Surmast enamasti ei räägita. Ei taheta mõeldagi. Ei taha kirjutada ka, kui ausalt ütelda. Aga surmaga tuleb ennast tasapisi harjutada, temaga sõbraks saada, leppida. Paljudele inimestele on surm ja sellega kaasnevad toimingud päris igapäevane töö.

Pisikese ehitise uksest ühe Kesk-Eesti hooldekodu õuel hoovab viinakompressi lõhna. Valge krüsanteem (Crysanthemum leucanthemum) linaga kaetud laual annab interjöörile piduliku aktsendi.

Ruumis on kaks lavatsit, mõlemal valge linaga kaetud kogu.

Vasakpoolne on tibatilluke vana naine. Oma sissevajunud suu ja terava ninaga näeb ta välja nagu tukkuma jäänud tihane. Hooldekodu inimestel pole tema sugulastega veel õnnestunud kontakti saada.

Tema kaaslasele (sootuks teisest kaalukategooriast proua) on Tallinna Krematooriumist auto järele kutsutud.

"Olete kindel, et see on ikka õige?"

"On, on!"

"Sest kui segamini läheb, peame uuesti järele tulema!"

"On, on!"

Surnu tuleb tõsta laiali laotatud kilekotile - see on musta värvi ja surnu transpordiks mõeldudki.

"Sa oled tugev mees, sa võta jalgadest. Meie mõlemad võtame kätest!"

Vanal naisel on käed rinnal risti. Kumbki võtab surnul käe alt kinni - need on küll pehmed, aga rinnal tugevasti koos.

Kostab vaikne ohe (kopsudest pääseb õhk välja), kuskilt annab mingi õmblus järele. Tumepruun kleit on tehtud, kui selle kandja veel paar numbrit saledam oli. Aga ei hullu.

Kui proua on kilekotis, tõstame ta raamile, mille ühes otsas rattad, et saaks lükata nagu käru. Rihmad kinni ja auto peale.

"Korras."

"Ega midagi, võib-olla tulete veel teisele ka järele!"

"Eks näis!"

Nii sõidab Tallinna krematooriumi direktor Heigo Rohtla alailma mööda Eestit, kadunuke kaasas. (Ja sõidavad ilmselt ka teiste matusebüroode juhid.) Vaatab hingedeaja halli märga taevast ja laseb mõtetel lennata.

"Sa võid olla rikas ja edukas. Aga sellest hetkest, kui sa sured, hakkavad peale looduslikud protsessid - kõikidel ühtemoodi, ole sa kes tahes."

Kui sa ülesõidurajal surma saad või kui sulle jääpurikas lagipähe kukub ja sind keegi ei tea ega tunne, viiakse sind Tallinnas Ravi tänavale, lahatakse, õmmeldakse kinni, pannakse kilekotti ja sa jääd ootama, kas sind tuntakse ära.

Kui ei suudeta sind tuvastada, pistetakse sind suurde musta kilekotti (riideid selga ei panda), tõstetakse odavasse kirstutoorikusse, sõidutatakse Liiva kalmistule ja lastakse autokastist mööda lauda aegamisi hauda. Enamasti mitu kirstu üksteise järel, sest üksi sinu pärast pole mõtet. Riik toetab matust 2400 krooniga miinus käibemaks.

Kui su isik on teada, aga sul pole sugulasi, tuuakse sind Tallinna Krematooriumi: kilekott, kartongkirs t, ahi. Arveraamatutesse kantakse sind sisse, hauatähist sa ei saa.

Muide: kodutute matuseid on Tallinnas vähemaks jäänud. 2000. aastal oli novembrikuus 71 kodutut. Tänavu tuleb ehk 15.

Andrei käsi on suur ja käepigistus mehine. Ta on teinud klassikalist  maadlust, 194 cm pikk, 115 kilo raske. Tal on musta värvi teksad, must nahast vest, must nahast jope, must nahast rätt ümber pea.

Andrei räägib vaikselt ja lohutavalt. Elust, surmast, vaimudest, jumalast.

Tema töö on kadunuke pesta ja riidesse panna (see võtab 20-25 minutit), teha kerge meik (10 minutit) või tõsisem taastamine (kolm-neli tundi). Kui näovigastused on suured, võib seitse tundi ka minna.

Andrei: "Ma isegi r ä ä g i n surnuga."

"Mida sa räägid?"

"Et nüüd peseme su ilusti puhtaks. Et algul vee ja šampooniga ja pärast piiritusega. Piiritus desinfitseerib, ei tule nii ruttu punaseid ja siniseid laike. Ja et nüüd paneme kosmeetika...

Mul on olnud nii, et teised mõtlevad: kas sa oled hulluks läinud, et sa nendega räägid!?"

???

"Aga mul on nii kergem. Ta ei ole ju lihatükk, ta on inimene! Ma suhtlen temaga kui inimesega. Ma mõtlen tema peale, tal oli lapsepõlv, ta oli noor, käis koolis..."

Tööruumi seinal on Andrei laste joonistused. Andreil on neli last. Joonistuste kõrval on ajalehefotod Andrei kuulsamatest klientidest. Ja käepaelad, mis neil olid surnukambris ümber käe. Ja suur Kuldsete Lintide poster.

Andreid peetakse parimaks prepareerijaks Tallinnas. Ta on teinud seda tööd üksteist aastat, ise õppinud, ise katsetanud. Uurib praegugi, mis nippidega venelased oma surnuid ilusaks teevad (vaatab internetist).

"Iga tööd on vaja teha südamega. Kui su töö sulle ei meeldi, tee midagi muud!"

Kraanikausi kõrval on reas žiletid, puudrikarbid (Maxfactor), liimid (Super Attack), niidid ja skalpellid, käärid ja pintsetid, 

Kui surnu on raisku läinud ja nahk pude, tehakse nii - juukselakk, kreempuuder, jälle juukselakk, jälle kreempuuder. See võtab kooriku peale.

Mõnikord saab Andrei leinajatelt pahandada. Andrei on pannud kadunukesele hambad suhu, et oleks ilusam. Sugulased ütlevad: no ei ole meie vanaema! Ei ole oma nägu!!! Aga Andrei on veendunud, et inimesed peaksid minema Jumala juurde ilusana (nii oli öelnud keegi preester) ja Andrei jaoks on see deviis.

"Kas sa vahel oma patsiente unes ka näed?"

"Ma nägin unes, kuidas me saime tuttava poisi isaga pubis kokku ja jõime koos õlut. Ja tema küsis minult, kuidas mul elu läheb. Ja mina uurisin, kuidas temal seal on. Ta ütles, et tal on kõik hästi."

"Ta oli sinu käe alt läbi käinud?"

"Jah. Ta oli surnud ja meie juurest juba läbi käinud. Vaimud suhtlevad omavahel. Ma arvan küll."

"Võtad töö vastu, kui on tuttav inimene?"

"Mis mul üle jääb, ma olen professionaal!"

Andrei võiks olla püstirikas, aga ta teenib veidi vähem kui Eesti keskmine. Aga see pole talle tähtis.

Väljun tagauksest ja satun vastamisi laibaga, kes külmkambrisse ära ei mahtunud. Ja tunnen, kuidas mu peanahk kaks numbrit väiksemaks tõmbub.

Sa võid surra ka välismaal. Tänapäeval saab 24 tunniga Eestisse igast maailma otsast. Tallinna Matusebüroo tegevdirektor Toomas Daum sõidab oma Volkswagen-bussiga tihtilugu Soome vahet, must lips ees, ülikond seljas. Toob surnu kohale.

Kui sul on reisikindlustus tehtud, pole sinuga muret. Häda on siis, kui seda pole.  Meie inimesed ei taha ju reisikindlustust teha. Mõeldakse, et hoiab raha kokku. Aga ilma kindlustuseta läheb surnukeha Eestisse toimetamine tohutult maksma. On läinud üle 70 000 krooni, et kirst Hispaaniast Eestisse saada. Tsinkkirstus ja postipaki tariifiga.

"Ma sõidan oma limusiiniga ees, sa tule järele!"

Priit Rekor, Rahumäe surnuaia hauakaevaja, põristab väikese rohelise traktoriga Rahumäe kalmistul uut hauda kaevama. Priidu isa oli samuti hauakaevaja, viskas hauda veel seitsmekümne viieselt. "Päris vinge juurikas oli!" Priidu staaž on kümmekond aastat, haudu on ta kaevanud kuus-seitse tuhat.

Küsin Priidult labida ja viskan ka mõne aja.

