Eesti neiu purunenud American dream

Eesti vahetusõpilane tembeldati vaimselt ebastabiilseks ja saadeti Ameerikast vägisi koju. Võru tüdruku kooliaasta on rikutud ja pere kandis 100 000 krooni kahju.

16aastane Võru tüdruk Kertu Piller käib väljas enamasti pimeduse katte all ja väldib tuttavaid. Tal on häbi, sest kolm nädalat tagasi, 10. oktoobril katkestati järsku tema vahetusõpilase aasta USA Minnesota osariigis ning kupatati piiga üleöö tagasi. See on šokk nii neiule kui tema isale, kes on kodulinnas tuntud turismiettevõtja. “Miks oli vaja noore inimesega nii alatult ja salalikult käituda?” küsib Lennard Piller.

 Eriti piinlik ja jahmatav on põhjendus, miks Kertu kibekähku lennukile topiti – ameeriklaste arust vajab tüdruk viivitamatut psühhiaatrilist ravi, mida saab teha ainult kodumaal. “Kertu võib olla mõnikord väga emotsionaalne, aga ta on absoluutselt normaalne teismeline,” räägib isa. “Ma ei teinud midagi, mis vääriks koju saatmist,” kinnitab tüdruk. Hoolimata teema delikaatsusest, võtsid isa ja tütar Ekspressiga ise ühendust, et jutustada oma versioon ja teisi vahetusõpilasi hoiatada. 

 Algus oli paljutõotav. Pärast hulga paberite täitmist, vestlusi ja katseid valiti Võru Kreutz­waldi gümnaasiumi 9. klassi lõpetanud neiu nende 13 Eesti noore hulka, kes veedavad õppeaasta 2009–2010 USAs. Vahetust korraldas sellele spetsialiseerunud YFU Eesti, mille nimi tuleb sõnadest Youth For Understanding (Noored mõistmise nimel). Paraku näib, et just mõistmist Kertu võõrsil ei leidnud. 

“Kui mind välja valiti, tundus, et elu unistus on täitunud,” räägib Kertu. Üks takistus neiu Ameerika unistuse elluviimisel oli raha. Ehkki YFU on mittetulundusühing, tuli tasuda ligi 100 000 krooni lepingutasu. Paljudest abitaotlustest kandis vilja vaid üks – Võru linnavalitsus toetas korraliku ja aktiivse õppuri saatmist Ameerikasse 20 000 krooniga. Ülejäänud summa kraapisid kokku Kertu isa ja sugulased. 

Start üle Atlandi oli 11. augustil. Õpetussõ

nadega “võta vahetusaastast maksimum” lapse teele pannud Lennard Pillerit ei teinud veel ärevaks tõsiasi, et äralennuks polnud selge, kuhu perre Kertu satub. Ööpäev hiljem Minneapolises maandudes nägi neiu esimest korda oma vahetusema Robyn Dobbsi, kes oli terminalis vastas, käes suur värviline silt – KERTU.

Isa palvel hakkas tüdruk pidama blogi, et kodused ja sõbrad saaksid tema seiklusest osa. “Arutlev kirjutamine on tema tugev külg,” kiidab isa. Võrru jäänud koolikaaslased võisid kadedusega lugeda juubeldavaid postitusi – kõik oli super. Ka vahetusema teatas, et Kertu neile meeldib ja tal saab nende juures olema hea.  

Välk selgest taevast – Kertu on haige!

Kuid 24. septembril korraga kõik muutus. Esimesena helistas Lennardile YFU Eesti programmispetsialist Monika Sutrop ja teatas pomm­uudise – USAst on laekunud ärevusttekitav raport Kertu kohta ning tüdruk tuleb viivitamatult koju kutsuda, leping lapsevanemaga lõpetatakse. Põhjendus pani isa ahhetama: “Mulle anti mõista, et Kertu on psüühiliselt haige ning YFU ei ole mingi ravikeskus.”

 Ameerika vahetusema vastas ärevil isale, et Kertu on “psüühilises madalseisus”. “See teade pani mind väga muretsema. Samas tütre kirjad koju ega blogi ei näidanud sellest vähematki märki,” imestab Lennard. “Vastupidi – ta kinnitas korduvalt, et on kõige õnnelikum selle aasta vahetusõpilane üldse.” Enne USAsse minekut täitis Kertu mitmeid dokumente oma tervisliku seisundi kohta ja käis arstide vestlusel. “Olin veendunud, et Kertu on terve. Kartsin ainult, kuidas ta kohaneb ajavahe ja ameerika toiduga,” räägib isa. 

Kaks päeva hiljem laekus Robyn Dobbsilt põhjalikum ja tõeliselt alarmeeriv kiri. Selles seisab, et Kertu vajab “pikaajalist ravi, teraapiat ja isa-ema hoolitsust” ning parim on, kui see toimub Eestis. Lisaks olevat Kertul raskusi hoida poistega “seksuaalset piiri” ja tema sõbralikkus poistega “saadab valesid sõnumeid”. 

