Eesti Picasso
Ainult alkohol on mulle pakkunud vabaduse tunnet. Kuigi petlikku, kuid siiski teatud õnnelikkust,” tõdes kunstnik Elmar Kits (1913-1972) oma päevikus septembris 1959. Juulis 2006 tuuakse Viinistu Kunstimuuseumis tema päevik rahva ette. Näitemängu kujul. Tegu on järjekorras kolmanda Mart Kivastiku tükiga Eesti kunstiajaloost.
“Kui jõudsime Konrad Mägi ja Eduard Viiralti järel kolmanda osani – ega planeeritud ei olnud midagi – teadsin kohe, et Kits on peategelane. Polnud valikuid. Lihtsalt Kits ja kõik,” tunnistab Kivastik. Nii Mägi kui ka Viiralti elu aitasid dramaturgil kujutada nende kirjad. “Kitse puhul mõtlesin juba otsida kirjandusmuuseumist. Kui Saskia Kasemaa, Kitse tütre käest päevikud sain, polnud enam midagi mõelda. Seal oli kõik olemas.”
Tütar ise hindab isa kujutava näidendi vingeks. “Aga ta on seal nii ühte tahku. Kurvameelne, üksildane… nagu loovisiksused ikka. Enamik inimesi, kelle seas ta liikus, mäletavad teda hoopis hästi särava huumoriga ja rõõmsameelsena.” Proua Saskia on parajasti Põlvamaal Valgemetsas maakodus, mille tema mitmekülgne isa oma kätega 1950. aastatel valmis ehitas. “Mul praegu käib majapidamine natuke üle jõu. Pole siin enam seda hiilgust, mis isa ajal. Pole vist enam nii tegusaid põlvkondi,” arvab kunstniku kunstnikust tütar.
“Ei saa mina aru, millal Kits maalida jõudis,” imestab Kivastik, “muudkui püüab kala ja mängib pilli. Töid on samas metsikult. Millal ta maalis, sellest päevik vaikib.”
Sissekanne Kitse päevikus, 9. oktoober 1964: “Kell on kolmveerand üheksa ja mu kuulsust ja au toovate tööde lõuendid on raamidel. Tuleks nüüd võimas geeniuse vaim mu peale ja oleks mu sees vähemalt kaks kuud vahetpidamata. Ja taganeks minu hirm ja jõle viinahimu ning samuti viinast haisvad sõbrad. Vahepeal lähen puid saagima.”
Arutleme Kivastikuga, milleks niigi tegusale Kitsele (lisaks majale, mille mööbli, aknad ja põrandad ise kujundas, ehitas ta kirgliku kalamehena laevukese mõõtu paadi ning tähehuvilisena meisterdas ise teleskoobi!) veel päevikupidamist vaja oli. “Lev Tolstoil olid kahed päevikud,” teab dramaturg, “teised leidmiseks, esimesed iseendale. Tegelikult kirjutas ta ikka kõik ülesleidmiseks.”
Kitse puhul tundub Kivastikule, et päevikut pidas ta küll täiesti iseendale ja isiklikult – “justkui päevik oleks keegi, kellega rääkida”. Veetis ta ju oma aega Valgemetsas suuresti üksi. “Samas, kui kirjutad, hakkab ikka keegi seda ka lugema… Päevikud on tal väga nukrad, kuigi Lembit Saarts ütleb, et ei olnud lõbusamat inimest kui Kits.”
Saarts kohtas oma tulevast maaliõpetajat esmakordselt 1943 Pallase majas. Too pilt on vanal kunstnikul veel tänagi silme ees. “Oli parajasti lõpunäitus ja Kitse töö oli maksnud 3000 marka. Suur summa oli see siis. Eks liigud tehti ka ja pidu käis juba kõvasti, kui sisse läksin. Näen – viiulipoogen on tal põlvede vahel. Ja mängib viiulit üle poogna! Mitte nagu peab, poognaga viiulit. Niisugusi asju Kits armastas.” Saarts lisab ka Kitse puhul teda igal pool saatnud ütluse sünniloo. “Kord läksime restorani Volga, endine Ateena, praegu seda polegi – igatahes kui sisse astusime, oli kohe kisa lahti: “Meie kõrts on palju võitnud, Elmar Kits on sisse sõitnud!””
Saarts usub, et kui Kits oleks edasi elanud, pakuks ta praegugi kunstnikuna kõneainet. “Oli näha, et ta oli valmis muutuma. Mitte põhjalikult, aga uus tahk oleks tulnud nähtavale.” Tänapäevast kunsti iseloomustab Saarts aga samades toonides, nagu hindas Kitse tütar isa maakodu käekäiku.
Kitse päevik, september 1959: “Aastaid 20 tagasi mulle meeldis mõistuspärane harmoonia värvides. Mind valdas teatud ekstaas, kuid aastate möödudes on vallutanud mind mingi karmuse ja ebaharmoonilisuse olemus, sest ma olen seda minutist minutisse ja päevast päeva näinud ja kogenud. See on nagu haigus, mille valud ja tõmbed on omaseks saanud, nagu ei kujutaks ette ilma nendeta.”