Priit: "See on Fiskarsi labidas. Neid enam ei tehta, see on defitsiit!"

Keerulist ei tundu siin midagi olevat - 75 cm lai, 150 cm sügav. Päise poolt laiem, jalutsist kitsam.

Niiske liiva lõhn, rähni trummisoolo puuladvas, sekka varese neurootilised kraaksatused. Vihmasabin. No mis kunsti siin ikka on - värske õhk, liikuv eluviis!

Aga on. Erinevalt kraavikaevajast peab hauakaevaja oskama suhelda. Peab olema kannatlik ja igas olukorras säilitama rahu.

Priit: "Mõni lesk on nii kuri, et sõimab su sealsamas haua ääres läbi!"

"Mis sa siis teed?"

"Siis on parem taanduda."

"Mis veel juhtub?"

"Maamehed tulevad vahel Tallinnasse matusele, ütlevad: no mis haud see on, meie viskame ikka kaks ja pool meetrit!"

Aga selle-eest on hauakaevamine hea nipp, kuidas sooja saada. Tunnen, et nahk hakkab märjaks ja pulss reipaks minema. Meetri sügavusel tulevad vahtra- ja pärnajuured, allpool läheb lahedamaks.

Ajan selja sirgu ja meenutan, kuidas Valentin, mees, kes oli hauakaevaja kümmekond aastat ja kaevas selle aja jooksul 6882 hauda, rääkis kunagi, kuidas matuste ajal kellegi kell hauda kukkus.

Valentin roninud hauda, toonud kella hauast ära. Ja siis kukkunud veel midagi. Valentin läinud uuesti hauda ja hüüdnud, et kui kellelgi veel midagi on, visake kohe, mul vähem ronimist!

Ja ükskord kaotas üks matuseline oma kummist plätu hauda ära ja Valentin pidi jälle järele minema.

Viskan liiva edasi.

Priit (hauaservalt): "Mida rohkem ma neid matuseid vaatan, ma mõtlen, et mida lihtsam, seda parem. Vene matus on lihtne - tulevad, nutavad, ajavad kinni ja hakkavad peiesid pidama. Eestlastel läheb asi liiga näitamiseks!"

Mida nad siis näitavad?

Priit: "Ostetakse võimalikult kallis kirst. Igal sammul üritatakse näidata, kui palju neil raha on. Limusiin ja ansambel. Ilmselt on eluajal midagi tegemata jäänud..."

Jään mõtlema.

Kõige kallim kirst ühes Tallinna büroos on 34 000 kroonine tammesarkofaag. Kaalub 80 kilo. Kõige odavam on kipsplaadist ja liistudest kirst , riidega üle löödud, 1090 krooni. Musta värvi kirstusid, üllatus-üllatus, müüakse kõige vähem, aastas ehk ainult üks.

"Kaua se e kirst siin mullas vastu peab?"

Priit: "Kui pinnas on savine ja tihe - nii et õhk ligi ei pääse -, säilib päris kaua. Tammekirst võib 70 aasta pärast ka vastu kõliseda. Liiva sees säilib vähe....

Kuule, anna, ma viskan ise edasi!"

Meeletu rebimine käib ikka surnu pärast, kuulen ühe Tallinna surnuaia päid vangutavatelt klienditeenindajatelt.

Mis see siis tähendab?

Teenindajad tõmbavad suu paljutähenduslikult kriipsuks.

Kui sa kavatsed surra Põhja-Tallinna või Ida-Tallinna regionaalhaigla voodis, oled sa automaatselt matusebüroo Kristin OÜ klient. Kristin OÜ-l on nende haiglatega lihtsalt selline leping.

Meenutuseks, et Põhja-Eesti Regionaalhaigla koosneb Mustamäe Haiglast, Onkoloogia Haiglast, Psühhoneuroloogia Haiglast, Kose Kopsuhaiglast ja Keila Haiglast. AS Ida-Tallinna Keskhaigla koosneb Tallinna Magdaleena Haiglast, Tallinna Keskhaiglast, Tallinna Hooldushaiglast, Tallinna Järve Haiglast.

Teistel matusebüroodel nii häid lepinguid ei ole. 

Kui sa sured Diakooniahaiglas, oled automaatselt Matusebüroo Forsius klient. Ja kui Lääne-Tallinna Keskhaiglas, siis Tallinna Matusebüroo klient.

