Kerli meelest on märgata suurte riidetootjate keskkonnateadlikumaks muutumist. Ta meenutab kuidas 2010. aastal ilmus The New York Timesis artikkel, et Rootsi kiirmoekett Hennes&Mauriz hävitab uhiuued riided, mida neil ei õnnestunud maha müüa. Ameerikas ja Skandinaavias tõusis pahameeletorm. Firma lubas edaspidi annetada kasutamata rõivad heategevuseks.

2010. aastal võitis Kerli Kopenhaageni linnavalitsuse korraldatud naisettevõtjate konkursi ideega avada komisjonikauplus koos taaskasutustöötubadega. Komkasid on Kopnhaagenis küllaga, kuid Kerli nägemus polnud tavaline kasutatud asjade kauplus, vaid koht, kus inimesed leiaksid tervikliku lahenduse kappi seisma jäänud riietele. Ta tahtis lisaks koostöös noorte disaineritega anda uue elu suurte rõivabrändide laojääkidele eelmistes hooaegadest. Tootjatel aga ei viitsinud isegi mitte kohtuda. „Arvan, et ma olin paar aastat ajast ees.“ Oma firma mõte jäi paremaid aegu ootama.

Eelmisel aastal sai Kerli Kant Hvass stipendiumi ja on sügisest doktorantuuris Københavns Handelshøjskoleni ja Københavns Erhvervsakademi juures.

Ta uurib, et mida teevad suured tootjad ja poeketid moest läinud riietega ning inimesed kantud rõivastega. Ta vaatleb, et missugune võiks olla ärimudel, mis annab riietele taaskasutades pikema eluea. Näiteks Levis katsetab koostööprojekti firmaga, kes töötleb teksad ümber majade soojustusmaterjaliks. Samuti uurivad mitmed firmad võimalusi enda vanade toodete riidekiudude kasutamist. Näiteks Lindexisse on ilmunud müügile taaskasutuspuuvillast sokid.

Kerlil on põhjust olla uhke, sest ta sai doktorantuuri partneriks Taanis tegutseva Euroopas suuruselt kolmanda rõivatoomise firma Bestseller, mille kaubamärgid on muuhulgas ka Vero Moda ja Jack&Jones.

Kerli saatis partnereid otsides Bestsellerile kirja, nad on Taanis suurim rõivatööstus, kuid sai viisaka äraütleva vastuse. Samas mõningane huvi kumas ridade vahelt läbi. Doktoritöö juhendaja pistis Kerlile toru pihku ja ütles, et helistagu ta neile ikkagi. Kerli rääkis 50 minutit. „Olgu, tuleme kampa,“ sai ta nõusoleku.

Teiseks on tema partner heategevusorganisatsiooni Punane Rist Taani kontor.

Kerli meelest saigi ta doktorantuuristipendiumi sellepärast, et ta tegeleb taaskasutuse majandusliku poolega ja pole „mingi hipi“. Taanis on doktorantuuri kohtadele suur konkurss. Teadustöötajatele on kindlustatud sissetulek: kolm aastat saab ta palka, see on täiskohaga töö. Lisaks on eelarve kursustel, seminaridel, konverentsidel osalemiseks. „Täielik luksus, et saan oma hobiga süvitsi tegeleda.“

Riiete taaskasutamise teema on pakkunud Kerlile huvi ammu. 2006. aastal sokutas ta Ameerikas end vabatahtlikuna müüjaks taaskasutuspoodi ja maheturgudele, et näha, mis seal toimub.

„Mul on lapsepõlvest seoses riietega soojad mälupildid,“ räägib Kerli. Tema ema oli õmbleja ja ta kasvas üles kodus, kus riietel oli väärtus. Ta nägi kui palju vaeva võtab jope või kleidi õmblemine. „Mäletan, kuidas ema laotas magamistoas voodile kangaid — erineva tekstuuri ja mustriga.“

Kerli kirjeldab, kuidas ta vaatab laupäeva hommikul Kopenhaageni kesklinna ostutänaval Strøgetil sagivaid ostlejad, kel on käes kottide viisi uusi riideid. „Emotsionaalne poodlemine“, nagu nimetatakse asjade ostmist ilma praktilise vajaduseta. Inglismaal ostavad naised aastas 13 riietuseset, mida nad kunagi ei kanna, väidab uuring.

Eelmisel nädalal olid Taani ajakirjanduses kõvad arutelud raiskamise üle — aastas põletab riideannetusi koguv kristlik organisatsioon Kiriku Armee 450 tonni rõivaid, mida nende hinnangul keegi ei vaja. Päästearmeel tekib riidejäätmeid kaks tuhat tonni, mis visatakse prügi sekka.

Eestis riiete ära viskamise kohta täpsed andmed puuduvad, aga prügisse minevate rõivaste hulk võib ulatuda samuti mõne tonnini. Uuskasutuskeskuse müüjad Tallinnas hindasid, et nad viskavad päevas ära ühe suure musta prügikotitäie riideid. Sellest kogusest on juba saanud tasuta riideid vaesed ning kaltsuvaipade kudujad ja remondimehed autotöökodades.

Kuigi peavool Lääne ühiskonnas on ikkagi kiirmood, siis suhtumine on muutumas. Taanis soovitatakse riiklikul tasemel osta asju, mis peavad vastu. Sellega tahetakse vähendada raiskamist.