Eesti uus turismihitt - energiasammas
“Vaevalt et teil seda pildistada õnnestub,”
hoiatab Tuhala looduskeskuse juhataja Ants Talioja. Päev hiljem
kinnitab sama mulle ka Kirna mõisaemand Helle Anniko. Salapärased
energiasambad näitavad end vaid eriti tundlikule silmale.
Ja
üldse, on juhtunud, et fotoaparaadid ja filmikaamerad lähevad
energiasamba läheduses lihtsalt rivist välja, nii et Kirna
mõisa tutvustaval netiküljel soovitatakse kallim tehnika koju
jätta.
Energiasammasteks on rahvasuus hakatud nimetama
geoloogilist nähtust, kus karstialal asuvatest
maakoorelõhedest väljuvad elektromagnetilised
madalsagedusvõnked. Maakoorest vertikaalse paelõhe kaudu
väljuvat kiirgusvoogu nimetatakse ka maaenergiaks.
Silmale
nähtamatu, ent käega katsuda saab küll, nii lubavad meie
kahe tuntuima energiasammaste asupaiga, Tuhala ja Kirna inimesed.
Käsi läheb soojaks, jalad hakkavad surisema, mõnel võib
“üledoosist” süda pahaks minna. Mis kasu aga sellest
salapärasest kiirgusest on? Rahvasuus on energiasammastele omistatud
tervendav võime.
Selliseid kohti olla maailmas väga
vähe, Kirna-sarnaseid näiteks veel neli (üks Kanadas, üks
Iirimaal, Rohelise Neeme saartel ja Šveitsis) ja Tuhalat osatakse
võrrelda vaid ühe Prantsusmaal asuva Loundes’i koopaga. Ehk
on tõesti tegemist ilmaimega, Eesti Nokiaga, ehk peitub siin lahendus
globaalsele energiakriisile?
Tuhala
maastikukaitseala
Siinset maastikukaitseala tunneb televaataja
igakevadisest Aktuaalsest Kaamerast. Kui Ants Talioja koduõuel asuv
Nõiakaev hakkab vett mulinal üle rakete ajama, teeb
riigitelevisioon sellest igal aastal uudise, mille peale tuhanded
loodussõbrad kummikute välkudes Sulu talu õue peale kokku
imet kaema tõttavad. Aastas käib siin mitukümmend tuhat
inimest.
Kui Nõiakaevu on imetlemas käidud 1976. aastast
saadik, siis energiasambad on märksa uuem nähtus.
2001.
aastal avastas geobioloog Rein Hanstein kaevu ümbrusest viis maalapikest,
mille kohal tema pendel hullumoodi tantsima lõi.
“Nad
mõõtsid siin energiavoo tugevuseks 18 000
angströmi,” ütleb Ants Talioja uhkelt.
Tavaliselt
mõõdavad vitsamehed umbes 7000–9000angströmiseid
välju, ütleb geobioloog Hanstein.
Angström on
füüsik Anders Ångströmi (elas 19. sajandil)
järgi nime saanud, füüsikas tuntud
mõõtühik, aga sellest pole mõtet siinkohal
pikemalt rääkida. Füüsikud ja geobioloogid siin hästi
ühist keelt ei leia. Füüsikud hakkavad peagi norima: mis
mõõteriistad need pendel ja vits sellised on, kuidas need on
kalibreeritud ja millist karakteristikut üldse mõõdeti
– energiavoogu, lainepikkust vms.
Rahvameditsiiniusku inimesi
ei aita need skeptiliste täppisteadlaste küsimused
karvavõrdki.
Nõiakaev on kuiva suveilmaga nagu kaev ikka:
punnkaas peal, koogu otsas toober, millega saab ammutada eriliselt puhta
maitsega jahedat allikavett.
Ümber kaevu asuvadki silmale
nähtamatud imesambad. Ants Talioja peab need paigad, mille
läbimõõduks on vitsamehed mõõtnud umbes 80
sentimeetrit, ise kätte näitama. Üks känd, paar
tumerohelise muruga laiku, tammepalk ja kivi.
“Kas siin ravitoimet ka on?”
“Minul
on kogu aeg hea olla,” vastab Ants Talioja reipalt ja lisab, et
folklooripäeval vihtusid rahvatantsijad siin kaevu ümber kü
ll kummalise raugematu energiaga tantsu lüüa.
