Eesti naise varjatud ilu

Kahe sõja vahel kandsid Eesti naised palju oma õmmeldud pesu, mis oli pitside ja tikanditega kaunilt ehitud.

Naiste pesu, mis meelitab mehi nagu kärbseid meepoti ligi, on ühtlasi peegelpilt ühel või teisel ajal valitsenud tavadest, traditsioonidest ja mentaliteedist.

"Ihupesu arengulugu on ühtlasi vähem või rohkem piinu tekitavate ideaaliks peetavate kehavormide arengulugu," sõnastab tartlanna Ille Agu oma vast ilmunud uurimuses "Eesti naiste aluspesu kahe sõja vahel (1918-1940)". Ehk milline on ilus ja seksikas naine - seda eelkõige meeste arvates.

Pesu - rõõm ja piin

Kõigepealt oli särk. Selle vanima õmmeldud pesueseme vanust mõõdetakse tuhandete aastatega ja see oli pikka aega ka ainuke rõivastusese. "Nii antiik­ajal kui ka keskaja algupoolel oli vahetult ihul kantav särgilaadne riietusese veel ühtlasi päevaseks kodurüüks," kirjutab Agu. See omamoodi "vabas kehas vaba vaim" ajastu saigi keskajaga otsa, kui alusrõivas muutus peeneks luksusesemeks, mis dekoltee vahelt välgatades meeste pilke püüdis. Ei läinud enam kaua aega mööda, kui juba algaski naise keha ahistamine ilu nimel. 14. sajandil tuli moodi pesuese, mis meenutas korsetti - sajandite jooksul see üha täiustus ja võimaldas üha tõhusamalt pekke kokku nöörida. Need vaesed naised, kel oli kalduvus tüsedusele!

Millal aga sündis rinnahoidja? Varaseima kirjaliku märke rinnahoidja kohta leiab 15. sajandi Saksa kroonikast. Õigemini oli tegu veel särgiga, millel olid ees rinnakotikesed. Tänapäevane rinnahoidja leiutati palju hiljem, I maailmasõja algusaastal 1914, kui ­Caresse Crosby valmistas kahest taskurätikust ja paelast "prototüübi".

Pesu väljanägemine sõltubki sellest, millist naisekeha peeti ühel või teisel ajal ilusaks ja ideaalseks - kord oli selleks ühte või teise vormi venitatud-surutud keha, kord vaba ja loomulik keha. Näiteks 18. sajand möödus ütluse ilu nõuab ohvreid järgi. "Moeideaaliks olev portselankujukesena habras naine tõi moodi korsetiga liivakellakujuliseks tõmmatud figuuri ja karkass-seelikud." Sellele lausa pidi järgnema vabanemine, aeg, kus aur välja lasti. Ja sajandi lõpul heidetigi korsett ja karkass-seelik kõrvale ning moodi tuli taas loomulik kehakuju. "Alusriiete hulk vähenes miinimumini, julgemad loobusid üldse pesust või kandsid ainult liibuvat trikood, seetõttu räägiti alastimoest."

See lahe aeg ei kestnud kaua. 19. sajandil nööriti naine taas kinni. Sedakorda kestis korseti võidukäik enam kui sada aastat. Tollest ajast on pärit ka aluspüksid, mis algul olid puhvis ja ulatusid sääremarjadeni, muutudes hiljem siiski kitsamaks ja veidi lühemaks. Aluspüksid muuseas olid siis tabu - neist kõneldi vihjamisi, nagu "need, millest ei sobi rääkida" või "väljaütlematud". Sajandi lõpu poole muutus pesu atraktiivsemaks, 1880. aastatel tulid moodi korseti külge kinnitatud tripid.

Mida tõi 20. sajand? Algul korseti, mida võiks kutsuda ka naiste hispaania saapaks. "Moes olid kõige piinavamad korsetid, mis pidid kehale andma nõutud S-kurvi. Korsett pidi suruma rinnad ette ja puusad taha, selleks topiti korseti sisse polsterdusi ja rüüse."

