Objekt, mida rahatäht kujutab, on seevastu üks mõjusamaid – Estonia teatrimaja ei saa küll pidada otseselt Eesti rahvusliku arhitektuuri, kuid ometi Eesti kultuuri ja iseolemise sümboliks ning võib veenvalt paigutada rahvuslille, -linnu ja -kivi ritta "Eesti rahvusmajana”. Suur osa Eesti ajaloo tähtsündmusi on aset leidnud just siin.

Häälepaelu kurnav maja

Loomulikult pole Estonia maja põhjust häbeneda, olgugi ta asjaosaliste hinnanguil töötingimuste olematuse tõttu kasutusohtlik, lauljate häälepaeltele kurnav ja kuigi halva akustika tõttu pidavat ligi pool etendusest kaduma minema. 1908 toimunud rahvusvahelise konkursi tulemusena Armas Lindgreni ja Vivi Lönni kavade kohaselt ehitatud teater - koos silmsidemes oleva ja samaaegselt ehitatud Krediidiühisuse hoonega (arhitekt Eliel Saarinen) - kannab toonast tulevikule orienteeritud ajastu aurat siiani. 

Teatrihoone tähistamisväärseid juubeleid jätkub igasse aastasse. Enamik neist rõõmsad - vaid tuleval aastal täitub 60 aastat maja hävimisest 9. märtsi pommitamise ajal. Teatrirahval endal terendavad neist selgemini aastad 2006 (100 aastat Estonia kutselist teatrit) ja 2013 (100 aastat teatrimaja ehitamisest). Esimeseks tähtajaks loodetakse korrastada ja kaasajastada olemasolev hoone, teiseks daatumiks nähakse vaimusilmas uut kaasaegset saali, asugu see siis kus iganes.

Ööl vastu 9. märtsi 1944 hävis hoone keskosa täielikult, säilisid vaid müürid ja vahelaed. 1945 toimunud konkursi järel algas Estonia teine elu. Alar Kotli juurdeehitused andsid (eriti põhjaküljele) klassitsistlikuma aura – ning välimuse, millega me harjunud oleme ja mida näeme ka Vladimir Taigeri kujundatud 50kroonisel kupüüril.

Proovid keset ehitusmüra

Viimase viie aasta jooksul on Estonias toimunud käegakatsutavaid muutusi. Alustades patriootliku algatusena rahvale katusekivide “müümisest”, vahetati kõigepealt katus – selle alla tuli mahutada nii palju kui võimalik.

Aastal 2001 otsustas rahvusooperi nõukogu korrastada ja kaasajastada kogu hoone Estonia kui kutselise teatri 100. aastapäevaks. Rekonstrueerimisprojekti autorid on Peep Jänes ja Indrek Allmann (Arhitektuuribüroo Kolde Grupp), ajaloolised eritingimused koostab Liivi Künnapu ning Kotli-aegse Estonia spetsialistina jagab eksperdina nõu Mart Kalm.

Suveks võeti maha tellingud fassaadilt, võis jälgida metamorfoose katustel. Lavaosaga saadi ühele poole samuti hooaja alguseks, lõpetamisjärgus on hetkel kahe suure proovisaali (400 ja 200 m²) väljaehitamine kontserdisaali pööningule. Kontserdipublik ja harjutajad peavad kohanema ehitusmüra ja kopsimisega, sest kevadel hakkavad pihta tööd publikule nähtavas osas – teatrisaalis ja fuajeedes.

2006. aastaks peaks seega olema majakülastus meeldivam publikule ja paranema ka ligi 700 inimese töö- ja olmetingimused. Aga siis on ka peaaegu kõik võimalikud kohad täis ehitatud.
Kogu selle hoogsa töö juures pidas professor Mart Kalm siiski vajalikuks estoonlaste suunas näppu vibutada: “Ajalugu on paratamatus ja siit lehti välja rebida ei sobi.” (TMK, 7/2003). Nimelt kipuvad Estonia inimesed tööõhinas unustama, et teatrihoone on mälestisena kaitse all sellise tervikuna, nagu ta viimase poole sajandi jooksul on kujunenud. Kuigi on küsitav, kas loosung  „Kunst kuulub rahvale“ või liiduvabariikide rahvaste esindajate reljeefid laealuste kapiteelide vahel mõjuvad praegu piisavalt värsked, on ometi kahju igast oma keskkonnast lahti kistud ajaloolisest teosest. Hiljuti ei pääsenud sellest saatusest Valli Lember-Bogatkina mosaiikpannoo “Lähme suurele peole!”. Alles on Elmar Kitse, Richard Sagritsa ja Evald Okase optimistlikust paatosest kantud laemaal (kuid karta on, et renoveerimise käigus jõutakse ühel hetkel ka lae alla).

Kontsertsaalipoolses osas on trepikodade katusevormidele antud kunagine originaalkuju. Mõttel on hoogu, delikaatsemad vormid on kaunid, katused on kaunid eriti õhtul valgustatuna, samuti oli kõrgendamine vältimatu pääsu tagamiseks pööninguruumidesse. Selgemini joonistub aga stalinistliku klassitsismi ja juugendi kummaline sümbioos. Katuselt eemaldatud vaskplekist urnid seisavad hoone Tammsaare-poolsel küljel kohatult suurte ja kohmakatena nagu tiigist välja roninud luiged. Rahvusooperi jutu kohaselt nad sinnapaika jäetaksegi... Siit tekib loomuliku mõttearendusena ettepanek linnadisainerile – urnid võib ju välikäimlateks transformeerida. Väga vanalinlik, pealegi suhteliselt odav lahendus...

Piljardisaal ja kasiino teatrimajja?

Mis saab Estoniast kümne aasta pärast? Estonia peadirektor Paul Himma on ooperi üldarengu osas optimistlik: “Ooperi populaarsus kasvab praegu kogu maailmas ning sama saatus ootab ka meid…"

Mida kardetakse, on uue ooperiteatri ehitamisel vana identiteedi kadumine. Tegelikult jääb maja ju kontserditele ja muusikale niikuinii. Estonia võiks edukalt korraldada etendusi nii uues kui ka vanas majas. Kui ruumi üle jääb, võib hoone elavdamiseks ja linnaruumiga sidumiseks sisse tuua väikese ärimomendi. Tasub meenutada, et üksnes Nõukogude võim sai lubada luksust kunstitempleid kommertsist lahus hoida ning algselt paiknesid Estonias ka piljardisaaliga restoran, kasiino, 17 kauplust ja äriruumi. Keldrikorruse laod anti aga puhtpraktilisel kaalutlusel kõrvalasuva turu müüjate kasutusse. Ei tasu seda nii väga peljata.

Peaaegu sajand kutselist teatrit

1908 – rahvusvaheline konkurss Estonia seltsi teatrihoone projekteerimiseks. Võrdselt parimaiks tunnistati Vassiljev-Bubõri ning Lindgreni-Lönni tööd. Projekt telliti viimastelt.

1913 august – Estonia teatrihoone avamine

1944 märts – Estonia põlemine

1945 – kinnine arhitektuurikonkurss Estonia taastamisprojekti saamiseks. Välja anti kaks esimest auhinda. Lõpp-projekti töötas välja Alar Kotli

1946 – taasavati 790kohaline kontsertsaal

1947 – taasavati 688kohaline teatrisaal

Estonia katuse all asuvad Rahvusooper Estonia, kontsertorganisatsioon Eesti Kontsert, meeskoor RAM ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester.