Eesti narkokullerid on orjaturul kuum kaup

Noorte eestlaste kasutamine rahvusvahelisel narkoturul lihtlabaste muuladena käib täie hooga edasi. Üks ema jäi aga korraga ilma kahest pojast – üks istub Eestimaal kinni, teine suri välismaa vanglas.

Umbkaudu 18. sajandi keskel muutus orjadega kaubitsemine Lääne-Aafri­kas Benini lahe piirkonnas nii massiliseks, et umbes viiesaja kilomeetri pikkune rannariba – ribake tänase Ghana ja Nigeeria merepiirist ning Togo ja ­Benini rannik – ristiti Orjarannikuks. Et kõige rohkem läks orje vaja otse teisel pool lompi – “äsja avastatud” Lõuna-Ameerikas –, oli see piirkond logistiliselt ideaalne. Pealegi elasid just sealkandis eriti võimsate füüsiliste eeldustega mehed.

Ajaloolaste hinnangutel veeti mõne sajandi vältel sellest piirkonnast Ameerikasse kuni kolm miljonit neegerorja. Ühele orjalaevale võis mahutada kuni 600 inimest, kes asetati ritta nagu lusikad või sprotid karbis. Kord või kaks nädalas lubati orjad laevatekile meeskonna meelt lahutama – tantsima ja trummi lööma. Kes haigestus või teenis ära laevameeskonna viha, visati haidele söödaks.

See kõik on ajalugu. 19. sajandi lõpuks oli orjapidamine ja -kaubandus keelatud peagu kõikjal maailmas.

Orjarannik ühes oma süngete mälestusmärkidega, mis täna Beninis turiste paeluvad, väärib oma nime ka tänapäeval. Orjadega kaubeldakse siin endiselt.

Ainult et kui sajandeid tagasi olid orja­pidajad valged mehed ja kaup süsimusta nahaga vägilased, siis täna on rollid suuresti vahetunud. Mustad mehed, enamasti Nigeeria maffiajõukude liikmed, veavad Orja­rannikule kahvatuid ja kõhetuid eestlasi. Äsja passi kätte saanud teismelisi, kelle elu ainus mõte näib olevat ükskõik mis hinnaga paar tuhat eurot teenida, palmi all tehtud pildid Rate albumisse toppida ja pubekatest plikatirtsude kommentaare “oi kui pruun, oi kui nunnu” lugedes mõnust kiunuda. Sellele, mis kohvrites või tagumikus Euroopasse veetud kokaiiniga edasi tehakse – kuidas see siinsetes ööklubides lõbujanuste noorte elu rikub –, kullerid mõistagi ei mõtle.

CIA (USA Luure Keskagentuur) veebialmanahh ütleb, et Benin on koht, kustkaudu Nigeeria kurjategijad smugeldavad Euroopasse narkootikume – peamiselt Lõuna-Ameerikast laevadega toodud kokaiini...

Loll risk ja lihtsameelsed poisid

Ühel jaanuariööl väljus Benini suurima linna Cotonou lennujaamast Afriqiyah Airwaysi 156kohaline Boeing 320, ees ligi 4000 kilomeetrit Liibüa pealinna Tripolisse. Lennukis olid ka kolm Lõuna-Eesti poissi – Jaan (19), Sulo (18) ja Maarek (18). Tripolist suundus Maarek edasi Eesti poole, teised kaks pidid sõitma Maltale. Sinna jõudsid nad Air Malta lennukiga 1. veebruari õhtul. Lennujaamas peeti noorukid kinni. Nende pagasist ilmus lagedale kuus kilo kokaiini, mõlemal kolm. Sestsaadik sitsivad Jaan ja Sulo Valletta vanglas.

Malta meedia andmetel vahistati lisaks kahele eestlasele ka kolm nigeerlast, eestlaste “tööandjad”. Malta politsei hinnangul oli kulleritel kavas suurem osa kokaiinist edasi Eestisse vedada.

Sulo ema: “Esimesel hetkel, kui poiss ütles, et läheb Aafrikasse tööle, tundus see nii jabur, et me isegi ei võtnud eriti tõsiselt. Aga ta elas juba iseseisvalt ja ega kätt ette panna ju ei saa. Vanaema küll üritas otsesõnu keelata. Näitas talle seda Eks­pressi numbrit, kus oli juttu Võru narkokulleritest, ja ütles, et ärgu ikka mingu – teadagi, mis see tööots tegelikult tähendab.

