See avas mu silmad paljudes küsimustes. Ma sain aru, kui vähesega on võimalik ahvatleda inimesi pettuse võrku. Üheksakümnendate alguses ei teadnud Eesti naised prostituudi elust õieti midagi. Nad olid näinud filmi "Pretty Woman", kus prostituut sümpaatse rikka miljonäri otsa satub ja see ta alatari ette viib. Nad ei osanud arvata, et neid ootab alandamine, füüsiline ja seksuaalne vägivald. Et mehed, keda nad peavad teenindama, on tihti räpased. Et nad haisevad, on purjus ja et neile meele järele olemine polegi nii meeldiv. Ja et pikema aja jooksul muutub see eriti alandavaks ja sellest nõiaringist väljapääs polegi enam enda kätes.

See oli teile uudis?

Ka mina olin müütide kütkes. Arvasin, et ise nad on selle töö valinud, ise teavad, mida teevad. Aga mida sügavamale olen jõudnud, seda rohkem saan aru nende traagikast ja analüüsin prostitutsiooniga seotud probleeme avaramalt.

Näiteks, et…

Et kogu seda tegevust võib võrrelda ehtsa orjakaubandusega.

Mille üle ennast müüvad naised ise kaebavad?

Üks naine sõnastas mulle nii, et see on justkui sa laseksid ennast päev-päeva kõrval tükkideks rebida, et need tükid siis pärast jälle kuidagiviisi kokku saada. Need inimesed saavad tõsise trauma terveks eluks.

Kui paljud prostituutidest on oma eluga rahul?

Kindlasti on eliitprostituute, kelle jaoks suur raha on jätnud muud väärtused teisejärguliseks. Aga selliseid pole mina kohanud.  Nendest naistest, kellega olen rääkinud, ei öelnud keegi, et see tegevus on neile mingi unistus. Vastupidi. Nad räägivad häbitundest. Et nad on andnud kuradile sõrme ja see on võtnud kogu keha. On muidugi ka selliseid naisi, kellel esimesel hetkel käivituvad kaitsereaktsioonid ja kes õigustavad oma valikut. Vestluse käigus selgub, et rahulolust on asi muidugi kaugel.

Kuidas te neile üldse nii lähedale saite? Kas nad ei arvanud, et te olete politseist?

Esialgu (1997 – toim) koordineerisin Euroopa Liidu rahastatud projekti. Koos arstiga jagati prostituutidele teadmisi sugulisel teel levivatest haigustest. Aga aasta hiljem alustasin tööd sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumis (seal käivitus vägivalla vastane projekt) ja siitpeale on mul tulnud vestelda sadade prostituutidega. Sain nendega tõesti hea kontakti ja nad on olnud kenad ja avameelsed. Mul on seetõttu lihtne, et tunnen mõlemaid keeli ja kultuuritaustu. Läbi tõlgi oleks nii tundlikke teemasid raske käsitleda.

Kui palju oli viimati küsitletud prostituutide hulgas kõrgharidusega inimesi?

Neljandik. Kõik nad olid oma töökohtadelt koondatud. Nende hulgas oli arste, meditsiiniõdesid, juriste, lasteaiakasvatajaid. Oli filolooge, kes oskavad väga hästi paljusid keeli. Nad on kaua oma eriala õppinud, ennast üles töötanud ja nüüd ei vaja nende oskusi enam keegi. Kuuekümne kahel protsendil on mingi ametikoolitus.

Usute, et nad rääkisid teiega siiralt?

Ma olen aastate jooksul rääkinud prostituutidega Islandil, Taanis, Saksamaal, Poola piiri ääres, Rootsis, Soomes, Peterburis, Eestis. Kõik nad on tunnistanud, et on nurka aetud ja et neil ei jäänud oma valikut tehes muud üle.

Seejuures nad mõistavad, et taoliste intervjuude tulemusel võib nende olukord kunagi muutuda. Peaaegu kõigil oli veel kübeke lootust, et ühiskond neid veel vajab.

Mis nende vaimu kõige rohkem murrab?

