Eesti Pank ei taga kõikide kroonide väärtust
Eesti Pank tagab iga krooni 35-40 sendi ulatuses. Ülejäänud osas sõltub krooni tagamine Hansapanga, SEB Ühispanga ja teiste kohalike kommertspankade käekäigust.
Eesti Pank rääkis viimati kõva häälega kroonide täielikust tagamisest esmaspäeval, kui püüdis maha rahustada segaduses rahvast, eeskätt kohalikke venelasi, aga ka Lõuna-Eesti elanikke, kes devalveerimise kuulujutu mõjul massiliselt kroone eurodeks vahetasid.
“Kõik ringluses olevad Eesti kroonid on tagatud välisvaluutaga Eesti Pangas ning keskpank kinnitab, et kõik kroonid saab vajadusel eurode vastu vahetada,” teatas keskpank.
Eesti Panga juttu toetab seadus “Eesti krooni tagamise kohta”,
mille Ülemnõukogu võttis
vastu kevadel 15 aastat
tagasi. Tolle esimene paragrahv ütleb selgelt: “Eesti kroon
(ringluses olev sularaha, raha jooksvatel ja tähtajalistel pangakontodel)
lastakse käibele täielikult tagatuna Eesti Panga kulla ja
konverteeritava välisvaluuta reserviga.”
Siit võib
taas jääda mulje, et kogu sularaha ja kõik kroonihoiused on
garanteeritud Eesti Panga varudega.
Kuid see pole nii. Tegelikult
tagab Eesti Pank ainult nn baasraha ehk ringluses olevat sularaha
ja neid
hoiuseid, mille panid keskpanka siinsed kommertspangad. Selle osa tagamisega
pole keskpangal mingeid probleeme, kattevara jääb ülegi.
Lihtinimesed oma raha Eesti Pangas aga hoiustada ei saa.
Lõviosa rahast moodustavad hoiused
“Klientide nõuded kommertspankade suhtes ei ole ega peagi olema
tagatud Eesti Panga reservidega. Kommertspankades olevaid hoiuseid ei taga
ükski valuutakomitee süsteem maailmas,” selgitab keskpanga
avalike suhete osakonna juhataja Livia Kulm. “Igaüks tagab ikka enda
kohustusi, mitte teiste isikute kohustusi. Kommertspankade nõuded Eesti
Panga vastu on tagatud Eesti Panga varadega, kliendi nõuded
kommertspankade vastu olenemata vääringust on tagatud kommertspanga
varadega.”
Keskpank saab otseselt kontrollida ainult ringluses
oleva sularaha hulka. Paberraha ja müntidega on asi lihtne. Nende
emiteerimise ainuõigus on keskpanga käes. Ükski teine asutus
ei saa kupüüre juurde trükkida ega münte vermida ning siis
oma suva järgi ringlusse paisata.
Tänapäeval moodustab
sularaha aga vaid väikese osa kogu ringluses olevast rahast. Enamik rahast
asub mitmesugustel hoiuarvetel, millega tegeleb mitte Eesti Pank, vaid
kommertspangad. Hoiuste kaudu emiteerivad raha sisuliselt kõik pangad
(nn kontoraha).
Pangad laenavad omakorda enamiku hoiustest
välja. Keskpanga suurim vahend kommertspankade tegevuse ohjamiseks on
eelpoolmainitud kohustuslik reserv: pangad peavad osa oma klientide rahast
üle kandma keskpanka.
Kui lööme lahti Eesti Panga
viimase bilansi, selgub et keskpangal on kulla- ja valuutavarusid ligi 35
miljardi krooni ulatuses.
Ringlusse lastud sularaha ja kroonihoiuste
kogusumma on aga 96 miljardit krooni. Erinevus on üle kahe ja poole
korra.
Kommertspankade tugev seis
Rahval ei tasu karta krooni kursi pärast, sest kohalikud kommertspangad
töötavad suurepäraselt ja neil on korraliku tagavarad. Seda
kinnitavad nii Eesti Pank kui Rootsi Riigipank.
