Nüüd aga on raiemaht vähenenud juba mitu hooaega ja puud pole kuskilt võtta. Hinnalangus on pannud metsaomaniku oma metsa säästma ja raiuma ei kipu keegi. Lisaks on raiumine läinud keerulisemaks. See kõik on pannud Eesti metsatööstuse vaevlema mitme häda käes korraga.

1. Paberipuu hinnad maas

Esimeses numbris astub üles metsatööstuse raskuste üks peategelasi – odav paberipuu. Rootsi metsad, mis 2005. aasta tormis maha langesid, lõid segamini kogu paberipuu turu. Hinnad kukkusid ja pole siiamaani endisele tasemele tagasi tõusnud. Näiteks kuusepaberipuu tihumeetri hind on langenud 600 kroonilt 400-le. Eesti metsades aga raiutakse ligi 40 protsendi ulatuses just paberipuud – meie kliimas kipub palk olema nii õhuke, et kõige paremini saab temast kätte tselluloosi.

Ehkki paberipuu hind kukkus, on endiselt hinnas ehituspalk ja küttepuud. Kinnisvaraturul käiv vilgas tegevus on see, mis ei lase kvaliteetse puitmaterjali hinnal alla minna. Saepalgi hind on viimase nelja-viie aasta jooksul tõusnud ligi 30 protsenti, millele järgnes pärast mullust jaanuaritormi lühike hinnalangus. Kuid probleem on siin selles, et metsa langetades ikka laastud lendavad ehk siis lisaks heale palgile jääb raiest hulganisti üle odavamat puud. Eesti suhteliselt kidurast metsast saab tervelt kolmandikust palki, millest kannatabki vaid paberit teha. Ja kui see kolmandik läheb peaaegu et raisku madaalate hindade tõttu, oodatakse ka kvaliteetsema palgiga.

Eesti Metsatööstuse Liidu tegevjuhi Andres Talijärve sõnul on puidu mehaaniline töötlus oma lae juba saavutanud. Rohkem metsa saagida Eestis pole lihtsalt võimalik. Ehk hakata hoopis paberit siin kohapeal tootma? Nii ei pea pingutama paberipuu müügiga väljapoole ja saaks teenida juba hoopis kopsakama hinnaga paberi ekspordi pealt.

Eesti Metsatööstuse Liidu tegevjuht sellest mõttest ei vaimustu. “See pole otstarbekas,” ütleb Talijärv. Selleks on siin liiga külm. Mets ei kasva piisavalt kiiresti.

2. Metsaomanikud rahul
ka raiumata

Teine oluline tegelane puidutööstuse jaoks on muidugi metsaomanik. Kui kolm-neli aastat tagasi käis metsa raiumine põhimõttel “paberid korras, nüüd kähku saega metsa”, siis nüüd omanikud põhimõtteliselt ei müü.

Eesti metsaomanikud on võtnud üle heaoluühiskonna elustiili ja käituvad juba nagu Soomes. Neil pole raiumisega enam tulist kiiret, raha tundub olevat küllalt niigi ja enamikule meeldib oma metsa lihtsalt alles hoida ja kasvada lasta.

Nii ongi miljonist hektarist erametsast metsamajandamise kavaga kõigest 200 000 hektarit ehk paarkümmend protsenti. Kava olemasolu tähendab, et võib hakata taotlema raielubasid. Ülejäänud, kellel metsamajandamise kava pole, on seega rahul oma rohelise varandusega ka raiumata.

Kas on veel põhjusi, miks metsaomanikud müüa ei taha? Eesti Erametsa Liidu tegevjuht Ants Varblane esindab neid metsatööstuse nii olulisi tegelasi – metsaomanikke – ja vastab küsimusele keset telefonist kostvat valju linnulaulu kujundlikult: “Kui vankrit vahetatakse, peab sõit korra seisma jääma. Metsaseadus on jälle muutmisel ja metsamajandamise kava kohustuslikuks tegemine on pannud omanikud jälle mõtlema.”