Nad on justkui kahestunud, elavad kaksikelu. Tihtipeale räägivad sugulastele-tuttavatele, et käivad välismaal mingit tööd tegemas, midagi müümas või kedagi juhendamas. Või et neil elab siin noormees, kelle juures nad on pikemat aega külas vms. Sellised lõputud varjamised, teesklused ja klientide ees näitlemised murravad emotsionaalse tasakaalu. Paljudel naistel tekib hirm, et võivad öösel unes oma partneri kõrval midagi oma läbielamistest välja rääkida. Tekivad mured sugulisel teel levivate haiguste pärast.

Kui paljud küsitletutest olid abielus?

Umbes pooltel on mees ja lapsed. Kusjuures kodused pigistatavad tihti ühe silma kinni. Teatakse, et kuskilt naine selle raha toob, aga kust, sellest ei tehta numbrit. Ja kui tekkis mingi probleem, siis oli naisel alati vabandus: aga kes teid siis ülal peab?

Kui palju prostituut Soomes teenib?

Seksibaarides on keskmine taks 50-100 eurot korra pealt. Mõnel tüdrukul on seejuures kolm-neli klienti päevas, mõnel 10-15, nii et teenistus on erinev.

Paarkümmend tuhat krooni on parematel päevadel taskus. Päris hästi?

See on vana tõde, et loetakse prostituutide raha, mitte aga vaheltkasuvõtjate tulu. Kaks kolmandikku palgast tuleb sutenöörile ära anda. Ülejäänust kulub suur osa öömaja, transpordi, riiete ja kosmeetika peale. Järele jääb tegelikult üsna vähe (10-15 protsenti), kui üldse midagi.

Aga kui targalt toimetada, ehk õnnestub üht-teist säästa?

Alguses kindlasti. Aga siis hakkavad kummalised protsessid. Inimese realiteet hämardub. Neil tekib arusaam, et nende teenitud raha on räpane, mille peab kiiresti tühja-tähja peale ära kulutama. Minnakse juuksurisse ja lastakse teha kallis soeng. Või minnakse Stockmanni ja ostetakse endale midagi, mida tegelikult üldse ei vajata.

Nii ei ole, et rabatakse kaks kuud tööd, kogutakse köögimööbli jaoks raha ja minnakse siis rõõmsalt vilistades lapsukeste juurde koju tagasi?

Ei ole. Võidakse küll alguses tulla sellise mõttega. Aga aasta pärast pole seda raha veel koos ja kolme aasta pärast on selge, et ei saadagi kokku. Mida kauem ollakse prostitutsioonis sees, seda väiksemaks jääb võimalus tööga kasu teenida.

Miks?

Naised ei oska mingil moel ette arvata, kui palju on võimalik kliente hankida. Nad ei või iial teada, millal neid keegi kunagi vägivaldselt röövib. Nad ei või iial teada, millal klient äkki kondoomi pealt rebib. (Mis omakorda tähendab, et peab tegevuse mõneks ajaks katkestama.) Lõpuks läheb nii, et naiste füüsiline vastupidavus kaob, tulevad mängu alkohol ja narkootikumid. Ja selgub, et raha teenitakse mitte selleks, et seda kõrvale panna, vaid selleks, et viinaga oma muresid leevendada.

Armastus uue ameti vastu ilmselt ei kasva?

Nii see on. Naised väsivad. Varem või hiljem hakkavad nad mõtlema, kuidas sellest kõntsast vabaneda. Nende esimeseks mõtteks saab, kuidas vältida kliendiga füüsilist kontakti. Et klient neid jumala eest ei puudutaks. Masseerida või saunas selga pesta või strippi teha veel võib, aga muu on täiesti vastikuks muutunud.

Aga miks nad siis ära ei lähe? Lõpetagu ära!

Isegi siis, kui nad on toodud siia kolmeks nädalaks, on neil iseseisvalt võimatu välja rabelda. Tihti lähebki olukord vägivaldseks siis, kui tüdruk tahab minema pääseda. Neilt võetakse ära dokumendid, hoitakse kinni, ähvardatakse, vägistatakse ja koheldakse vägivaldselt. Nii kirjeldab politsei tuhandete naiste saatust, keda on Eestist Soome värvatud. Soome politsei on tõsiselt üllatunud, et see nii on, aga on. Sutenööride võtted on järjest karmimaks muutunud.

Aga kui tekib võimalus põgeneda, kas nad kasutavad seda võimalust?

