"Pima! Pima!" hüüdis seitsmeaastane Sander esimesed viis õhtut oma uues Ameerika kodus enne magamajäämist ja tema hõiked ei tahtnud kuidagi vaibuda.

Värskete kasuvanemate nägudel valitses nõutus. "Meil ei jäänud lõpuks muud üle kui öelda, et täna rohkem piima ei saa." Läks tükk aega, enne kui nad mõistsid sõnaraamatu abil, et Sander kartis hoopis pimedust.

"Kes oleks võinud arvata?" ohkab pereisa Doug Graham (52). "Eks me algul ainult žestidega ja arvamise teel suhtlesime. Meie naisega saime vähemalt omavahel rääkida. Tema, vaeseke, sai rääkida vaid iseendaga."

Sander istus esimesed paar kuud elutoas ja rääkis omaette eesti keelt. Grahamid noogutasid kaasa ega püüdnud liialt kõike pärida, lootes, et siis ehk jätkab Sander nendega suhtlemist ega tõmbu endasse.

Doug Graham töötab kosmosefirmas XCOR Aerospace. See asub ­Californias ­Mojave kõrbes, mida võib nimetada kosmosetööstuse Ränioruks. Ta on sealse suurima kosmoserakette ehitava firma pressiesindaja.

Tema abikaasa Laura (45) tegeleb heategevusega.

Sander elab nende juures veebruarist saadik.

Teen plaane Californiasse lendamiseks, kui selgub, et isa töötab küll läänerannikul, aga ema ja
poeg elavad hoopis riigi teises otsas, idarannikul Marylandi osariigis, New Yorgist kolmetunnise rongisõidu kaugusel. Just seal sai pere tänupühade ajal kokku ja kohtus ka Ekspressiga.

Ebalev kohtumine
Rongijaamas ootab mind Doug. Ta on sõbraliku moega, kuid see ei vähenda pinget. Küllap aimab mees, et olen kursis lugudega tema kaasmaalastest, kes adopteerivad oma nihkes psüühika rahuldamiseks lapsi vähetuntud väikeriikidest. Näiteks mullu sügisel teatas press, et Lõuna-Carolina osariigis olid Eestist adopteeritud lapsed (kaheteistaastane poiss ja kümneaastane tüdruk) näljas ning kannatasid pealtnägijate sõnul ka füüsilist vägivalda. Vahistatud kasuema töötas kohalikus koolis abiõpetajana.

Koolimajast mööda sõites räägib Doug, et esimene koolipäev olnud Sandrile keeruline: "Ta puikles kõigest väest vastu - nuttis ja peksles -, aga teisel päeval läks juba lauluga!"

Keerame pisikese eramu ette. Õuel puksub ja pöörleb sõbraliku näoga koer - inglise spanjel Sherlock. Pean mitu korda kinnitama, et ma koeri ei karda, ja koer lastakse tuppa. Uksel tervitab meid kleenuke lahke olemisega Laura Graham.

Sander hoiab ema selja taha. Ta on suur poiss, heleda pea ja prillidega. Silmsidet temaga ei teki.

Viperustega kojusõit
Väikese maja välisuks avaneb otse elutuppa.
Kõigepealt läheme keldrisse. Aknaid seal pole, küll aga kirjutuslaud, tahvel, mängulaud ja mängunurgake. Ja täna ka perepeale üllatus: Sander ja Laura on ehitanud pliiatsimoodi lambikestest põrandale väikese helendava kujundi. Poiss saab isalt kiita.

Köögis pakub Laura omatehtud sooja alkoholivaba õunasiidrit. Söögitoas ootavad juustumäärdega kreekerid ning pirnikuubikud.

Sander on püsimatu - sibab ringi, olles korraga nii häbelik kui ka tähelepanu nõudev. Õhkkond mõjub ajutiselt. Dougil on veel jope seljas.

"Lend Ameerikasse oli Sandrile väga raske," räägib Laura. "Ta oksendas Ameerika tollis - üks hetk lä ks näost täiesti valgeks, jõudsime õnneks prügikorvi haarata... Lennukis tuli tal hammas suust, jooksis verd, ja paar päeva enne seda oli meil väike arusaamatus jääskulptuuride pargis. Sander tahtis kelgutada, aga nii õnnetult, et kukkus näoli ja vajas paari õmblust.

