“Kuussada eurot kuus? Aitäh! Kas sellega on sinu arvates võimalik ära elada?” Minu vastas istub siilisoenguga ja musklis umbes kolmekümnendates mees, keda sõbrad kutsuvad pumpai’ks, mis tähendavat tai keeles “suurkõhtu”. Markus (nimi muudetud – T. T.) vaatab mulle põlgliku pilguga otsa, kui olen uurinud tema perspektiivi Eesti kaitseväes leiba teenida. Praegu laekub mehe pangaarvele mitu korda rohkem kui kaitseväel kombeks (umbes 600 eurot), tema palk on samas suurusjärgus missioonisõduritele makstavaga. Ta on aastaid Iraagis turvamehena töötanud, USA ja Briti erafirmade palgalisena välismaalastest VIPe või ajakirjanikke kaitsnud. Seisnud surmaga silmitsi seal, kuhu sõdurid iialgi vabatahtlikult patrullima ei läheks – Muqdisho-taolistes slummides või Bagdadi eeslinnas Sadr Citys. Ja ometi tunnistab ta: “Mulle see töö ei meeldi. Teen seda raha pärast, et peret toita.”