Ants Varblane on parajasti Roosta kämpingus Balti keskkonnafoorumil. Koos on looduskaitsjad ja metsamajandajad – ühed tahaksid metsa raiuda – kas või veidi –, aga teised on huvitatud elupaikade säilitamisest ja kaitsest. Siiski kõva kaklust ei ole, kinnitab Varblane ja ütleb, et neil on vaja Roostal leida kompromiss. Samal ajal ootab ja loodab tööstus, et metsaomanik sel talvel rohkem raiuma hakkaks. Niisiis on omanik nagu kahe tule vahel.

“Raiumine on praegu topeltmaksustatav,” nendib Varblane. “Kui oled äriühing, siis saad tulusid investeerida, füüsilisest isikust metsaomanikul on aga kogu käive täiega maksustatud. Nii muutub raiumise mõte mõneti küsitavaks.”

Erametsa Liidu tegevjuht soovitab kõigil erametsaomanikel hakata kiiresti metsamajandamise kavasid tegema. “Talvel ju ei saa metsa hindama minna, siis on kõik lume all,” ütleb ta välja metsameeste ilmselge põhitõe. Sügisel, kui metsa olukord hinnatud ja kava tehtud, saab hakata taotlema raielubasid. Kui aga 7. juunil Riigikokku läinud uue metsaseaduse lugemine takerdub, tõmmatakse ka selleks hooajaks pidurid peale – keskmine metsaomanik oma ligi 10hektarise metsaga ootab edasi. Majanduslikust seisukohast pole hea, kui küps mets seisab, looduskaitsjad aga on rahul – elupaigad säilivad ja muutuvad liigirikkamaks.

Praegu on peamiselt just paberipuu hinnalangusega haihtunud metsaomanike vara ligi 70 miljonit krooni. Bürokraatia on majandamiskavade tegemisel samuti suurenenud, kuid metsatööstuse liidu tegevdirektori Andres Talijärve sõnul ei tohiks see küll takistada raiumist. Muudab asjaajamise veidi keerulisemaks, kuid kes tahab, saab hakkama.

Metsaomanike “klass” tekkis Eestis kümme aastat tagasi. Need, kes valitsevad oma vara linnast, on veel kehvemad raiujad kui maainimesed, kes elavad oma metsale lähedal. Soomes on küll keskmisel metsaomanikul mitu korda rohkem metsi, kuid käitub ta täpselt samamoodi.

3. Mure küpseva metsa pärast

Keskkonnaministeeriumi metsaosakonna juhataja Erik Kosenkranius peab ministeeriumi tasakaalustajaks. Et ühel hetkel ei raiutaks liiga palju ja teisel hetkel ei jäetaks metsa üldse majandamata. Matkajate ja turistide rõõmuks on riik viimasel ajal aina rohkem laiendanud Natura kaitsealasid ja vähendanud raiemahtu. Eesti mets sai seega rahus kasvada. Kuid moodsad saetööstused näevad selles metsas üraski toidulauda. Puid kasvab moodsate saekaatriomanike arvates liiga palju. Kosenkranius nõustub. Vaja on reguleerida, et metsaraie ei langeks teise äärmusse. Küpse metsa mõiste on põhjamaades ühiskondliku kokkuleppe küsimus, meil määrab selle Metsanduse arengukava aastateks 2001–2010. “Kuid seda annab muuta, kui vajadus tekib,” vihjab Kosenkranius, lisades, et ega säästlikkus ei tähenda alati kokkuhoidu. Säästlik metsamajandamine tähendab õiges mahus raiumist.

4. Tööjõud läks
ega tulnud tagasi

Õnnetul kombel on mitu halba asja juhtunud enam-vähem samal ajal. Metsatööstuse hädade üks põhjustajaid näib olevat ka üsna liikuv tegelane – tööjõud.

Kui puu hinnad Rootsis pärast mullust jaanuaritormi alla läksid, oli vaja langenud puit kiiresti ära koristada, et mädanik ligi ei pääseks. Appi läksid Eesti metsategijad oma tehnikaga. Ja osa neist ei tulnudki tagasi – palk oli Rootsis parem ja nagu arstid, õpetajad või tuletõrjujad eelistasid Eestist läinud oskustöölised heaoluriikide töötingimusi.