Poiss ainult naeris. Ütles, et need olid ju lollid ja ega siis tema nii loll ei ole.”

Maarekit ootas Keskkriminaalpolitsei Tallinna lennujaamas – ta oli juba varem tagaotsitav

seoses teise narkokuri teoga. Esialgu teda ei vahistatud.

7. veebruaril kirjutas Maarek Rate portaalis ühele tütarlapsele: “Kurb uudis... sa ei näe enam sulot :( :’(... ära seda meediat usu see vale... tee oma postkast lahti või anna msn... räägib seal.”

Päev hiljem võeti heledapäine noormees siinsete võimude poolt juba ise vahi alla. Teda ootab Eestis karistus narkootikumide salakaubaveo korraldamise eest. Rate portaalis huilgavad 15aastased tüdrukud Maareki Aafrika-reisi järgseid pilte kommenteerides: “Hull PruunPoissš;) Kobeee Äää:P”; “aga kle kas mina saaksin aafrikasse.....:D”

Ema kaotas korraga kaks poega

Urve on pikk heledapäine naine. Hoolitsetud välimusega ja arukas. Ekspressiga nõustus ta kohtuma ainult täieliku anonüümsuse tingimustel. Ta jagab lootust, et võib-olla on tema üleelamistest rääkivast loost pisutki kasu – ehk võtab mõni õppust ja jätab “tasuta reisile” minemata. Ent naine pelgab, et kui ta ära tuntakse, saab ta veel rohkem haiget.

Iseasi, kas veel rohkem ongi üldse võimalik. Viimase poole aasta jooksul on Urve ilma jäänud kahest lapsest. Kõigepealt vahistati tema vanem poeg Tõnis, seejärel aga suri välismaa vanglas noorem poeg Ivar. Mõlemad napilt üle 20 aasta vanad. Ivar jäi läinud aasta algul ühes välisriigis vahele ikka sellesama kokaiiniga, mis Eesti noorukeid kui kärbseid liimile meelitab. Tänavu aasta alguses laekus Urvele teade – poeg leiti vanglakambrist surnuna.

Ametliku põhjusena nimetatakse rasket terviseriket, mida ema ei soovi täpsustada. “Ma olen sellega leppinud, et lõplikku tõde teada ei saa. Vähemalt usun, et ta suri une pealt ega tundnud midagi.”

Ivar oli enne surma jõudnud üle aasta välismaa vanglas istuda ja hellitas juba lootust enne tähtaega vabaneda. Jutud, mida ta emale vanglaelust telefonis rääkis, ajavad Urvel siiani öösiti une ära. “Esiteks sai vanglas raha eest kõike. Madratsi, süüa, vett, prostituute, relvi. Kui meil lasti aastavahetusel saluuti, siis vanglas paugutasid vangid pumppüsse. Raha sai saata Western Unioniga, siis keegi vanglatöötaja võttis selle välja ja viis vanglasse. Ükskord aga töötaja ei läinudki enam tööle, vaid laskis koos terve korrusetäie vangide rahaga varvast.

Surm või tapmine polnud seal sugugi haruldane. Ivar kirjeldas, kuidas kinnipeetavad tapsid kaasvangi, tükeldasid ta nugadega ja jäänused veeti kilekottidega mööda vanglat laiali...”

Pärast põhikooli pidas Ivar plaani kokaks õppida. Ühel hetkel tekkisid uued sõbrad ja uued plaanid. “Eks ta sattus halba seltskonda,” leiab ema tagantjärele. “Aga selge see, et keegi teda millekski ei sundinud.” Nii jätab naine ütlemata konkreetse nime, kes tema hinnangul poisi surmalõksu vedas.

2006. aasta lõpus ütles Ivar emale, et läheb Hollandisse ehitajaks. “Tutvusringkonnas maad kuulates sain teada, et käiakse tõesti ja teenitakse korralikult. Mul ei olnud mingeid kahtlusi, isegi tagantjärele ei tundunud asi kahtlane,” ütleb Urve. “Vahepeal helistas Hollandist, siis käis kodus – veel aastavahetusel oli kõik korras. Kuni helistas juba vanglast ja ütles: “Ema, tee kõik, et ma siit välja saaksin.””