See on raske. Nad on sattunud harjumuspärasest normaalsest elust mingisse kitsasse marginaalsesse olustikku. Varem õpitud erialased kogemused ja oskused on unustatud. On tekkinud hirm, et nad enam millekski muuks ei kõlba. Soome keeles on hea sõna, mis nende olukorda iseloomustab – huonoosaisuus, sotsiaalne mittetoimetulek.

Kui paljud Soomes kaubaks minevatest naistest on pärit Eestist?

Politsei andmetel on neid tuhanded, kuigi suurem osa neist räägib vene keelt. See on kohutav! Seejuures on need tuhaded naised vaimselt nii ebaadekvaatseks muutunud, et nad ei saa ise ka enam aru, mida nad õieti teevad. Kujutage ette, missugused tagajärjed võivad sellel olla väikesele kultuurile!

On see tõsi, et kogu Soomes tegutsevat inimkaubandust juhitakse Eestist ja Venemaalt?

Nii see on. Möödunud aastal jõudis Soomes kohtusse 43 naiste vahendamisega seotud juhtumit ja kõik need olid organiseeritud Eestist ja Venemaalt. Soome politsei andmetel on Soome territoorium Eesti ja Venemaa kurjategijate vahel ära jaotatud. Kogu Lõuna-Soome on hõivatud Eesti jõukude poolt, venelased on võtnud põhjapoolsed alad. Muuseas ÜRO andmetel on Venemaal 200 maffiajõuku, mis juhivad naistega kaubitsemist 30 riigis.

Kes on need mehed, kes ostavad seksiteenust?

Rootsi professor Sven Axel Månsson klassifitseerib kliendid kahte rühma. Kõigepealt mehed, kellel on kõrge positsioon, kes on heal järjel, kes on majanduslikult kindlustatud ja kes võivad raha eest osta mida tahes. Ja teiseks sellised, kellel on raskusi naistega püsivat suhet luua.

Soomes valmistatakse praegu ette seadust, mis keelustab seksiteenuse ostmise. Kui see seadus valmis saab, tulevad majanduslikult kindlustatud lääne härrad, kes ei oska rahaga midagi peale hakata, kõik rõõmsalt Eestisse seksireisile?

Seda võib karta küll. Seetõttu tuleb ka Eestis selgeks rääkida, kuidas suhtuda prostitutsiooni. Juhul aga, kui naistega kaubitsemist peetakse normaalseks äritegevuseks, peab selles ühiskonnas midagi väga valesti olema.

Pühapäeval asutasid prostituudid oma ametiliidu, kus kiidavad, et töö on tore ja seksiteenuse ostmise keeld on rumalus. Mis te sellest arvate?

Nad on oma ametiliiduga ajast maas. Mujal Euroopas loodi selliseid liite viisteist-kakskümmend aastat tagasi ja praegu hakkavad nad kaduma. Soomes on ametlikult registreeritud prostituute, kes ka makse maksavad, alla kümne, nii et mingit mõju neil ühiskonnas ei ole. 

Reet Nurmi

Reet Nurmi viimane töökoht Eestis oli Viljandi noortevangla direktriss.

1994 läks ta elama Soome, abiellus soomlasega, töötas eesti keele õpetajana.

1997 käivitus Euroopa Liidu projekt Meritäht (koostöö Eesti ja Soome vahel) ja see oli esimene kord, kui Reet Nurmi puutus kokku prostituutide sotsiaalsete probleemidega.

Praegu on Reet Nurmi Soome sotsiaal-ja tervishoiuministeeriumi projektiteadur. Ta on kasvatusteaduste magister ja kirjutab Helsingi Ülikooli juures doktoriväitekirja naiste sotsiaalsest tõrjutusest.

Kes on prostituut Hesingi seksibaarides?

70 protsenti küsitletutest viibib Soomes turistina

Viiendik omab elamisluba

Kümnest üheksa on venekeelsed

70 protsenti töötas varem prostituudina Eestis

Veerand on käinud ülikoolis

Enamik küsitletutest ligi 30 aastased

Keskmine vanus on viimastel aastatel kasvanud

(Küsitletud Helsingi seksibaarides aastatel 1998, 2000-2001 töötanud 245 naist)