Naersime, et pole veel riigist väljagi saanud, aga lapsel juba õmblused näos. See oli talle raske reis: Tallinnast laevaga Helsingisse. Sealt lennukiga Frankfurti ja siis veel üle ookeani."

Poisi parimad sõbrad lapsendati samuti USAsse
"Tegime Tallinnas selle vea, et ostsime Sand­rile šokolaadipiima (selle sõna ütleb Doug eesti keeles - AV). Nii tahtis Sander šokolaadipiima juba iga nurga peal. Tahtsin talle öelda, et poiss, siitpeale saad vaid vett ja leiba," teeb Doug koomilist häält.

Meenub, et Sandri-vanuselt teadsin minagi "vee ja leiva" tähendust.

Poiss tuleb laua juurde ja näitab moodsate sõjalennukite pilte.

Küsin: "Kas Sander juba taipab, mis tööd isa teeb?"

"Ta ei ole mu töö juures veel käinud. Kolime terve perega nädala pärast Californiasse, siis näeb," ütleb Doug ja on kindel, et Sandrist saab kosmosefänn. Autod pidid talle väga meeldima.

Sandriga samal ajal lapsendas üks teine Ameerika pere tema parimad sõbrad - õe ja venna. "Kui nad enne ärasõitu kolmekesi veel korraks kokku said, hüüdsid nad üksteist juba eemalt. Tundub, et nad olid väga head sõbrad," lisab Laura.

Kuna teine pere elab San Franciscos, Mojave kõrbest umbes seitsme tunni kaugusel, uurin, kas neil on kavas laste sõprust säilitada, aga ei saa Grahamitelt selget vastust. Võib-olla ei klappinud omavahel uutel vanematel.

Lapsendamise köögipool
"Teda kutsu "emaks", teda "isaks"," öeldi Sandrile, kui ta Eestis Grahamite ette toodi.
"Me ei tea, kas teda kohtumiseks kuidagi ette ka valmistati või palju talle üldse räägiti," on Laura siiani kerges hämmingus. Poisil oli lumekombinesoon seljas, käes üks raamat ja kollane auto ning väikeses kotikeses paar riideeset ja veidi koolitöid.

Laura oli Sandriga varem koh­tunud ühe ­korra - mais 2006. Naine lendas ­töö­reisi ajal Budapesti, korraks ka Eestist läbi, et Sandriga lastekodus paar tundi ­mängida.
Enne seda olid Grahamid last näinud vaid video vahendusel.

"See on hämmastav, kui vähe me tema kohta teadsime," valitseb Laura silmes imestus ja uskumatus, et nii see lapsendamine Eestist käibki. Sandri kohta oli teada vanus ja päritolu (ema venelane, isa eestlane) ning see, et poiss hüljati vanemate poolt 2,5aastaselt.

Poiss olla sündinud Haapsalus. "Kooliõpetajad leidsid raamatukogust Lääne-Eesti piltidega raamatu. See on vist Eesti kõige eestilikum osa, jah?" küsivad Grahamid ja ma ei suuda muud kui noogutada, sest olen ise Haapsalus sündinud ja igatsusest mere ja kadakate järele vahel hall.

Laura toob pildialbumi, kus on mõned fotod lastekodust. Lastekodu nime Grahamitele ei öeldud. "Ta vist igatseb vahel oma rühma taga," näib Grahamitele. "Tundub, et see oli tore lastekodu, tal paistavad sellega seoses olevat vaid head mälestused."

Oma elust Eestis Sander Grahamitele palju ei räägi. Vahel mainib koera, vahel hobust.
Mitmed lapsed piltidel on puuetega. "Me ei tea, miks Sander oli pandud puuetega laste rü ; ;hma," kehitavad Grahamid õlgu.

Sandri õppimisraskused
"Stop it! Stop it!" katkestab meid Sander, kes on lennukiplakati rulli keeranud ja kasutab seda ruuporina.

Doug kutsub poisi korrale: "Sa kas lähed üles ja teed seal midagi või istud siin vaikselt meie juures, aga segada ei tohi!"

Sander tõttab teisele korrusele. "Kaabeltelevisiooni meil ei ole," ütleb Laura. "Üleval on DVD-mängija, plaate laenutame raamatukogust. Televiisori kõne pole päris see inglise keel, mida soovin, et ta õpiks."

