Kolm sadulsepp Glücki tapmises süüdistatavat isikut vahi all. Raadiomuusika saatel purustati mehel pea.”


Sellise pealkirjaga lugu ilmus Postimehes neljapäeval 24. märtsil 1932.


“10. septembril läinud aastal tapeti Viljandis kõige metsikumal kombel Vaksali tän. nr. 18 elutsev sadulsepp Johannes Glück, 33-aastane poissmees üksiklane, kes oli küürakas ja vigase jalaga. Glück leiti alles kolmandal päeval pärast roima lamamas oma köögi nurgas. Tal oli suu ja pool nägu kinni seotud käterätiga ja pea purustatud, arvatavasti kirvega. Esialgsel juurdlusel tehti kindlaks, et sadulsepp oli langenud mõrtsuka ohvriks 10. septembri õhtul kella 10-11 vahel. Sel ajal oli Glücki korterist kuuldud raadiomuusikat. Sadulseppa tunti jõuka mehena ja ta omas korraliku raadioaparaadi. Muusika sekka kostnud aga, nagu kuulnud naaberkorteris elav kammitööstus Ventsel, äkitselt mingisugune õudne röögatus. Arreteeritud on Glücki teenija Salme Rahu, umbes 30-aastane naisterahvas, kes elas sama maja teisel korral, sõiduvoorimees Jaan Riig, sadulsepa lähem naaber ja sõber, ning Rudolf Põld, kes roima ajal oli noorsõdur ja nüüd võeti vahi alla Narvas. Ka viimane sõbrustas kadunud Glückiga. Ühtlasi oli ta intiimvahekorras tema passija Salme Rahuga. Mõrtsukatöö toimiti selleks, et omandada Glücki raha, mida tal teati olevat rohkesti.”


70 aasta tagune krimiajakirjandus värve kokku ei hoidnud. Polnud ka põhjust, sest kuritegusid pandi eesti ajal toime rohkesti. Kuritegevuse tase oli kogu vabariigi aja äärmiselt kõrge, jättes isegi palju kirutud tänapäeva tagaplaanile. Kurikuulsaks said röövmõrtsukad Põrmu-Kutt ja Soone-Sass, hobusevaraste jõugu juht Ratsa-Roosi ning Narva gäng “Kostin ja kompanii”.

Aastatel 1919–1923 pandi Eestis toime keskmiselt 227 tapmist ja tapmiskatset aasta kohta. Seda on kõvasti rohkem kui tänapäeval, mil Eesti endiselt kuulub Euroopa “mõrvaedetabelite” tippu. 30. aastate teisel poolel kahanes mõrvade arv kaks korda, aga 60. aastatel oli aastas kõigest 50 tapmise ringis. Ometi kuulus Eesti okupatsiooniaastatelgi liiduvabariikide seas kuritegevuse tasemelt halvas mõttes liidrite sekka.


1930. aastate kuritegevus ei piirdunud sugugi “labaste” mõrvade ja hobusevargustega. Ekspress kirjeldas paar aastat tagasi tolleaegset suurimat majanduskuritegu: “Novembris 1932 tuli päevavalgele erakordselt suur miljonipettus. Balti puuvillavabriku direktorid Isak Citron ja ­Constantin ­Wachmann võltsisid äriraamatuid, aruandeid ja bilansse ning omastasid 5,4 miljonit krooni ettevõtte raha. Ilmsiks tuli ka direktorite luksuslik eluviis. Igal aastal võtsid nad ühes peredega ette pikemaid välisreise, mõlemal mehel oli kaks-kolm limusiini ja mitu maja nii Tallinnas kui välismaal. Citron mõisteti kolmeks ja Wachmann kaheks aastaks vangiroodu.”

Nõukogude ajajärku ja iseseisvusaega võrrelda on raske. Kuritegevuse uurijad on ühel meelel, et viie aastakümne vältel väljendas statistika kõike muud kui reaalsust.


