Eesti Pank rääkis viimati kõva häälega kroonide täielikust tagamisest esmaspäeval, kui püüdis maha rahustada segaduses rahvast, eeskätt kohalikke venelasi, aga ka Lõuna-Eesti elanikke, kes devalveerimise kuulujutu mõjul massiliselt kroone eurodeks vahetasid.

“Kõik ringluses olevad Eesti kroonid on tagatud välisvaluutaga Eesti Pangas ning keskpank kinnitab, et kõik kroonid saab vajadusel eurode vastu vahetada,” teatas keskpank.

Eesti Panga juttu toetab seadus “Eesti krooni tagamise kohta”, mille Ülemnõukogu võttis
vastu kevadel 15 aastat tagasi. Tolle esimene paragrahv ütleb selgelt: “Eesti kroon (ringluses olev sularaha, raha jooksvatel ja tähtajalistel pangakontodel) lastakse käibele täielikult tagatuna Eesti Panga kulla ja konverteeritava välisvaluuta reserviga.”

Siit võib taas jääda mulje, et kogu sularaha ja kõik kroonihoiused on garanteeritud Eesti Panga varudega.

Kuid see pole nii. Tegelikult tagab Eesti Pank ainult nn baasraha ehk ringluses olevat sularaha
ja neid hoiuseid, mille panid keskpanka siinsed kommertspangad. Selle osa tagamisega pole keskpangal mingeid probleeme, kattevara jääb ülegi.

Lihtinimesed oma raha Eesti Pangas aga hoiustada ei saa.

Lõviosa rahast moodustavad hoiused
“Klientide nõuded kommertspankade suhtes ei ole ega peagi olema tagatud Eesti Panga reservidega. Kommertspankades olevaid hoiuseid ei taga ükski valuutakomitee süsteem maailmas,” selgitab keskpanga avalike suhete osakonna juhataja Livia Kulm. “Igaüks tagab ikka enda kohustusi, mitte teiste isikute kohustusi. Kommertspankade nõuded Eesti Panga vastu on tagatud Eesti Panga varadega, kliendi nõuded kommertspankade vastu olenemata vääringust on tagatud kommertspanga varadega.”

Keskpank saab otseselt kontrollida ainult ringluses oleva sularaha hulka. Paberraha ja müntidega on asi lihtne. Nende emiteerimise ainuõigus on keskpanga käes. Ükski teine asutus ei saa kupüüre juurde trükkida ega münte vermida ning siis oma suva järgi ringlusse paisata.
Tänapäeval moodustab sularaha aga vaid väikese osa kogu ringluses olevast rahast. Enamik rahast asub mitmesugustel hoiuarvetel, millega tegeleb mitte Eesti Pank, vaid kommertspangad. Hoiuste kaudu emiteerivad raha sisuliselt kõik pangad (nn kontoraha).

Pangad laenavad omakorda enamiku hoiustest välja. Keskpanga suurim vahend kommertspankade tegevuse ohjamiseks on eelpoolmainitud kohustuslik reserv: pangad peavad osa oma klientide rahast üle kandma keskpanka.

Kui lööme lahti Eesti Panga viimase bilansi, selgub et keskpangal on kulla- ja valuutavarusid ligi 35 miljardi krooni ulatuses.

Ringlusse lastud sularaha ja kroonihoiuste kogusumma on aga 96 miljardit krooni. Erinevus on üle kahe ja poole korra.


Kommertspankade tugev seis
Rahval ei tasu karta krooni kursi pärast, sest kohalikud kommertspangad töötavad suurepäraselt ja neil on korraliku tagavarad. Seda kinnitavad nii Eesti Pank kui Rootsi Riigipank.


Suuremat sorti segadus tekiks vaid siis, kui sajad tuhanded hoiustajad tormaksid korraga raha välja võtma ja kroone välisvaluutaks vahetama. Kuid isegi see ei pruugi automaatselt kaasa tuua krooni devalveerimist.


Viimane paanika Eesti pangaturul oli 1998. aastal, kui uksed panid üksteise järel kinni Maapank, ERA-Pan k ja EVEA Pank ning raskusi oli mujalgi. Kuigi terve Eesti pangasüsteem oli kreenis, ei muutunud krooni kurss tollal murdosagi, “Kui kommertspank ei suuda talle esitatud nõudeid rahuldada, siis on tulemuseks pankrot. Kuid kommertspanga pankrot ei tähenda veel krooni devalveerimist,” kordab Livia Kulm üle.

Ta lisab: “Eesti kommertspankade varade kvaliteet on väga hea - neil on suured likviidsuspuhvrid võimalike laenukahjude katteks ja neil on tugevad Põhjamaade pankadest omanikud. Inimeste hoiused ja investeeringud on tagatud ka Tagatisfondi seadusega, mille järgi hüvitatakse need 90 protsendi ulatuses, kuid mitte rohkem kui 200 000 krooni väärtuses. 31. detsembrist 2007 tõuseb hüvitatava summa piirmäär 313 000 kroonini iga hoiustaja kohta ühes krediidiasutuses.”

Eestis puudub devalveerimise vajadus
Kui Eesti kroon oli saanud viieaastaseks, kirjutas Ardo Hansson: “Argentina vaevles pikka aega kõrge inflatsiooni käes ja ei suutnud seda kuidagi kontrolli alla saada. 1991. aasta aprillis otsustas Argentiina siduda oma peeso USA dollariga kursiga 1/1 ja keskpank hakkas emiteerima peesosid vaid välisvaluuta vastu. See lahendas inflatsiooni probleemi suhteliselt kiiresti, tuues selle kolme-nelja protsendini aastas.”

Dollariga seotud peeso oli edumeelne valuuta nagu euroga seotud kroon. Keegi ei osanud oodata krahhi. Kuid aastal 2001 varises Argentina peeso kokku. Riik elas seejärel üle ka totaalsed poliitilised vapustused: kahe nädala jooksul jõudis Argentinat valitseda lausa viis presidenti. Ükski kommertspank ei rääkinud enam, et neil on tugevad Hispaania pankadest omanikud.

Praeguse Eesti ja tollase Argentina vahel on mitmeid olulisi erinevusi. Üks tähtsamaid on, et Argentina raskused tekkisid tähtsa eksportturu Brasiilia majandusraskustest ja dollari tugevnemisest. Eesti ekspordib enamiku kaupadest eurot kasutavatesse riikidesse, kus pole majandusraskusi.

Eestis puudub praegu devalveerimise vajadus. Väga vähesed võidaksid sellest.

Aga sellegipoolest ostis rahvas nädalavahetusel mõned valuutavahetuspunktid eurodest tühjaks.

Paanika sügisel 1998
8. oktoobril 1998 sattus surve alla Ühispank, sest Eesti Päevaleht ja ETV teatasid hommikul tema makseraskustest. Näiteks Rakveres tormasid inimesed ja mõned firmad raha pangast välja võtma. Pangaautomaadi ajutised töökatkestused suurendasid inimeste pahameelt.
Järgmisel päeval toimus rahva rahustamise aktsioon, mille käigus võttis panga nõukogu liige Robert Lepikson muuseas ajakirjaniku silme all Ühispangast välja üle poole miljoni krooni sularaha ning tegi 200 000 krooni suuruse ülekande. Sellega näitas ta, et krahhi pole.