Kümme aastat enne nende ridade sündi elas Eesti vaimueliit (ja mitte ainult vaimueliit – 1949 represseeriti kõiki, keda andis) läbi enneolematu rünnaku. Kurikuulus keskkomitee kaheksas pleenum kuulutas kõik kultuuriinimesed formalistideks ja natsionalistideks. Päid lendas, kergemal juhul heideti inimesi erialaliitudest välja ja võeti tiitleid ära, aga viidi ka Siberisse (siin kõnelnutest Saarts, näiteks).
Imekombel Kits pääses. Nimelt kui 1950. aastal Tartu Ülikooli aulas kord pidulik formalistide materdamine läbi viidi, soovitanud sõbrad Kitsel seal puhtsüdamlikult pattu kahetseda. Kits oli muidu uje mees, ei olnud suur sõnavõtja ega kõnepidaja. Et asi paremini välja kukuks, soovitati tal sada grammi konjakit julgustuseks võtta. “Ei tea, kas Kits võttis siis natuke rohkem, aga kui formalistide materdamine lahti läks ja igale asjaosalisele ka sõna anti, siis Kits oli võtnud väga dramaatilise poosi, ajanud juuksed pealael sassi ja hakanud silmi pööritades seletama, kuidas ta on hirmsa formalismihüdra haarmete vahele sattunud, mis teda kägistavad ja õige kunstitegemise teelt kõrvale väänavad,” jutustab Heinz Valk lugu, mida talle omakorda rääkis Leopold Ennosaar, kes tolle sündmuse juures viibis. Kits läinud oma patukahetsuses nõnda hoogu, et sõbrad tagareas olid tõsiselt hädas, et mitte mürinal naerma puhkeda. Vaid kartus, et ideoloogiavalvurid võivad tembutamise läbi näha, hoidis neid vaos. Nõnda pääses maaligeenius repressioonidest ja tal oli võimalus näitustel edasi esineda. Et tema maakodu ehituse algus samasse aega jääb, võib oletada, et see oli talle omamoodi pagendus. “50ndatel oli surutis õhus,” meenutab tütar Saskia, “aga hiljem läks jälle lahedamaks. Näiteks 60ndatel olid nad koos Voldemar Pansoga üritanud kord 12 tundi järjest ainult värssides väljenduda.”
Kitse päevik 30. juuli 1966: “Palju, väga palju olen tööd teinud – kuid kas see kõik üldse millegi ette läheb? Miks salata, tervis on ikka läbi. Läbi. Hoian ennast üleval, õieti hoian ennast valudest õlle najal. Kurb, kuid teisiti on isegi liiga valus. Ei jõua päev otsa kannatada, kui tead, et see sind aitab.”
30. märts 1967: “Hakkan jälle maalima. Maalides on hea, kuid siis läheb päev tohutult ruttu. Hommikust on kahju. Ah, kõigest heast on kahju.”
Viimased aastad enne surma veetis Kits enamasti haiglavoodis. Päevikupidamine sai tema viimaseks kireks. Oma meeleolusid ja läbielamisi haiglas väljendas ta pastapliiatsijoonistustega, mis varustatud kuupäevadega...
Muide peale Viinistu, kus näitemängule “Kits viiuli ja õngega” vürtsiks poolsada Kitse tööd galeriisse kokku toodud, võib temaga kas või iga päev kohtuda Estonias – tasub vaid teatrisaalis pea kuklasse ajada. Evald Okas on öelnud, et ühes Richard Sagritsaga tegi tema Estonia laemaali juures põhilise ära, aga valmis paistis töö alles siis, kui Kits kõik oma õhulise pintsliga üle käis.
Kõige pariislikum Eesti maalikunstnik
Elmar Kitse puhul on spekuleeritud, mis oleks tast saanud, kui ta oleks enne 1940. aasta juunipööret jõudnud Pariisis ära käia.
Pallases purskus tema ürgne ja spontaanne maalijatalent võimsalt välja ning ilma kahtluseta peetakse teda oma lennu (1939) andekaimaks lõpetajaks.
Noor Kits samastus isikupäraselt Pallasele tüüpilise uusimpressionistliku maalikooliga, kuid hakkas juba 1940. aastatel originaalselt sünteesima pallaslikku kolorismi ja peent valgusekäsitlust picassoliku abstraktsiooniga.
Kitse ülevaatenäitusest 1966. aastal (toimus nii Tallinnas kui ka Tartus) kujunes Eesti moodsa kunstiajaloo tähtsündmus.
Ta liikus vabalt kõikides maaližanrides – grupiportree, interjöör, lillemaal ja natüürmort. Õnnestusid ka monumentaalkunst, seinamaalid ja raamatuillustratsioonid.
Kitselt pärineb parim ja loomisaega arvestades nii-öelda moodsaima vormikõnega Lenini portree Eesti kunstis (1970).
1960.-70. aastate temperatehnikas kohvikupiltidest ja fantaasiamaalidest aimub mõjutusi kaasaegsetelt Ladina-Ameerika sürrealistidelt.
Harry Liivrand
