Mait Patrail
ja
Marius Lepp
on väikeste põlvalaste iidolid ja eeskujud. Nii et Põlvast kui vägevast käsipallikantsist kuuleme veel aastaid. Aga pole mingi ime, kui aasta-paari pärast teeb Euroopas Kehra linnale reklaami HC Kehra meeskond. Kõik võimalused selleks on olemas. Tase samuti.

Rattalinn Jõgeva ja vibulinn Järvakandi

Ent sääraseid pisikesi kohti, kus hakkajad treenerid tihtipeale üsna nirudes oludes aasta aasta järel tipptegijaid kasvatavad, on Eestis teisigi.

Näiteks suvepealinn Pärnu, Euroopast vaadates Põlvast mitte eriti palju suurem linn, oli veel mõni aasta tagasi konkurentsitult Eesti võrkpallipealinn. Ning Pärnu meeste meeskond mängis vägagi sitkelt Euroopa silmapaistvate võrkpalliklubide vastu. Võrkpalliliidu peasekretäri Henn Vallimäe sõnul on aga viimasel ajal Pärnu pisut järele andnud. Viljandi ja miks mitte ka Rakvere pürgivad vaikselt, ent järjekindlalt ise troonile.

Muidugi ei saa me Pärnust rääkides üle ega ümber sellest, et tegelikult on see linn ka sõudmise pealinn. Siit on pärit Eesti parimad sõudjad - Jüri Jaanson, Tõnu Endrekson jne. Aga sõudmispealinna tiitlit võib küsida ka piirilinn Narva, kust samuti tuleb hulk maailmaklassi sõudjaid - aastaid maailma kiireima tiitlit hoidnud Leonid Gulov näiteks.

Sõudjad on hea eeskuju sellest, kuidas võiks välja näha linnade koostöö. Viimastel tiitlivõistlustel medaleid toonud meeste neljapaat on Pärnu ja Narva sõudekoolkondade võimas segu. Mõne aasta pärast teeb sõudmises ilma Pärnu tüdruk Kaisa Pajusalu ja Narva piiga Jevgenia Rõndina kahepaat. Omavanuste hulgas on nad juba parimad.

Narva, kui keegi veel ei tea, on ka Eesti poksipealinn. Vähemalt noorte poksijate osas tehakse seal pidevalt väga head tööd.

Eesti maadlusega on nii, et kui räägitakse vabamaadlusest, siis mõeldakse just Viljandit ja sealset klubi Tulevik.

Kui jutt käib kreeka-rooma maadlusest, siis tuleb ära märkida hoopistükkis Märjamaa ja seal tegutsev klubi Juhan, räägib maadlusliidu tegevjuht. Seal on hingekirjas ka värske maailmameister Heiki Nabi, kes ise on muidu Hiiumaa mees. 

Spordiala pealinnana on omaette nähtus Haapsalu, Eesti kuulsusrikka epeevehklemise pesa. Siit on tulnud Kaido Kaaberma, Heidi Rohi, Nikolai Novosjolov - enam-vähem maailmaklassi tegijad.

Aga Järvakandi, mis muidu on tuntud kui klaasitööstuse linn, on ka vibuspordi keskus. Sealt võiks ennustada tiitlivõistluste medalivõitjaid näiteks 2012. aasta olümpiale, kui vaadata, milliseid kohti korjavad sealsed tüdrukud juba praegu. 

Jõgeva jällegi on aastaid olnud valitseja Eesti saali hokis. Tegelikult on siit tulnud ka tublid rattamehed Erki Pütsep, Andrus Aug ja ka traagiliselt hukkunud Lauri Aus. Janek Tombak, kes on muidu Põltsamaa poiss, on jalgrattasõidu mõttes ikka n-ö Jõgeva koolkonna mehi. Jõgevalt on ka uuema põlvkonna täht Rene Mandri

Jalgratturite Liidu juhi Urmas Karlsoni tähelpaneku kohaselt on rattasõiduga selline lugu, et keskused, kust tuleb tippmehi, vahetuvad mõne aja takka. Enne Jõgeva mehi tegid ilma Tartu omad - vennad Kirsipuud, Riho Suun ja Aavo Pikkuus. Elvas tehti vägevat tööd, kui mõelda kahekordsele olümpiavõitjale Erika Salumäele. Ja tehakse praegugi.

Aga nüüd, võta või jäta, pürib rattasõidu keskpunktiks hoopiski Vändra - viimase aja säravad sporditüübid Rein Taaramäe, Gert Jõeäär ja Tanel Kangert on just sellest linnast.

Tänu fanaatikutele

Kord märkis Eesti korvpalliliidu juht Peep Aaviksoo, et maakeskustesse on viimasel ajal ehitatud hulk ilusaid ja mugavaid spordisaale, ujulaid ja staadione, aga need pole tühjagi väärt, kui sinna pole tööle võtta üht fanaatilist treenerit, kes spordielu majas käima tõmbab. Õnneks neid on.

Et väikelinnades, alevites ja valdades sünnib meil rohkem tippsportlasi kui kõigi mugavustega varustet suurlinnades, on kinnitus sellele.

Tõenäoliselt ei räägiks me Põlva käsipalli tähelennust, kui seal ei mässaks ennastsalgavalt Kalmer Musting ja tema sõbrad. Eks Pärnu inimesed ole isegi mõelnud, mis toimuks nende võrkpallis, kui seal poleks tegutsemas Johannes Noormägit.

Kes vähegi maadluse vastu on huvi tundud, on ilmselt kokku puutunud Viljandi Tuleviku maadlusklubi juhi Valdeko Kalmaga.

Kuuldavasti on Haapsalu linn, kus kunagi kuulus majesteetlik epeevehklemine suisa koolide õppekavva. Ei tea, kas see päris tõele vastab, aga kindel on, et vehklemise elujõudu kannab ses kuurortlinnas perekond Nelised - vana Endel Nelis, poeg Peeter, tütar Helen Priivits ning juba ka tütre lapsed.

Sama lugu on Järvakandi perekond Kivilo ning Eesti vibuspordi elujõuga.

Muide, asjaolu, et Otepää kandis tegutseb kuulus treener Laur Lukin, on üpriski kindel põhjus lõunaeestlaste suusalembusele ja tippude juurdekasvule. Aga eks seal kandis ole suusatamiseks ka mõnus loodus. 

Ning teinekord teeb treeneri isiksus imet seal, kus looduslikud eeldused pole kiita. Näiteks sattus mingil eluetapil Hiiumaale tunnustatud laskesuusatreener Tõnu Pääsuke. Ja näe imet, Hiiumaa, kus meistersuusatajate treenimiseks pole just palju kõrgeid künkaid ega lund, oli sel ajal Eesti tõsiseim laskesuusakeskus.

Või võtame näiteks Ando Palginõmme. Aastaid on ta ei mingites oludes - tegelikult paadikuuris - trenne andes kasvatanud tippklassi sprintereid, hüppajaid ja heitjaid.

Vabandades nende tublide ees, kes jäid loetelust välja, mööngem: meil on fanatte, kes võivad mis tahes vä ;ikelinna spordimaailmas suureks teha. Kes tahab tõestust, mingu vaadaku, kuidas Leon Reitsak Kehtna inimesed maadlusest lugu pidama on õpetanud.