Näiteks kirjutab juuradoktor Ando Leps oma raamatus “Kuritegevus Eestis”: “Kehtis kirjutamata seadus, et iga viisaastaku viimasele aastale järgneval aastal pidi kuritegevuse tase langema, et oleks uhkem uude viisaastakku minna.” Mis usutavast statistikast me siin siis räägime!


40ndad. “Vabastajate” veretööd


Aastatel 1946–50 oli kuritegevuse tase kõrge. Leps nimetas kolme põhjust – sotsialistlike tootmissuhete vägivaldne kehtestamine, sõjajärgne majanduslaos ning N Liidust nälja eest siia põgenenud inimesed.

Novembris 2006 avaldas Ekspress loo “Mundris mõrtsukad ja röövlid”. Lugu rääkis Vene sõjaväelastest, kes Eestis röövisid, tapsid ja laamendasid.


“Näiteks ainuüksi Eesti raudteel tapeti 1946. aasta jooksul Vene sõjaväelaste poolt üheksa inimest, rööve ja muid kuritegusid oli ligi sada.”


Mais 1946 püüdsid kolm ohvitseri Rakvere lähedal maanteel peatada veoautot. Et see ikka peatuks, kõmmutas nooremleitnant ­Rõlski auto pihta püstolist. Lask tabas surmavalt veoauto kastis sõitnud Elsa Kellot.


Oktoobris 1946 tappis 117. suurtükiväepolgu reamees Gaisin Läänemaal Taeblas kirvega kolm naist ja ühe alaealise. Kuu aega hiljem vägistati ja seejärel tapeti Tallinn-Riia rongis Pihkva oblasti elanik ­Gurjanova. Mõrtsukas nooremleitnant Zahharov tabati ja läks tribunali alla.

Kevadel 1947 Järvakandi klaasivabriku klubis peetud tuletõrje aastapäevapidu lõppes kurvalt. Õhtul saabus klubisse jõuk piirivalvureid ja ehituspataljoni sõdureid, kes hakkasid huligaanitsema. Nad avasid klubi pihta tule. Rahva sekka lennanud kuulid tapsid kolm ja haavasid mitut inimest.


Novembri keskel 1948 leiti Saaremaal Triigi sadama lähedal mere äärest naise surnukeha.


Teda oli tulistatud selga. Uurimisel tuli ilmsiks, et 55aastase Leisi elaniku Julia Kesküla tappis rannakaitse madrus. Mees oli purjus ja otsustas lihtsalt mere ääres kõndiva “fašisti” pihta märki lasta.


50ndad. Eesti esimene pangarööv


50. aastate algul kuritegevus langes, et siis taas järjekindlalt tõusma hakata. Eriti järsk hüpe oli aastal 1957 ja seda on muuhulgas põhjendatud piima ja liha hinna tõstmisega Hruštšovi poolt.


1959. aasta läks ajalukku Eesti esimese pangarööviga. Vähemalt nõnda nimetas juhtumit prokurör Heino Tõnismägi oma raamatus “Ajaroimad”.


14. oktoobri keskpäeval peatasid miilitsateks maskeerunud bandiidid (neli röövi korraldamisega tegelenud jõuguliiget kaheksast olidki tegelikult endised miilitsad) Kohtla-Järve lähistel Kiviõli Põlevkivikeemia Kombinaadi inkassaatoriauto ja röövisid pool miljonit rubla. Röövi käigus tapeti valveülem. Röövitud raha eest (tuttuus Pobeda maksis siis 20 000 rubla) osteti mitu autot, traktor, mootorratas, käidi automatkal Musta mere ääres. Suur osa joodi maha, kulutati ka ehete ja riiete peale, selgitas uurimine.


Uurimine vältas mitu aastat. Juunis 1963 mõistis ülemkohus kaks jõugu liiget, ­Feliksi ja Heino, surma, kaks meest 15 aastaks ja ühe naise kaheksaks aastaks vangi.


