“Mul on hea meel. Tore on olla rikkas riigis, aga see ei paista päris niimoodi välja,” ütleb Rüütel ja naerab napilt.

Tema pisikesest radiaatoriga köetavast kabinetist Gonsiori tänaval ei paista läbi tardunud talveõhu kätte mitte ainult bussijaama juures suitsev hiigelkorsten, vaid ka see, kui vaene ­Eesti tegelikult on.

Rüütli laualt käivad läbi kõigi medikamentide nimed ja hinnad, mida Eesti apteekidest osta võib, või siis üsna sageli – umbes pooltel juhtudest – osta ei või. Põhjus on lihtne: riik (keda ravimitootjad käsitlevad üldjuhul samas kategoorias kogu rikka Euroopa Liiduga) ja farmaatsiakompaniid ei jõua kokkuleppele ühe või teise arstirohu hinna osas, mis omakorda välistab kõnealuse preparaadi lisamise soodusravimite nimekirja.

Soodusravimite nimekiri on dokument, mis puudutab iga Eestis tõsisemalt haigeksjääva inimese elu ja tervist. Selles loetelus on kirjas medikamendid, mille hinda Eesti riik haigetel tasuda aitab. Veebruaris 2010 seisab soodustatavate ravimite nimekirjas 1770 preparaati (alustades teatud tüüpi seentevastasest suugeelist ja lõpetades imikute toiteseguga). Soodustusprotsendid on vastavalt toimeainele 100, 75 või 50 – viimane protsent, tõsi küll, on pisut eksiteele viiv, sest poole ulatuses kompenseeritakse hind vaid kuni 200 krooni piirini.

Ravimifirma Sanofi-Avantis Eesti filiaali juhataja Piret Sell ütlebki, et keskmine patsient maksab Eestis ravimihinnast ise kinni 55 protsenti.

Dagmar Rüütel osutab WHO mullusele uuringule, mille kohaselt omaosalus on veidi väiksem – 43 protsenti –, kuid sellegipoolest on see näitaja suur. Väga suur, ebatavaliselt suur.

“Kas kõige suurem kogu Euroopa Liidus?” küsin, ja Rüütel noogutab sõnatult.

“Aga Taani on tihedalt kannul,“ ütleb ta siis.

Väike kõrvalepõige Vanasse Maailma, kus 80aastased punapõsksed pensionärid Alpides slaalomit sõidavad ja õhtul suu õllevahuseks teevad. Nagu selgub WHO statistikast, tasusid näiteks Saksamaal patsiendid 2006. aastal ise keskmiselt 7,1 protsenti neile määratud ravimite maksumusest, Iirimaal oli see näitaja 9,7 protsenti. Euroopa ühe parima meditsiinisüsteemiga riigis – Prantsusmaal – pidid haiged hüvitama neile määratud preparaatide maksumusest 3,6 protsenti, Suur­britannias 6 protsenti. Rohkem tuli haigeksjäänutel oma rahakotti kergendada Portugalis (31,7 protsenti ), Taanis (42,3 protsenti) ja Soomes (36,3 protsenti ), kuid Hollandis said haiged ravimid kätte sisuliselt tasuta, makstes ise vaid 0,5 protsenti nende hinnast. Kõigis uuringusse kaasatud Euroopa riikides tuli keskmiseks omaosaluseks 15 protsenti – mis on Eesti vastavast näitajast jämedalt kolm korda pisem.

“See on põhimõtte küsimus, et mida on otsustatud rohkem toetada,” kommenteerib Piret Sell. “Eesti on valinud humanitaarsusprintsiibi – et kui inimene tõesti enam hakkama ei saa ja vajab haiglaravi, siis riik maksab selle kinni. Tervishoiu seisukohast oleks jällegi oluline ravida võimalikult agressiivselt ja hästi vara, et tüsistusi ei tuleks. See vajab aga väga palju vaba raha, mida meil tõesti ei ole haigekassas.”

Ravimitootja Roche Eesti juht ­Kadri Mägi ütleb, et reaalne omaosalus on Eestis isegi suurem, kui statistika näitab. Need ravimid – ka retseptiravimid –, mille puhul patsient maksab hinna kinni sajaprotsendiliselt, statistikasse ei pääse, kahandades illusoorselt omaosaluse protsenti, kuigi tegelikult on olukord vastupidi. Mis viib tagasi soodusravimite nimekirja juurde.