Tallinna Krematooriumis lõhnab kuuseokste, krüsanteemide, liiliate ja... surma järele. Ja kuskilt seina tagant on aimata, et varsti saab hapukapsa- ja praetaldrikute taha.

Krematoorium alustas Tallinnas tegevust 15. oktoobril 1993 ja praegu tuhastatakse Tallinnas ligi 30 protsenti surnutest (ehk veidi alla kolme tuhande inimese aastas).

Ekspress on paari aasta eest juba kirjeldanud, kuidas elektrimootori vaiksel surinal kirst keldrikorruselt kabelisse tõuseb. Kuidas süüdatakse küünlad ja orelimängija võtab koha sisse, kuidas muusika hakkab mängima ja omaksed kogunevad saali.

Kui tseremoonia on läbi, vajutab tseremooniameister nupule, krematooriumi kellad hakkavad kumedalt lööma ja kadunuke laskub surinal keldrisse tagasi. Siin lõõmab tuli kahes mahukas koldes. Ahjud on suured nagu vagunid ja annavad 800 kraadi kuumust, otse leegi all 1600.  Uks tõuseb ja vuhh läheb mees ahju, ja kuumus keeratakse põhja. Poolteist tundi hiljem pole ahjus muud kui kaks-kolm kilo helehalli puru.

Südamestimulaatorid ja silikoonproteesid, kui kadunuke neid kasutama juhtus, on kõik varem küljest ära monteeritud, sest sellised asjad võivad kuuma käes suure paugu teha.

Jahtunud tuhk läheb aparaati, mis näeb välja nagu suur kohvimasin ja jahvatab ahjust tulnud tuha kärinal peeneks. Tuhk kallatakse urni ja urn antakse omastele üle.

"Ega surnute tuhad segi ei lähe?"

Rohtla: "Igal surnul on lipik juures. See pannakse tuha juurde ja urni juurde. Ei lähe segi."

"Kuhu kaovad kuldhambad kadunukeste suust?"

Rohtla: "Kuna ahjus on nii kuum, siis kuld lihtsalt sulab, aurustub." 

"Palju surnukeha põlemiseks gaasi kulub?"

Rohtla: "Hommikul, kui ahi on külm, läheb rohkem, edaspidi läheb vähem. Ja vähihaiged ja tuberkuloosihaiged põlevad kauem."

Karksi-Nuia linnakeses Viljan dimaal silkab ühes väikeses majas mööda köögipõrandat pisike must küülik. Ja laua taga (sealsamas köögis) istub noobel daam Maire Sala. Ta on ärganud hommikul kell viis ja alustanud tööd matusekõne kallal.

Vahepeal, kell seitse ärkab lapselaps, sööb ja läheb kooli. Ja Maire muudkui töötab ja mõtleb. Ja jänes sooritab laua all oma haake.

Maire on koolitatud agronoom, aga kümmekond aastat tagasi hakkas matuseid korraldama. Ühes õuepealses hoones on tal kirstud ja pärjad ja teises hoones ootavad külmkambris lahkunud. Omaenda õuel!!!

Rohkem kui ühe matuse päevas Maire ette ei võta.

Kabelis võtab leinalisi vastu muusikaga, surnuaias samuti. Mängib Schumanni "Unistust" ja Schuberti Serenaadi ja Ave Mariat Robertino Loretti esituses ja Russelli "Mälestust", mida laulab Heli Lääts ja millele loeb teksti Mikk Mikiver.

Ise saab ka muusikat tellida. On lauldud laulu "Vanad sõbrad" ja krokodill Gena laulu multifilmist "Krokodill Gena ja Potsataja", mida Gena vagunikatusel esitas. Kuulake, kui ilusad on selle sõnad:

Aegamööda minutid ju kaovad kõik,

Ära looda, et neid kohtad veel.

Eilsest veidi kahju meil küll olla võib,

Parem siiski see, mis ootab eel.

Teele jah, teele nüüd, pikk on tee, pikk on tee,

algust ja lõppu sel varjab silmapiir.

Tundmatust lubades, vagun see - sinine,

veereb ja igaüht kaugustesse viib...

Maire stiil näeb ette, et ta käib ka peielauas. Räägib omastega, tõstab pitsi viina. Maire: "Ma näen neid inimesi ka täna ja homme ja ülehomme. Ma elan nende keskel ja ma vaatan neile iga päev silma. Nad usaldavad mind."

