Avanes võimalus õppima tulla USA armee vanemstaabiohvitseri kursusele, mis on Eesti ohvitseride haridussüsteemis kolmas aste neljast. Eesti partnerriigid, nagu USA, annavad igal aastal meie ohvitseridele mõned kohad oma staabikolledžites.

Hetkel olen ettevalmistuskursusel San Antonios, juuni alguses suundun õppima Kansas City külje all asuvasse Fort Leavenworthi. Seal asub USA armee üks suurim relvaliikide õppekeskus.

Mida see võimalus sinu jaoks tähendab?

Võimalus õppida rahvusvahelises keskkonnas on ohvitserina kasvamisel väga tähtis. See loob arusaama, kuidas on väljaõppeprotsess üles ehitatud teistes riikides ning võrdlusmomendi meie sõjaväelise haridussüsteemiga, mis peab vastama NATO standarditele. USA on meile oluline partner nii kaitse- kui ka välispoliitiliselt. Ka koostöö ja kontaktide võrk on olulised.

Mida pidid välismaale õppima minekuks tegema?

Soovi avaldama. Seda tegin esimest korda juba 2008. aastal, kuid mitmesugustel põhjustel, eelkõige teenistusliku vajaduse tõttu, ei saanud varem minna. See on tavaline valikuprotsess: saadetakse laiali ringkiri, kus kirjas, et konkreetseks aastaks on üks koht seal ja teine seal jne - kõigil on võimalus kandideerida. Ülemad ning personaliosakond teevad valiku.

Sa ise ei maksa õpingute eest sentigi?

Ka Eesti riik ei maksa kursuste eest. See koht on meile antud treeningprogrammi raames, millega USA toetab Eestit, pakkudes sõjalist haridust. Minu õpinguid finantseerivad sajaprotsendiliselt ameeriklased. Kaitseväe jaoks kaasnevad teatud personalikulud seoses välislähetusega.

Mida kujutab endast 3. aste ehk vanemstaabiohvitseri kursus?

Kui esimene sõjakooli aste (põhikursus) õpetab välja rahuaja rühmaülemaid ja sõjaaja kompaniiülemaid ning keskastmekursus rahuaja kompaniiülemaid ning sõjaaja pataljoniülemaid - need kaks on ühtlasi kraadiõpped -, siis kolmas ja neljas aste on kvalifikatsioonitasemed. Vanemstaabiohvitseri kursus valmistab ette töötamiseks staabiohvitserina brigaadi ja väeliigi staabis ning pataljoniülema tasemel.

Saad ka uue auastme, kui kursus läbi?

Kooli lõpetamine automaatselt veel uut auastet ei tähenda. Haridusnõue on vaid üks auastmete andmise kriteeriumidest. Kolonelleitnandi auastme saamine eeldab vanemstaabiohvitseri kursuse läbimist.

On see kursus raske?

Staabikolledžites käiakse enamikus NATO riikides üks aasta ning õppeprogramm on väga intensiivne. On üsna tavapärane, kui õhtul tuleb järgmiseks päevaks 150 lehekülge teksti läbi töötada ning hommikuks sellest ülevaade teha. Süsteemset tööd ja lugemist on palju.

Näiteks mida sa praegu õpid?

Olen ettevalmistuskursusel, kus fookus on akadeemilistel nõuetel siinses sõjaväelises haridussüsteemis. Siin on koos eri riikide ja väeliikide ohvitserid. Tähelepanu pööratakse ka õppetöö protsessidele: kuidas võtta osa paneeldiskussioonidest, kuidas oma mõtteid formuleerida ja esitada jne.

Kolledžis tuleb palju juhtumipõhiseid ülesandeid, kus antakse konkreetne lahinguülesanne ja sõltuvalt sellest, millisel positsioonil oled, peab välja töötama ja ette kandma staabitöö tulemi. Õppejõud annavad oma hinnangu, toovad välja plussid ja miinused.

Seltskond on rahvusvaheline?

Maaväe staabikolledži kursusel on umbes 400-450 ameeriklast ning 50-60 välisõppurit. Enamikust NATO riikidest, aga ka peamistest partnerriikidest, nagu Jaapan, Lõuna-Korea, Saudi Araabia, Kuveit, Araabia Ühend­emiraadid, Omaan, Jeemen, Egiptus, Maroko ja Iraak. Esindatud on ka Aafrika, näiteks Angola.

Miks valida ohvitserikutse?

Noorel inimesel tuleb enda sisse vaadata ning leida see kutsumus üles. Käsu korras ohvitseriks õppima tulla või lihtsalt proovida, kas kutse sobib - sellel pole mõtet.

Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustesse kandideerimiseks peab olema läbitud ajateenistus, mis on väga positiivne. Seal selginevad noore inimese mõtted, ta saab hea ettekujutuse, mida ohvitserid väeosas teevad. Tekivad eeskujud ja aimus töö iseloomust.

Ohvitseri amet on auväärne, hinnatud ja tulevikuga. Õpid inimesi juhtima, mis on väga suur oskus, ja seda saab edukalt ära kasutada ka tsiviilelus.

Ohvitseritöö on väga vaheldusrikas, täis väljakutseid ja vastutust. See on hea valik noorele, kelles on seiklushimu, kes soovib end proovile panna ning kellel on missioonitunnet Eesti riigi ja rahva suhtes.

Seiklushimu, jah. Aga võiks küsida, kust see adrenaliin rahuajal tuleb?

Rahvusvahelised missioonid pakuvad piisavalt adrenaliinielamusi. Ja need võimaldavad eestlastel rahvusvahelises keskkonnas tõestada, et oleme oma ülesannete kõrgusel.

Sinust võinuks saada ka ärijuht

Kui keskkooli lõpetasin, siis mõtlesin tõesti ärijuhtimise või panganduse peale, sest mulle sobisid hästi reaalained. Ent ajateenistus sai siiski määravaks, mõjutades minu otsuseid. Mulle meeldis see keskkond, nägin õppimise ja arenemise võimalusi. Seda isegi toona, 1995. aastal, kui kaitsevägi oli ideaalsest ajateenistuse korraldusest veel väga kaugel.

Sinu CV ütleb, et töötasid 1996. aastal sisekaitse operatiivrügemendis jaoülemana. Mis sind karjääris edasi on viinud? Ilmselt see, kel on rusikas suurem kui aju, ohvitseriks ei sobi.

Sõjaväelise juhi arengus on loogiline, isegi hädavajalik alustada juhtimise madalaimatel tasanditel ning liikuda edasi samm-sammult. Kel rusikas suurem kui aju, selle jaoks on kindlasti sobivamaid elukutseid kui ohvitseri või allohvitseri oma.

Kui inimese põhiväärtused langevad kokku sellega, mis on kaitseväele oluline, siis on see esimene samm mõistmaks, et ohvitserikutse sobib. Füüsiline ja vaimne areng peavad olema tasakaalus.

Millised on sinu karjääri ägedaimad kogemused?

Esimene tõsisem ja eredam kogemus oli missioon Iraagis 2004. aastal. Olin seal jalaväerühma ülem. Osalesime iseseisva üksusena Ameerika Ühendriikide tankipataljoni koosseisus. See määras minu arengus väga palju: sain väärtusliku inimeste juhtimise kogemuse. Tundsin operatsiooni ja lahingu keskel täit vastutust teiste elude ja ülesannete täitmise eest.

USA tankipataljoni ülemast kolonelleitnant John T. Ryanist sai minu jaoks juhi etalon, kelle järgi joonduda ja eesmärke püstitada.

On sul ka surm silme eest läbi lipsanud?

On juhtunud. 2004-2005 oli Iraagi operatsioonis ülimalt kriitiline aeg. Arengud olid negatiivsed ning iga ülesande täitmine seostus tõsise ohuga.

Ise ei ole haavata saanud?

Otseselt õnneks ei ole. Juhina on mul kriitilisi vahejuhtumeid küll olnud (oktoobris 2004 langes isevalmistatud lõhkekeha rünnakus vanemveebel Arre Illenzeer - T. T.), õppisin sellega toime tulema, tagama üksuse moraali ning võitlus- ja tegutsemisvõimet.

Kuidas hindad Eesti riigikaitse tervist?

Eesti on täna paremini kaitstud kui kunagi varem. Alati saab asju veel paremini korraldada, aga usun, et uue riigikaitse arengukava valguses tehtavad muudatused on vajalikud. Kahe protsendi SKT kulutamine riigikaitsele on positiivne ja eeskujuks paljudele NATO riikidele, nüüd on meie ülesanne võtta sellest kulutusest maksimum.

Kuidas hindad Eesti ohvitseride kaadri kvaliteeti? Vahepeal põgeneti kehvade palkade eest erasektorisse.

Kaitseväe juhtide kvaliteet on hea, mida on tõestanud kõik meie välisoperatsioonid. Eesti rühma- ja kompaniiülemad ning staabiohvitserid on täiesti võrdväärsed kolleegid meie suurematele partneritele Suurbritanniale ja USA-le.

