Eesti rahareformide tuultes
Möödunud sajand raputas eestlaste rahakotti kümmekond korda. Neid suuremaid raputusi võib rahareformideks nimetada tinglikult, kuna täpset piiri reformi ja muutuse vahel polegi kerge tõmmata. Tavainimese jaoks sel erilist vahet pole, sest stressi ja paanikatki kutsusid need ühtviisi esile. Kui palju sääste on rublade-markade-kroonide korduvates vahetumistes tuulde lennanud, ei oska vist keegi kokku lüüa.
1914
Esimese
maailmasõja algusega kukkus juba turvalisena näima hakanud maailm
kokku. Eestlase rahakotile tähendas see vaat et sajandi hoopi. 27. juulil
1914 andis tsaarivalitsus välja seaduse, mis lõpetas
rahatähtede vahetamise kulla vastu. Seni oli näiteks kullast
kümnerublane münt olnud samas väärtuses mis paberist
kümnerublane. Nii olid nii mõnedki eestlased vahetanud oma kulla
paberi vastu – sedasi oli sääste mugavam hoida. Mõned
aastad hiljem muutusid paberrublad väärtusetuks.
1917
Suur segadus
algas 1917. aasta veebruarirevolutsiooniga, mis tõukas troonilt Nikolai
II. Võimule saanud Ajutine Valitsus lasi ringlusse nn duumarublad ning
20- ja 40rublased kerenskid. Viimati mainitud, Ajutise Valitsuse juhi Aleksandr
Kerenski järgi nime saanud paberrahad läksid käiku lausa
poognatena, mida igaüks sai vajaduse järgi lahti lõigata.
Endiselt kehtisid ka tsaarirublad.
Oktoobripöörde järel võimu haaranud bolševikud muutsid 1918. aasta alguses rahaks mitmesuguseid võlakohustusi, laenutähtede kuponge ja obligatsioone. Tollaseid aastaid iseloomustab see, et uued võimud trükkisid juurde uusi rahasid, jättes samas käibele ka kõik eelnevad.
1918
Veebruaris
1918 langes kogu Mandri-Eesti Saksa vägede kätte ja Eestis tulid
ringlusse Saksa riigimargad ning Ida Laenukassa rublad ja margad. Samas
käibisid edasi ka rublad, mille vastuvõtmine polnud aga alates 20.
juulist enam kohustuslik. Kuna inimestel oli rohkesti rublasid käes,
võrdsustati rubla siiski igapäevakäibes margaga. 15.
septembril aga lakkas rubla olemast seaduslik maksevahend. Siiski sai selles
tasuda veel vanu võlgu, kuid kerenskid polnud vastuvõtmiseks
kohustuslikud.
1918/19
Saksa
vägede lahkumise järel võttis Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus
30. novembril 1918 vastu otsuse kehtestada riigi vääringuks Eesti
mark. See otsus põhines sakslaste seadusel, mis kehtestas siin
markvääringu. Mida aga polnud, oli oma raha. Rublad ja idamargad
kehtisid edasi. 14. detsembril muudeti ka Soome mark Eestis seaduslikuks
maksevahendiks. Esimesi tõelisi Eesti markasid said inimesed näha
alles märtsis 1919 ning 2. mail 1919 kuulutati Eesti mark seaduslikuks
maksuabinõuks. Varasema raha ümbervahetamiseks kursiga 1 Eesti mark
= 1 Vene rubla = 1 idamark anti aega kuni 20. maini. Kõigele vaatamata
oli rubla visa kaduma, minetades oma osatähtsuse Eesti rahakäibes
alles 1921. aasta jooksul.
1928
Alates 1.
jaanuarist 1928 kehtestati Eesti rahaühikuks kroon, mis jagunes sajaks
sendiks ja sisaldas 0,403 226 grammi puhast kulda. Senised margad vahetati
ringi kursiga 1 kroon = 100 marka. Esimeseks rahvani jõudnud
kroonirahaks oli punase ületrükiga “ÜKS KROON”
varustatud 100margane pangatäht. Järgmine ja ühtlasi tuntuim
paberraha, viljavihuga neiu kujutisega kümnekroonine, lasti ringlusse
septembris 1928.