60ndad. Väikese Dagmari mõrv


1968. aasta aprillis haaras kogu Eestit šokk, kui mõrvati kaheksa-aastane koolitüdruk, Mustamäel 44. keskkoolis õppinud Dagmar. Siseministeeriumi töötaja, umbes 30aastane Väino H. (foto kõrvalleheküljel) jälitas kooli- või koduteel olnud Dagmarit avalikes kohtades mitme nädala vältel, kuni haaras ta 12. aprillil, vaid kaks päeva pärast Dagmari kaheksandat sünnipäeva, oma autosse ja sõidutas Rocca al Maresse. Seal kägistas ta last ja uputas ta kraavi, surnukeha aga kattis männioksa ja pleki­tahvlitega. Tänu avalikkuse teavitamisele leidsid uurijad p eagi tunnistajad, saadi teada maniaki autonumber ja jõuti ka süüdlaseni, kes tunnistas üles nii Dagmari tapmise kui kaks väikelaste vastu suunatud seksuaalset rünnakut. Kohus mõistis mõrtsuka surma. Dagmari tapmise uurimise käigus laekus uurijatele nii palju infot, et sellest jätkus veel mitme seksuaalroimari paljastamiseks, kellest üks mõisteti samuti surma.


Väikest Dagmarit saatis tema viimsel teekonnal kaks ja pool tuhat mustamäelast.


70ndad – “Nõuan, et lennuk maanduks Stockholmis”



Sõjajärgse Eesti kuritegevuse ajaloos on üheksa lennukikaaperdamise juhtumit. Esimene neist leidis aset 1954. aastal, viimane 1994. aastal.


2001. aasta märtsis kirjutas Ekspress:

“9. aprill 1978 oli kaunis varakevadine pühapäev. Palanga-Riia-Tallinna liinil lendaval JAK-40-l reisisid peamiselt meremeeste naised. Riias tuli lennukisse 30aastane turske mees. Spordikott kaenlas, poksikindad üle õla ja meistersportlase märk rinnas.


Lennuk polnud veel 6000 meetri kõrgusele tõusnud, kui piloodikabiini lukus uksele hakati kõvasti prõmmima. Pardamehaanik vaatas uksesilmast ja nägi püstolitoru, suurt meest ning stjuardessi valgeid juukseid. Meistersportlane oli raadio sees sisse toonud püstoli ning nõudis lennuki suundumist Rootsi.


Kaaperdajale selgitati, et Rootsi vähese kütuse tõttu lennata ei saa, küll aga võib teha vahemaandumise Gotlandi saarel. Sellega jäi terrorist rahule. Pettusele aitas kaasa ilm – madalate pilvede tõttu ei näinud terrorist, et tegelikult üle mere ei lennatudki. Maandumise ajaks olid soomusmasinad juba maandumisraja poole teel. Terrorist avas tiiva kohal oleva avariiluugi ning haaras lennukist kaasa viieaastase poisi. “Mis sa sest poisist tirid. Võta parem mind kaasa, tahan ka välismaale,” veenis stjuardess Nadja ­Võssotskaja ta ümber. Püstol käes, stjuardess tema järel, ronis mees lennuväljale. Lennuki juures oli aga vastas hülgemütsiga mees, kes sulaselges inglise keeles tere tulemast soovis ning püstoli enda kätte võttis. See oli dispetšer Bakanov, kes oma sapakaga kohale oli kihutanud ning masina ettenägelikult põõsaste vahele peitnud. See veenis kaaperdajat lõplikult ning kohale jõudnud sõjaväelastel jäi ainult üle pahaaimamatu terrorist kinni võtta.”


1980ndad – kohale jõuab räkit


70. aastad torkasid silma kuritegevuse harukordse kasvuga. Seni oli alates 1961. aastast registreeritud stabiilselt 6000 kuriteo ringis, 1975. aastal oli aga kuritegevuses 28protsendiline kasv! Seejuures tapmiste arv suurenes 70. aastate teisel poolel varasemate perioodidega võrreldes ligi kaks korda.


1980. aastate alguses tapmiste kasvu suundumus jätkus. Aastatel 1981–85 fikseeriti aastas keskmiselt 92 tapmist või tapmiskatset.


80ndate lõpp tõi Eestisse eraettevõtlu­se, esimesed kooperatiivid ja ka väljapressijad. Neist esimesena läks kohtu alla Igor Kalinin. 1988. aasta septembris pakkus tollal 23aastane ekssportlane Kalinin Lasnamäe serval asuvale kooperatiivile Ritsikabaar kaitset võimalike rünnete eest. Kui Kalinin “pikalt” saadeti, süttis baari välisuks. Kui see ei mõjunud, said hilisõhtul koju minema hakanud baaritöötajad koos kaasas olnud miilitsamehega kolmelt maskides mehelt räigelt peksa ja baari visati süütepudel, mis tegi korraliku laastamistöö.


Nädal hiljem tuli Kalinin kohale ja teatas, et on süütajad ja rahanõudjad kindlaks teinud ja n& ;oti lde;udis nende neutraliseerimise eest 800 rubla kuus. Kui mees kokku lepitud päeval raha järele tuli, võttis miilits ta kinni. Ta pandi kolmeks aastaks vangi, mis oli tol ajal maksimaalne karistus väljapressimise eest.


1983. aastal asus Moskvas võimule Andropov ja järgnes uus enneolematu kuritegevuse kasv. 9300 kuriteo asemel registreeriti 1983. aastal üle 15 200. Kõikumine jätkus – 1987 oli Eestis 11 465 kuritegu, 1990 aga juba 23 807. Tapmiste arv hüppas 70-lt 137ni.


90ndad – tapmiste aeg


Sellest kümnendist mäletavad juba paljud lugejad siinsete maffiajõukude arveteklaarimisi ja kõmulisi raharööve. Meenuvad põrgumasinate plahvatused Eesti eri piirkondades, aga ka sarivägistajate räiged teod, pankade tühjendamised lipsustatud ametnike poolt ja palgamõrvad.


Olukord eriti raskete kuritegude osas muutus 1990. aastate alguses kriitiliseks. Oma osa mängis siin uus riigikord, mida kurjategijad püüdsid proovile panna. Politsei oli vabariigi algusaastatel kõike muud kui tugev, seadused lünklikud. Ja mis peamine – rahal oli järsku palju suurem väärtus kui eelneva 50 aasta vältel.


Aastatel 1993–1995 pandi kokku toime 996 tapmist ja tapmiskatset. Rekordaasta 365 tapmisega oli 1994. Ka vägistamisi oli neil kolmel aastal üle 100, kui kogu ülejäänud perioodil – 20ndatest tänapäevani – on see arv olnud 55–80 piires.


90. aastate teisel poolel kasvas kuritegude arv kiires tempos, ületades 1999 esimest korda 50 000 piiri. Samal ajal kõige raskemate ehk esimese astme kuritegude arv aina kahanes, kukkudes 1994. aasta tasemelt 2001. aastaks poole võrra.


Tänapäev – korruptsioon ja kokaiin


Uus sajand tõi meile sarimõrvar ­Ustimenko, metanoolitragöödia Pärnumaal, esimesed suured korruptsioonijuhtumid. Politsei tugevnemisest annab tunnistust ikka suuremate narkokoguste tabamine. Kuritegude arv on viimastel aastatel järjest kahanenud, kuigi oma osa mängib siin seaduste muutumine. Tapmiste ja mõrvade arv on 2005. aasta 156-lt kukkunud mulluse 110ni.

Samal ajal otsivad kurjategijad muudkui uusi viise, kuidas seadustest mööda hiilida, heausksetelt raha ära võtta ja kohtus karistuseta pääseda. Rahva meeli hoiavad ühtviisi ärevil Märt Ringmaa ja Villu ­Reiljani protsessid.