Suuremat sorti segadus tekiks vaid siis, kui sajad tuhanded hoiustajad
tormaksid korraga raha välja võtma ja kroone välisvaluutaks
vahetama. Kuid isegi see ei pruugi automaatselt kaasa tuua krooni
devalveerimist.
Viimane paanika Eesti pangaturul oli
1998. aastal, kui uksed panid üksteise järel kinni Maapank, ERA-Pan
k ja EVEA Pank ning raskusi oli mujalgi. Kuigi terve Eesti pangasüsteem
oli kreenis, ei muutunud krooni kurss tollal murdosagi, “Kui kommertspank
ei suuda talle esitatud nõudeid rahuldada, siis on tulemuseks pankrot.
Kuid kommertspanga pankrot ei tähenda veel krooni devalveerimist,”
kordab Livia Kulm üle.
Ta lisab: “Eesti
kommertspankade varade kvaliteet on väga hea - neil on suured
likviidsuspuhvrid võimalike laenukahjude katteks ja neil on tugevad
Põhjamaade pankadest omanikud. Inimeste hoiused ja investeeringud
on tagatud ka Tagatisfondi seadusega, mille järgi hüvitatakse
need 90 protsendi ulatuses, kuid mitte rohkem kui 200 000 krooni
väärtuses. 31. detsembrist 2007 tõuseb hüvitatava summa
piirmäär 313 000 kroonini iga hoiustaja kohta ühes
krediidiasutuses.”
Eestis puudub devalveerimise
vajadus
Kui Eesti kroon oli saanud viieaastaseks, kirjutas Ardo
Hansson: “Argentina vaevles pikka aega kõrge inflatsiooni
käes ja ei suutnud seda kuidagi kontrolli alla saada. 1991. aasta aprillis
otsustas Argentiina siduda oma peeso USA dollariga kursiga 1/1 ja keskpank
hakkas emiteerima peesosid vaid välisvaluuta vastu. See lahendas
inflatsiooni probleemi suhteliselt kiiresti, tuues selle kolme-nelja
protsendini aastas.”
Dollariga seotud
peeso oli edumeelne valuuta nagu euroga seotud kroon. Keegi ei osanud oodata
krahhi. Kuid aastal 2001 varises Argentina peeso kokku. Riik elas seejärel
üle ka totaalsed poliitilised vapustused: kahe nädala jooksul
jõudis Argentinat valitseda lausa viis presidenti. Ükski
kommertspank ei rääkinud enam, et neil on tugevad Hispaania pankadest
omanikud.
Praeguse Eesti ja tollase Argentina vahel
on mitmeid olulisi erinevusi. Üks tähtsamaid on, et
Argentina raskused tekkisid tähtsa eksportturu Brasiilia
majandusraskustest ja dollari tugevnemisest. Eesti ekspordib enamiku kaupadest
eurot kasutavatesse riikidesse, kus pole majandusraskusi.
Eestis
puudub praegu devalveerimise vajadus. Väga vähesed võidaksid
sellest.
Aga sellegipoolest ostis rahvas nädalavahetusel
mõned valuutavahetuspunktid eurodest tühjaks.
8. oktoobril 1998 sattus surve alla Ühispank, sest Eesti Päevaleht ja ETV teatasid hommikul tema makseraskustest. Näiteks Rakveres tormasid inimesed ja mõned firmad raha pangast välja võtma. Pangaautomaadi ajutised töökatkestused suurendasid inimeste pahameelt.
Järgmisel päeval toimus rahva rahustamise aktsioon, mille käigus võttis panga nõukogu liige Robert Lepikson muuseas ajakirjaniku silme all Ühispangast välja üle poole miljoni krooni sularaha ning tegi 200 000 krooni suuruse ülekande. Sellega näitas ta, et krahhi pole.