Praeguseks on Sander kasvanud ­Grahamite peres üheksa kuud ja suudab suhelda inglise keeles. Ka õpib ta kirjutama. Koolis oldavat võõramaalasega väga kannatlikud.

"Sander on väga aktiivne laps, tahab muudkui mängida, õppima on teda raske panna," kõlab Laura hääles väsimus.

"Sandril olid vist juba Eestis õppimisraskused," lisab Doug.

Olen juba üle tunni aja Grahamite kodus olnud, kuid poisiga pole veel kontakti. Ta on justkui kõikjal ja mitte kusagil. Minu poole saadab ta ebalevaid pilke ning varjab end naeratuse taha.
Imetlen Grahamite ausust ja ja otsekohesust. Neis puudub püüd etendada adopteerimise musternäidist.

"Sandril läks kaua aega, enne kui ta lasi end meie perekonnanimega kutsuda," räägib Laura.

Poiss saab peagi kasuvend Aleksi
Grahamid kavatsevad Eestist adopteerida veel ühe lapse. Uue poisi ­Aleksi kohta teavad Grahamid veelgi vähem kui Sandri kohta: vaid vanust ja et ema on eestlane. "Isa on võib-olla tatarlane," pakub Doug. "Ta on tõmmukama jumega."

Erinevalt Sandrist pole Aleks lastekodust. Intervjuu tegemise hetkel on ta Eestis turvakodus. Laura oletab, et enne seda viibis poiss kasuvanemate käes. Poisid on ühevanused. "Sander saab kohe kaksikvenna," on Laura rõõmus.

Erinevalt Sandrist oskavat Aleks kirjutada.

"Tahame veel aasta lõpuks Aleksi siia tuua, siis on Sandril ka mängukaaslane. Mul on temast kahju, ta on nii aktiivne poiss ja v a j a b mängukaaslast. Ema pole päris see," räägib Laura.

"Oleme Dougiga mõlemad suurtest peredest. Mul on kolm venda, Dougi peres oli seitse õde-venda. Mõistame, kui väga on lapsel vaja seltsi."

Selgub ka, et Dougi kaks õemeest on adopteeritud. Samuti tema ülemus ("fantastiline mees"). See julgustas Grahameid Eesti poisse adopteerima.

Kasuvanemate kirju minevik
"Ka koerad on meil adopteeritud," teeb Laura esimest korda nalja. "Tõime nad Kasahstanist. Üks suri ära, nüüd on ainult Sherlock alles."

Laura ja Doug töötasid aastatel 1993-1995 koos Kasahstanis. "Endises Gurjevis. Olime seal Project Hope'i raames humanitaartööl." Nad leidsid koerad vana KGB-maja trepikojast.

Doug on töötanud ka Lähis-Idas reporterina ning tegi enne raketifirmasse minekut Washingtonis poliitikutele suhtekorraldust. "Kui mulle kõrbes mõni mürgisisalik vastu tuleb, võin ta rahulikult ära tappa. Washingtonis pidin selliste vastu viisakas olema," viskab Doug nalja.

Mehel on ka patent kahele leiutisele: puutetundlik robotkäsi (robotic hand with sense of touch) ja mingi gaasigranaadi-moodi asjandus (anti-terrorist gas dispensing warhead for small wire guided missile).

Laura on kraadiga sovetoloog. Õppis vene keelt ja unistas tööst NSVL is. Saigi 80. aastatel tööle USA konsulaati Moskvas ning veetis seal kolm aastat.

Doug ja Laura kohtusid pärast oma seiklusi kodus Ameerikas. Pärast üürikest kurameerimist tuli laulatus katoliku kirikus.

"Oleme mõlemad usuinimesed," rõhutab Doug. "Pean seda eraldi toonitama, sest
eurooplastes tekitab see tihtipeale võõristust."

Ukrainast last ei antud, Vene oma Grahamid pelgasid
"Enamik tahab lapsendada imikut - sellist, kes ei mäletaks oma päritolu. Meile polnud see oluline," räägib Doug.

"Ma oleksin eelistanud viie-kuueaastaseid lapsi, aga seitsmeaastased sobivad ka," lisab Laura. Saan ka teada, et Eestist adopteerimine olla vähenemas - igal aastal võrreldes varasemaga umbes 20 adopteerimist vähem.

Algul soovisid Grahamid lapsed hankida Ukrainast, aga seal seisati kaheks aastaks kõik adopteerimised välismaale, et terve süsteem ümber teha.