1940
Eesti
okupeerimine Nõukogude Liidu poolt juunis 1940 ei toonud raharingluses
kohe kaasa drastilist muutust. Kroon kehtis endiselt edasi. Kümnekrooniste
trükkimine isegi jätkus veel kuni novembri lõpuni 1940. 25.
novembril aga lasti Eestis kõrvuti krooniga käibele rubla ja
kõiki kohustati seda vastu võtma. Ametlikuks kursiks kehtestati 1
kroon = 1,25 rubla. Krooni lõpp saabus 25. märtsil 1941, mil
okupandid kuulutasid väärtusetuks kõigi kolme endise Balti
riigi raha.
1941
Saksa
okupatsioonivõimude määrus 29. novembrist 1941 kehtestas
Eestis sisemisteks maksevahenditeks riigikrediitkassa tähed ja mündid
ehk idaraha, samuti lubati edasi kasutada Nõukogude raha. Kurss oli 1
idamark = 10 rubla. Mis puutub tegelikku ostujõudu, siis see oli
mõlemal väga väike.
1944
Sügisel
1944 “vabastasid” Nõukogude väed Eesti. Saksa idamargad
pühiti päevapealt ajaloo prügikasti ehk 1 rubla = 0 idamarka.
Eestlastel tuli rublad sahtlipõhjast jälle välja otsida.
1947
Sõjast tingitud inflatsioon tõi Nõukogude Liidus 1947.
aastal kaasa rahareformi. 1940. aastast eestlastele tuttavad rahad asendati
uutega. Rahvas sai taas kord vastu pükse, sest raha vahetati ümber
kursiga 1 uus rubla = 10 vana rubla.
1961
Järgmine rahareform toimus Nõukogude Liidus 1961. aastal, mil
lasti taas käibele uue kujundusega rahad. Ja taas kümme korda
kallimad. Ehk raha vahetati ümber kursiga 1 uus rubla = 10 vana rubla. See
rahareform jäi Eestis enne krooni taastulekut ka viimaseks.
1992
Selge siht
krooni taaskehtestamisele võeti juba detsembris 1989, seega mõni
kuu vähem kui kaks aastat enne taasiseseisvumist. Kroon aga ei tulnud
käibele kohe pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist, see
rahareform valmistati põhjalikult ette ning ajalooliseks 20. juuniks
1992 olid kroonid ja sendid juba valmis trükituna-vermituna ootel.
Kõigest kolme päeva jooksul vahetati rublad kroonide vastu kursiga
1 kroon = 10 rubla. Kusjuures igale Eesti elanikule võimaldati
ümber vahetada 1500 rubla.
2011?
Kroonile
lüüakse hingekella tõenäoliselt 1. jaanuaril 2011, mil
Eestis hakkab kehtima euro. Eesti elanike rahakotte hakkavad siis täitma
täpselt samasugused paberrahad nagu näiteks soomlastel. Tunne omast
rahast elab mingil kujul edasi vaid euromüntides, neis, mis vermitakse
Eesti tarvis. Detsembris 2004 kuulutati müntide kujunduskonkursi
võitjaks kunstnik Lembit Lõhmus, kelle võidutöö
kohaselt kannavad meie euromündid Eesti maakaardi kujutist.
Artikli kirjutamisel on kasutatud Ivar Leimuse raamatut “Eesti Vabariigi rahad 1918–1992”.
| Kuidas miljonist Eesti margast saab 80 eurosenti | |||
| aasta | kogus | vääring | vahetuskurss |
| 1918 | 1 000 000 | marka | |
| 1928 | 10 000 | krooni | 1 : 100 |
| 1940 | 12 500 | rubla | 1 : 1,25 |
| 1947 | 1250 | uut rubla | 1 : 10 |
| 1961 | 125 | uut rubla | 1 : 10 |
| 1992 | 12,5 | krooni | 1 : 10 |
| 2011 | 0,80 | eurot | 1 : 15,6466 |