Missis Dobbsi sõnul käitus eesti külaline ühel septembriõhtul nii emotsionaalselt, et pere valvas öö otsa kordamööda hirmus, et ta võib end vigastada. Seepeale soovitas vahetusema, et Kertu vestleks pere tuttava psühholoogiga. Selle kohtumise raportis seisab, nagu kannataks Võru tüdruk kõigi moodsate hingehädade all. Psühholoog Sarah Pavek märgib muuseas alkoholi tarvitamist juba 11aastaselt, eneselõikumist, depressiooni, anoreksiat ja buliimiat, kodust ära jooksmist, madala enesehinnangut ning kontrollimatuid tujukõikumisi. 

Salaoperatsioon: tagasisaatmine

“Me ei arva, et ta on hull või vajaks vaimuhaigla ravi,” tõdeb vahetusema oma kirjas, aga lisab kohe: “Tõenäoliselt vajab ta jätkuvat nõustamist ja ravimeid, et tasakaalu tagasi saada.” Missis Dobbsi tungiv palve on, et vanemad lendaksid ruttu tütrele Ameerikasse järele, ilma et “hapras seisundis” neiut plaani pühendataks. 

Kuid Kertu vanemad salatseda ei tahtnud. “Loomulikult küsisime ka Kertult – mis lahti? Ta saatis tagasi kirja – mis nalja me räägime? Keegi pole temaga koju saatmisest mingit juttu teinud,” jutustab isa. Ka Ameerika kooli õpetajad ja õpilased kiitsid Kertut.

Kertu leiab, et saatuslikuks sai liigne südamepuistamine psühholoogi juures. Tüdruk arvas, et see jääb neljasilmajutuks. “Ma rääkisin vanu asju. Kellel ei oleks viimase viie aasta jooksul jamasid olnud? Aga paberil jätab see mulje, nagu oleks see hull draama,” nendib Kertu. Tema sõnul on raport täis “liialdusi, ekstreemsusi ja valesid”. Et Kertu on täiesti tavaline eesti teismeline, kinnitab ka vanem õde Kerli, kes intervjuu juures viibib. 

Psühholoogi raportist, mis saadeti märkega “konfidentsiaalne” edasi nii YFU Ameerika kui Eesti kontorisse, sai eesti vahetusõpilase kirstunael. Kuus nädalat pärast maabumist, 9. oktoobril teatas vahetusema – sinu lend tagasi Eestisse läheb homme. Proua Dobbs rõhutab, et otsuse võttis vastu YFU kontor. Samas töötab ta ise YFU piirkondliku direktorina.

“Otsuse ta tagasi saata tegi meie partnerorganisatsioon ja usume, et see on lapsele kõige parem,” kordab ka YFU Eesti väljaminevate õpilaste programmispetsialist Kalli Kulla. 

“See pööras mu elu sassi” 

Kertu jaoks sai tagasisaatmisest trauma. “Ma poleks arvanud, et minu selja taga nii julmalt tehakse,” ütleb Kertu. Kõige rohkem on ta pettunud, et ei saanud kahtlusi kummutada kohapeal, vaid lennupilet muretseti tema eest salaja. “Ma ei ole näiteks endale iial liiga teinud – see jutt on idiootsus,” naerab Kertu, kes luges raportit alles kodus. Ta möönab, et käis ka läinud kevadel Eestis psühholoogi jutul, aga see oli seotud eksamite stressiga.

Ka isa arust oli kojusaatmine ülereageerimine. “Ma olen nördinud, et täiskasvanud inimesed, kes on nõustunud võtma peresse vahetusõpilase, võivad nii käituda – teha Kertu selja taga niivõrd äärmuslikke otsuseid. Ma olen veendunud, et ta polnud sellist kohtlemist ära teeninud.” Asi käis nii kähku, et osa tüdruku asju jäi väidetavasti Minnesotasse maha.

“Kui ma tütart 10. oktoobril Tallinnas lennukilt vastu võtsin, hingasin kergendatult – Kertu oli ikka sama Kertu, normaalsemast normaalne. Ainult väga väsinud ja kurb,” ütleb isa. Tüdruk käis Eestis arsti konsultatsioonil, kes ei leidnud mingeid takistusi välismaal elamiseks ja õppimiseks. “Nüüd on asjad nii, et kooliaasta on nässus, 100 000 on tuulde visatud,” resümeerib Lennard, kes peab lisaks isiklikule pettumusele tagastama 20 000 krooni Võru linna abi. 

Mõistagi on Dobbsi isiklik otsus, kas võõrast enda katuse all aasta otsa kostitada, kuid juba enne Kertu ärasaatmist oli teatanud üks teine Ameerika pere, et on valmis eestlanna enda juurde võtma. Ta saanuks jätkata samas koolis, nagu poleks midagi juhtunud. Selle asemel pandi ta lennukisse.

Lootes, et kooliaasta pole lõplikult luhtas, taotles Kertu sel esmaspäeval Tallinnas USA saatkonnast uut viisat. Tema usk täiskasvanute aususesse ja heatahtlikkusse on kõvasti kõikuma löönud.