"Mina oleksin adopteerinud Venemaalt, aga Laura ei tahtnud," räägib Doug.

Grahamid kartsid Venemaa puhul ette­nägematuid probleeme. Doug: "Kui selguks, et kas või
ühed Ameerika vanemad on Venemaalt adopteeritud last kuidagi halvasti kohelnud, paneks Vene press selle kohe nii suure kella külge, et kogu protsess seiskuks. Ja kui asi venib, pole venelaste puhul kunagi selge, miks - kas on keegi "kingitusest" ilma jäänud või on mõni asjalikum häda."

Eestlased on sõnapidajamad, räägib Doug. Eestlased austavad seadust, venelased mitte, lisab ta.

"Meile oleks muidu sobinud ükskõik milline Balti riik, aga näiteks Leedu ja nüüd ka Poola ei adopteeri üldse lapsi välismaalastele - ainult oma rahvusest inimestele - neil on kõige karmimad reeglid," ütleb Laura.

Kas sa Pipit tead?

Küsin luba Sandrile mõned küsimused esitada. Äärmiselt kohmetu moment, sest poiss ei taha suhelda.

"Kas sa eesti keelt oskad?"

"Ei." ("Aga tema oskab nii inglise kui eesti keelt," viitab Laura minule ja Sander pärib vastu: "Miks?")

"Kas sulle koolis meeldib?"

"Ei."

"Aga siin? Meeldib?"

Sander noogutab.

Kuid kogu ta olemus ütleb - milleks?

"Do you know Pipi Pikksukk?" küsib poiss ootamatult. Elavnen ja vastan, et tean. "She has a horse," ütleb Sander inglise keeles ja läheb oma tuppa. Seal on nari­voodi, mis ootab Aleksit.

"Pipi Pikksukk oli tükk aega kogu Sandri kosmos. Nüüd on see universum tal mõnevõrra laienenud," naeratab Laura heatahtlikult ja selles pole kübetki uhkust, vaid puhas heameel.

Sander on Grahamite sarnane nii välimuselt kui ka käitumiselt. Näen, kui väga nad kõik üksteist vajavad - vanem lastetu paar, suur vanemateta laps - ja kui hilja on tulnud nende ellu see lootus oma vajadus rahuldatud saada.

Grahamid on haritud, maailma näinud, keskmisest ameeriklasest kõvasti teadlikumad inimesed. Oma kasinusega nii tunnetes kui ka tarbimises, poositu religioossusega, mis meenutab eestlaste tööusku, kirega looduse ja telkimise vastu, sooviga küll armastada, kuid mõõdukalt - tagavad nad Sandrile klassikalise Eesti kasvatuse. Nüüd juba Californias, Mojave kõrbe lähedal.

 

 

Ameeriklased ei taha kaasmaalasi lapsendada

"Kui Eestis kehtib õigusriik, siis Ameerikas kehtib tänapäeval juba ainult juristide riik," selgitab Doug Graham.

"Ameerikas levib nn avatud lapsendamine (open adoption)," lisab tema abikaasa Laura. "See tähendab, et bioloogiline vanem, harilikult ema, võib end ükskõik millal lapse ellu sisse nihutada."

Doug: "Nii võib bioloogiline vanem ilmuda platsi vaid lõbusatel päevadel nagu sünnipäevad ja pühad, kuid mitte siis, kui on vaja last kasvatada, arveid maksta, distsiplineerida ja teha kõike muud, mis pole lapsevanemaks olemise puhul see kõige suurem lust."

USAs võib bioloogiline vanem ilma igasuguse juriidilise aluseta ükskõik millal adopteerimisotsuse kohtusse kaevata ja nõuda oma osa lapse elust. "Aga tavaliselt huvitab neid ainult pidu," arvavad Grahamid.

"Parem investeerime oma aja, energia ning ressursid lapse kasvatamisse kui maadejagamisele teab kust välja ilmunud biloogiliste vanematega. Lapse kasvatamine on selletagi raske," ütleb Doug.

Just sel põhjusel adopteerivad tuhanded ja tuhanded ameeriklased väljastpoolt oma riiki. Kuigi rahvusvaheline lapsendamine olevat väga kallis (Sanderi hinda ma küsida ei söanda), on paljud valmis selle raha leidma, et vältida edasisi probleeme laste vanematega. USA riik subsideerib vaid narkolaste adopteerimist.