Aga masuperioodil lasti kaitseväe üldine palgatase tõesti natuke liiga madalale. Alla kriitilise piiri, millest kogemuse ja oskusteabe hoidmiseks ei tohtinuks madalamale langeda. See hakkas oluliselt kvaliteeti mõjutama.

Oled sa viimasel ajal ise mõelnud erasektoris töötamise peale?

Selle kogemuse ja haridusega oleks erasektoris kindlasti töövõimalusi. Kaitseväe juhikogemused ja väljaõpe sobivad tsiviilsektoris töötamiseks hästi. Soomes näiteks on reservohvitseride ridadesse kuulumine töölevõtul tugev argument. Juhid, kes on edukad kaitseväes, on edukad ka erasektoris. Siiski on ka kaitseväes piisavalt väljakutseid.

Mis sind ees ootab, kui läbid vanemstaabiohvitseri kursuse?

Millisel ametikohal teenistus jätkub, see pole veel päris selge. Aga see pole ka praegu oluline. Kaitsevägi tervikuna on järgnevatel aastatel muutustes seoses uue riigikaitse arengukavaga elluviimisega.

Eeldan, et minu teenistus jätkub vastavalt siin omandatud haridustasemele brigaadi, väeliigi või peastaabi tasandil. Eestil on ka mitmeid ametikohti NATO staapides ja välisteenistustes.

Sõjaväelises organisatsioonis ei määrata inimestele ametikohti tulenevalt pakkumisest ja nõudlusest ega ka diskussiooniga, kas ametikoht sobib või ei sobi.

Olen kindel, et ülemad teevad minu suhtes õige otsuse.

Oled pereinimene. Kuidas see sinu karjääri ja õpinguid mõjutab?

Ohvitseri elukutset valides tuleb endale aru anda, kuidas see pereelu mõjutab. See ei ole tihtilugu kaheksast viieni töö ühes geograafilises punktis. Seda mõistes on täidetud veel üks eeldus õnnestumiseks.

Pereelus on mul olnud keerulisi momente, kus ma pole iseendaga rahul, kuna minu panus on jäänud väikeseks. Ohvitseri või allohvitseri abikaasalt nõuavad suuremat pingutust perioodid, kus teine pool on tööülesannete tõttu eemal.

Minu perel liitub minuga USAs juunikuus. Nad tulevad terveks aastaks, kuni kursuse lõpuni. See on ka neile teatud enesearendamise võimalus ja kompensatsioon.



Major Janno Märk (36)

■Kaitseväes alates 1995. aastast.

■Ajateenistuse läbis 1995.–1996. aastal toonases sisekaitse operatiivrügemendis (SOR).

■Juhtinud eri suurusega üksusi, teeninud Scoutspataljonis ja olnud Viru pataljoni ülem.

■Teeninud üksuste juhina välisoperatsioonidel Iraagis ja Afganistanis.

■Enne USAsse õppima asumist oli kaitseväe juhataja sõjaline nõunik.

■Õppinud Lihula keskkoolis, Riigikaitse­akadeemias, Kõrgemas Sõjakoolis, Kaitseväe Lahingukoolis, KVÜÕAs.

■Aasta ohvitser 2012. Pälvinud korduvalt ­riiklikku tunnustust, Kotkaristi V klassi ­teenetemärgi.



Eesti ohvitserid piiri taga õppimas

■Lisaks Janno Märgile õpib praegu ohvitserikarjääri III ja IV taseme kursustel välismaa armeekolledžites mitu eestlast.

■Näiteks Suurbritannias kolonel Ilmar Tamm (IV tase) ja major Vesse Põder (III).

■USAs õpivad kolonelleitnant Eero Rebo (IV), major Margus Kuul (IV), major Urmet Tomp (III) ja kaptenmajor Arto Reinmaa (III).

■Saksamaal Bundeswehri akadeemias õpivad kapten Silver Andre (IV), kapten Martin Kukk (IV) ja major Jüri Bachmann (IV).

■Soomes on kindralstaabi kursusel kolonelleitnant Vitali Lokk (IV) ning major Kaido Sirmann (IV).

■Prantsusmaa sõjaväeakadeemias tudeerib major Jaanus Sägi (III).

■Kokku on aastate jooksul välismaa armeekolledži läbinud umbes sada Eesti ohvitseri. Neist on saanud kaitseväejuhatajad, peastaabi ja tema osakondade ülemad jne. Üldiselt finantseerib õpinguid välismaal vastuvõtjariik, Eesti maksab välislähetustasu.

■Välismaal õppimise võimalus avaneb neile, kelles nähakse potentsiaali teenida kaitseväe juhtkonnas või NATO/ELi struktuurides.