Tõnist kahtlustab Riigiprokuratuur kokaiini käitlemises suures koguses ja narkootikumide salakaubaveo korraldamises. Ta kuulub neljaliikmelisse gru ppi, kes esimeste eestlastena saanud kriminaal­süüdistuse kõhtu peidetud kokaiinikapslite Eestisse vedamise organiseerimises. Kõik neli on sügisest saadik vahi all. Üks neist neljast on hašiši ja amfetamiini müügi eest korra juba kinni istunud.

Kokku on riigiprokurör Andres Ülviste sõnul grupi hingel vähemalt 20 narkootikumidega seotud kuriteoepisoodi, esimesed ulatuvad 2006. aasta algusse.

“Selle neliku süül on inimesi ka teistes riikides kinni peetud,” ütleb Keskkriminaalpolitsei komissar Veiko Germann. “Sealhulgas meenub vähemalt ühe kulleri saatmine Jaapanisse, kus ta kinni võeti.”

“Ma ei saa öelda, et nende puhul oli tegemist naiivsete noortega. Nad on ikkagi üsna pika aja jooksul elatunud kuritegevusest – ise vedades või teisi värvates narkootikume käidelnud,” ütleb riigiprokurör Ülviste. Marsruudid, kus nelik toimetas, puudutavad peamiselt Tenerifet, Londonit ja Amsterdami. Nelikule omakorda jagasid ülesandeid Amsterdamis resideeruvad afrod.

Viimased aastad iseseisvalt elanud Tõnise sõnum emale oli ehe klassika: “Palun müü auto või ükskõik mis asjad maha ja palka mulle hea advokaat.” Praeguse seisuga on ema arvestanud, et poja karistuseks võib olla seitse-kaheksa aastat vangistust.

Seadus näeb sedalaadi kuritegude eest ette kuni 15 aastat vangistust. Arvestades, missuguse mühinaga uimastid Eestimaad vallutavad, võib arvata, et kohus karistusi määrates ei koonerda.

Peagu kogu elu poegi üksinda kasvatanud ja siis neist ilma jäänud Urve ei saa aru, kus ta vea tegi. “Võib-olla tõesti poputasin neid liiga palju, tegin nende eest kõik ära. Neist kasvasid heatahtlikud mõnusad mehed, omamoodi memmekad, kes ei teeks kellelegi liiga. Aga et nad nii lõpetavad... seda ei näidanud ükski märk.”

Narkovedajate mass ei piirdu loetletud juhtumitega. Argentina endise aukonsuli Peet Pullisaare sõnul on praegu sealsetes vanglates vähemalt kuus eestlast. Kindlasti istub eestlastest narkokullereid veel Ecuadoris, Kolumbias, Venezuelas, Peruus, Trinidadis, Tadžikistanis, Türgis, Hispaanias, Portugalis. Vähemalt niisugustes riikides istuvate noorte inimeste lähedastega on Eks­press viimase aasta jooksul rääkinud.

Sel nädalal toimub Harju maakohtus protsess kahe nooruki üle, kellest üks tõi oma kõhus Eestisse 80 grammi kokaiini, teist süüdistatakse salakaubaveole kihutamises.

Uurimisel on veel ühe kolmiku tegevus – kaks alla 20aastast noorukit vedasid kõhus kokaiini Inglismaalt Eestisse, kolmandat peetakse pundi rahastajaks. Märtsi keskel vahistati see kolmas, kui ta ema Lexusega mööda linna sõitis, ise umbjoobes ja narkouimas.

Kergem tee – raskem karistus

Pole ilmselt mingit kahtlust – need inimesed teavad väga hästi, mida teevad. Kahjuks põlgavad nad ära tavalise inimese normaalse töö, sest see ei too piisavalt kiiresti ja piisavalt palju sisse ja otsivad kergemat võimalust. Ent soov kiiresti ja ükskõik mis viisil rikkaks saada lõpeb enamasti ülalkirjeldatud moel. Keskkriminaalpolitsei kätte kukkumine ja aastatepikkune vangistus Eestis pole kaugeltki kõige hullem, mis juhtuda võib.

“Keskkriminaalpolitsei on teinud ja teeb ka edaspidi kõik selleks, et narkootiliste ainete salakaubaveoga seotud isikud saadaks kätte kas Eestis või rahvusvahelise koostöö tulemusena mõnes välisriigis. Tegemist on tõsise kuriteoga ning selline tegev us ei saa jääda karistuseta,” ütleb komissar Germann.

Näis, kumb juhtub enne, kas saab praeguste 20aastaste põlvkond Eestimaalt otsa või võidab mõistus.