Asjaolu, et Eesti paljusid – eeskätt kõige kallimaid ja innovatiivsemaid – ravimeid soodusravimite nimekirja ei lisa, toob kaasa veel ühe olulise nüansi: need ei jõua siia isegi nende patsientide jaoks, kes oleks nõus ise oma rohtude eest maksma.

“Ma ei saa tuua ravimit ainult ühte karpi või viaali,” selgitab Kadri Mägi Roche’ist, “on teatud nõuded – näiteks et patsiendi emakeeles peab olema info karbi peal – ja seetõttu eksisteerivad teatud miinimukogused, mida me saame tellida.”

Kuivõrd Roche’il algab see miinimum 240 karbist, ongi sel ravimitootjal näiteks Saksamaal eri medikamente ladudes-apteekides 136 nimetust, Eestis aga vaid 56.

“See ei tähenda automaatselt, et Eestis oleks 80 toimeainet vähem,” ütleb Mägi, “näiteks Tamiflu lastesiirupit ei ole, küll aga on kapsel, millest saab lastele lahuse valmistada.”

Ta mainib, et on ka erandid – sellised rohud, mida on võimalik tellida siis, kui “arst esitab vastava taotluse ja Ravimiamet annab loa”, näiteks üks suhteliselt harva esinev vereloomekasvaja vastane ravim –, kuid suurema osa nimekirjas moodustavad ikkagi rohud, mida pole võimalik tellida isegi erandina. Mägi loetleb: “Meilt näiteks üks antidepressant, üks antibiootikum, üks HIVi ravim – arst peab sellisel puhul mõne muu toimeaine leidma.”

“Ütleme nii, et kõik haigused saavad Eestis kuidagi ravitud, küsimus on selles, kas kasutatakse kõige uuemaid ravimeid,” ütleb Piret Sell ­Sanofi-Avantisest. Ta mainib üht trombivastast ravimit, mis on mujal maailmas olnud kättesaadav juba kümmekond aastat ning saanud nüüd lõpuks ka Eestis soodustuse – tõsi, vaid neile, kellel on äsja olnud südame pärgarterite operatsioon: “Näiteks insuldiriskiga patsiendid võiks seda ise osta, aga ravimi hind ilmselt piirab kasutust.”

Soodusravimite nimekirja täiendab Sotsiaalministeerium neli korda aastas. Dagmar Rüütli kirjelduse kohaselt on see demokraatlik protsess, sest enne ministri lauale jõudmist on iga sisulise otsuse tegemisse kaasatud Ravimiamet, Haigekassa, koguni esindajad Eesti Patsientide Liidust.

Kuid olgu Eesti nii demokraatlik ja Maailmapanga meelest nii rikas kui tahes, kulutame me soodustuse alla käivate ravimite hüvitamisele aastas ikkagi vaid 1,4 miljardit krooni ning tänavu prognoositakse see summa olevat viis protsenti suurem vaid elanikkonna vananemise tõttu. “Vähene raha tuleb jagada suure hulga ravimite või õigemini haiguste ja inimeste vahel,” ütleb Rüütel.

Piret Sell Sanofi-Avantisest leiab, et vaja oleks enamat. “Riigil peaks olema visioon, milliste haiguste ravi eelisarendada, ja plaan, kuidas ebavõrdsust vähendada. Täna Sotsiaalministeeriumil sellist plaani pole.

Haigekassa ainus eesmärk on olemasoleva eelarve piires hakkama saada, mis tegelikkuses tähendab uute ravimite kasutuselevõtu piiramist.”

Sarja järgmises osas kirjutab Ekspress apteekide juurdehindlustest ja sellest, miks eestlased ei saa endale tellida medikamente posti teel.

Eestis võid uusi ravimeid ootama jäädagi
Ravimitootja Sanofi-Avantis uute toimeainete turulejõudmine 2003-2006, nimetuste arv
Saksamaa80
USA69
Rootsi57
Soome56
Belgia47
Hispaania44
Norra37
Taani25
Eesti11
Poola5
allikas: Sanofi-Avantis