Mul ei lähe iial meelest ära jutt, kuidas ema mattis poega ja rohkem matuselisi polnudki. Seda rääkis hauakaevaja Valentin. Autojuht ja hauakaevaja lasksid kirstu hauda. Pärast ajasid haua kinni ja ei mingit kõnet.

Õpetaja Jaak Aus on pidanud matust, kus ärasaatjaid oli neli: hauakaevaja, autojuht ja kirikuõpetaja ja naabrimees. Õpetaja Aus võttis talaari seljast, aitas kirstu hauda lasta ja mulla peale visata.

Heigo Rohtla räägib lugu, kuidas lapselapsed vanaisa matusetoetuse kätte saanud, jooma kukkunud ja vanaisa enda täitsa ära unustanud. Ja lõpuks tuleb naabrimees ja korraldab, mis vaja.

"Küll rääkis hästi, sai kohe nutta!" Nii arutavad vanad naised mõnikord pärast matust. Ja vahel räägivad, et ilmalik matus - see žanr on piinlikkuse tipp! Või et no küll ikka ajas jama!

Matused on valdkond, kus enamik tegijaid on õppinud omal käel. Üks kursus matusekõnelejatele peetud - see oli 85.-87. aastal.

Toomas Daum, häälematerjali järgi bass, erialalt näitejuht (Viljandi Kultuurikool), ameti järgi Tallinna Matusebüroo tegevdirektor, on need kursused läbi teinud.

Daum: "Kõnes väga täpselt elulugu esitada, see on libedale teele minek. Võib väga mööda panna. Ja leinajaid nutma ärgitada - ei-ei-ei!!! Meie asi on leinajaid raskest hetkest üle aidata!"

Kaarli koguduse abiõpetaja Jaak Aus toob välja ilmaliku ja vaimuliku matusekõne erinevuse. Et vaimulik kõne ei kuuluta surma võitu, vaid elu võitu. Ja et jumalasõna teeb imet.

Kõne leinajatele võtab õpetaja vaimselt üsna läbi, lapse puhul eriti.

Aus: "Kõik vaatavad sul l e otsa: miks jumal tegi nii? Miks ta laskis sellel sündida?! Ma saan neile ütelda: jumala teed on kõrgemad kui meie teed. Rohi, mis hommikul kasvab ja õhtul närtsib, on nagu inimene. Inimese elu siinilmas on ainult üks hetk ja silmapilk."

Maire Sala istub oma köök-kontoris, kuulab raadiot ja kui head mõtet kuuleb, kirjutab üles.

Näiteks rääkis Fred Jüssi ükskord raadios, kuidas teda siia ja tänna kutsutakse. Ja kuidas ta vahel vastab, et ei saa kahjuks tulla, et on selle päeva ära lubanud. Tegelikult oli ta lubanud selle päeva iseendale.

Surnule pannakse tihti midagi kirstu kaasa. Viinapudeleid, mobiiltelefone. Mõned on ordenite ja medalitega läinud. Mõnele on pandud rinnale oma õunapuuaiast õitsev õunapuuoks või kibuvits. Ja  lastelaste kirju ja joonistusi, pulma- või noorepõlvepilte, palveraamat, piibel, lemmikkübar.

Möödunud aasta jaanuaris pani Maire Sala surnule kaasa 1942. aastast pärit puuvillase pearätiku. Teinekord jälle lastelaste tehtud lapiteki. Ja ühele vanale mehele mehe enda tikitud vaiba.

Hakkame Maire Sala juurest tagasi Tallinna poole sõitma.

Lumi tuiskab ja proua Sala paneb südamele, et me ettevaatlikult sõidaks.

"Mida te ütlete neile, kes kaotasid isa või ema või venna või õe?" küsin üle autoukse.

Maire mõtleb. Ei ole lihtne leida sõnu.

"Mida te ütleksite neile, kelle sõber oli Dajan Ahmet?" täpsustan.

Maire mõtleb

Maire: "Ütlen, et tuleb edasi minna. Ja võtta kaasa need ilusad mälestused, mis teil temaga olid. Need mälestused teevad meid tugevaks."

Sõidame Tallinna kaheksakümmend kilomeetrit tunnis.