Nii ongi praegu Eestis moodne metsatööstus, mis suudaks töödelda suuri raiemahte, kuid puuduvad müüa tahtvad metsaomanikud ja töökäsi metsa saata on ka vähevõitu.

5. Pikaajaline investeerija
vaatab Venemaa poole

Viienda ja viimase, loodetavasti optimisminooti sisaldava etteaste peategelane on Eesti ühe suurima metsatöötleja ASi RAIT juhataja Ivar Dembovski, kelle päevad on kiired vaatamata kodumaise puidu puudusele. Kuskilt tuleb leida puudujääv osa raiemahust, et investeeringud end ära tasuksid. 2002. aastal Eesti Ekspressi poolt aasta ärimeheks valitud puidutööstur ei pea olukorda kaugeltki roosiliseks. Kuid ka lootusetuks mitte.

Aegviidu Puit, mis on RAIT Gruppi kuuluv ettevõte, saab oma palgid suures osas Venemaalt ja Aegviidu raudteejaamas on aina tavalisem vaatepilt, kus idast tulnud palgikoormaid maha laaditakse. Eestis tarbitava saepalgi import Venemaalt on Dembovski sõnul aga liiga suur – üle 40 protsendi.

AS RAIT arvestas metsanduse arengukavaga, kus mahud olid praegusest suuremad. Möödapanek ulatub tagasi aastasse 2002, kui Riigikogus kinnitati metsanduse arengukavas aastase raiemahuna 12,6 miljonit tihumeetrit. Riiki peab usaldama ja selles usus asusidki metsatööstused investeerima. Nii ka Dembovski juhitav firma. “Investeeringud on meil pikaajalised ja nende tegemisel on peamiseks kriteeriumiks toormevoogude stabiilsus,” nendib Dembovski, “raiemahud ei vasta kaugeltki kavas ette nähtule, vaid moodustavad veidi üle poole sellest.”

Kuigi 2005. aasta Äripäeva saefirmade “TOPis” rääkis Dembovski veel võimalusest suurendada Rait Gruppi kuuluva Viiratsi saeveski tootmist 100 000 tihumeetrilt 150 000-le, pole ta nüüd enam nii optimistlik. Ei ole plaaninud oluliselt suurendada, ütleb ta napisõnaliselt. Samas peab ta metsatööstuse toodangu ekspordiväljavaateid tulevikus headeks või isegi väga headeks. Toodangut saaks müüa rohkem Lääne-Euroopasse, Kesk- ja Ida-Euroopasse, Aasia maadesse, miks mitte ka Ameerikasse. Oleks vaid, mida müüa.

Eesti toorme mahu vähenemise ja hinnalanguse põhjused on Dembovski arvates eelkõige poliitiliste otsuste ning metsaomaniku maksustamise korra taga. Kodumaise palgi osa on asendunud Venest pärit impordiga, natuke ka Lätist. Tänaseks on impordi osa 40–50 protsenti, varsti imporditakse puitu rohkem, kui välja veetakse.

Metsapindala ja -tagavara suureneb, raie väheneb, import kasvab – sellises olukorras teeb Dembovski järelduse: Eesti metsa majandatakse ebaefektiivselt; metsasektori roll kaubandusbilansi tasakaalustajana on väiksem. Imporditavale puidule minev raha liigub aga riigist välja, selle asemel et ringelda Eesti majanduses.

Eesti kase suurim konkurent – eukalüpt

Eesti paberipuu suurim konkurent on pärit väga soojast ja lopsakast metsast – Põhjamaade paberitööstusele annab uusi tuure eukalüpt, mida veetakse kohale lõunapoolkeralt kas paberipalgi või tselluloosina. Selle odava puu jõuline tulek on Skandinaavia tehastele mõjunud halvavalt – osa neist panevad uksi kinni ja kolivad otse rahapuu kõrvale lõunapoolkerale.

Lühiealistes istandustes annavad 10–12aastased puud piisavalt puidumassi paberitööstusele, kuid kurnavad märkimisväärselt pinnast ja põhjaveevarusid.