1920ndatest aga pääses taas võidutsema vabadus. Aluspükstel polnud enam pikki sääri ja nende ülaääres oli vaid kummipael. Kõik oli lihtne ja praktiline, mida vabamalt sai naine liikuda ja mida enam hingas tema keha, seda parem. Nagu öeldud, pesu lühe nes, korseti aga vahetasid välja trippidega sukahoidjad. See vabadus kestab praeguseni, muutunud on vahepeal vaid materjalid ja lõiked. Üha napimaks ja liibuvamaks. Veel sada aastat tagasi moes olnud pikasäärelistest aluspükstest on tänaseks järele jäänud stringid.

Ise tehtud, hästi tehtud

Praegu vaevalt leidub Eestis naisi, kes endale ise aluspesu valmistavad. Kahe maailmasõja vahelisel ajal aga kanti siin rohkem käsitööna kodus valminud pesu kui poest ostetud pesuesemeid. Kindlasti aegamööda suurenes poepesu osakaal, seda eriti 1930. aastatel, mida näitab ka pesuäride reklaamide suurenev hulk. Nii kanti kodupesu kõrval ju ka korsette, toestamata rinnahoidjaid, kombineesid ja sukahoidjaid.

Toonase pesu häid näiteid säilitatakse Tallinna Linnamuuseumis ja Eesti Ajaloomuuseumis, mille fondides on tallel Eesti naiste alussärke, pihikuid, pükse, särkpükse jm. Need on valminud kas kodus või siis mõnel käsitöökursusel või kodumajanduskoolis, mõni ka pesuärist ostetud. Siis valitses arusaam, et iga naine pidi oskama enesele riide selga teha. Eeskujusid saadi tavaliselt meie oma või välismaistest naisteajakirjadest. Muidugi pani valmistaja tihti omalt poolt ka midagi juurde nagu käsitöö puhul ikka.

Mida naised kandsid? Kas laiade või kitsaste paeltega alussärke, mida tehti eri materjalidest. "Eelistati pastelseid toone ning levinud kaunistusvõteteks olid väikesed tikitud lilleõied, lehekesed, pilutikand ja peened pitsimotiivid." Sagedasti kaunistati särgid sarnaselt voodipesuga, käterätikutega jm veel ka kandja nimetähtede ehk monogrammiga. Seda tehti ka praktilistel kaalutlustel. "Iga korda armastav inimene märgib temale kuuluvad asjad, et need ei seganduks teiste omadega ja oleksid ühtlasi kaunistatud," kirjutati ajakirjas Eesti Naine aastal 1925.

Veel armastasid Eesti naised puuvillast, nööpide või trukkidega kinnitatud pihikut. Seegi oli pitsidega kaunistatud nagu ka aluspüksid. "Kanti enamasti pika säärega alt laienevaid värvliga pükse." Tundub natuke vanamoodsana, aga pole häda midagi, juba 1920. aastate lõpul muutus pilt palju modernsemaks - ilmusid särkpüksid. "Tänapäeva moodne naine püüab oma alusriideid võimalikult vähesteks ühendada ja moeärid on hädas uute mudelite otsimisega. Pole sellest veel küllalt, et pükssärgile seelik külge õmmeldakse, temaga ühendatakse ka rinnahoidja," kirjutas Eesti Naine 1928. aastal.

Sale naine on ilus naine - see oli kreedoks ka ennesõjaaegses Eestis. Mood, loomulikult ka aluspesu oma, soosis eelkõige saledaid. "Naine, kes täpselt moe järele tahab käia, seab selle järele ka oma alusriietuse sisse. Saledus, ükskõik mis hinna eest, on praegu ikkagi veel moe ideaaliks," kuulutas Eesti Naine.

Mille poolest erines tolleaegse Eesti naise pesu tänapäeva naise omast? Jättes kõrvale moe, võib selle erinevuse võtta kokku sõnaga omanäolisus. "Kodus valmistatud pesu oli küll enamjaolt lõikeliselt lihtne, ent erinevate kaunistusviisidega muudeti iga pesuese omanäoliseks ning kordumatuks," kirjutab Ille Agu. Mida osavamate näppudega ja loovam naine oli, seda kütkestavamaks oskas ta end teha.