Aga jah,
rahvas rääkivat, kes on saanud peavaludest lahti, kes on kuuljaks
saanud.
Ants Talioja räägib loo prouast, kes käis
õhtul ekskursiooniga sambaid vaatamas ja oli hommikul kell kuus uuesti
tagasi. “Kolme tunni pärast käis tal kõrvas krõks
– ja oligi kuulja.”
Radikuliit ja reuma peaksid siit
leevendust saama, aga ka impotentsus ja steriilsus, kinnitavad vitsamehed.
Päeval, mil Ekspress sambaid uurib, on kohal ka Lendav
Kotkas, indiaanipealik Põhja-Ameerikast (kodanikunimega Rupert Encinas).
Ta pole siin esimest korda.
Veel üks maa-alune
jõgi
Ants Talioja on siin Nõiakaevu maadel
sündinud ja üles kasvanud. Lapsepõlves ei teadnud ta aga
midagi sellest, et kaevu nimi on Nõiakaev, rääkimata imet
tegevate energiasammaste olemasolust. Aga imesid jätkub. Värskeim
uudis tuli paar nädalat tagasi, mil geobioloogid avastasid siit
järjekordse maa-aluse jõe. Neid on nüüd kokku seitse.
“See ei ole maa-aluste jõgede ja energiasammaste
avastamine, vaid taasavastamine,” toonitab Ants Talioja.
Lastes pilgu üle avarate väljade, on selge, et bisnisega siin
tegemist ei ole.
Miks ta siis on võtnud endale vaevarikka
ülesande tuhandeid kordi uudistajatele jutustada siinsetest imedest?
“Tuntus hoiab,” vastab Ants Talioja ja teeb kiire
ekskursi aastakümnete jooksul peetud võitlustest: küll taheti
karstiala ümbruskonnas maaparandust teha, siis turbatootmise
eesmärgil Tuhala jõgi õhku lasta ja teinekord jälle
jõgi teistpidi voolama panna. Ükskord taheti siia
šašlõkibaari teha.
“Arutasime naisega, et
siis oleks meile jäänud ainult koristamine ja politseile
teatamine,” ütleb Ants Talioja.
Nüüd
püütakse rajada Nabala lubjakivimaardlat seitsme
karjääriga. Põhjaveetaset plaanitakse alandada vähemalt
20 meetrit. Ants Talioja ei armasta kommertsi.
Ta lisab, et pole
plaanis sambaid ka ravitsejate valdusesse anda. “Kes tahab, see käib
ja katsub,” ütleb ta.
“Tal on energiapaik, aga ta
ei oska seda kasutada,” ütlevad Kirna naised Tuhala omade kohta.
“Tuhala energiasambad on igatahes võimsamad,”
ütleb geobioloog Rein Hanstein, “aga Kirnas on neid väga
palju.”
Kirna ravipark
Paide ja
Türi vahel asuvas Kirna mõisas valitseb hoopis teine õhustik
kui Tuhalas – siin on kõik läbi mõeldud ja inimese
teenistusse pandud. Leitsakuliselt mõisaõuelt
häärberisse sisenedes võtab vastu viirukisuitsu hõng ja
meditatsioonimuusika.
See siin on energiate sünteespiirkond,
kirjutab New Age’i sõprade ajakiri Avanemine.
Siinne
mõisakompleks on Helle Anniko viimase kümne aasta
looming. “See on mu elutöö,” möönab ta ise.
Varemeis mõisahoonest on raske tööga saanud keskus, kuhu
nüüd sõidavad ekskursioonibusside kaupa kokku inimesed
paljudest riikidest, kõigil üks ühine omadus: usk ja huvi
vaimse sfääri vastu. Sakslased ja soomlased tulevad mitmeks
päevaks, ööbivad ümbruskonna turismitaludes ja veedavad
päevi Kirnas jalutades-istudes-mediteerides. Eesti mõistes on see
uus turismiliik, aga maailmas on küllaga selliseid energiaspaasid, mille
põhiressurss ja populaarsuse alus on usk selle piirkonna imelisse
tervendusvõimesse.
Abi sadadele hädadele
Ilma ett
e registreerimiseta siia energiat koguma ei pääse.
Majatagune
kunagi barokne mõisapark (praegu levib siin flokside jõuline
aroom) on täis pikitud vanadest ristpalkidest tehtud istekohti. Need ei
ole niisama jalapuhkamiseks, vaid igaühel on oma otstarve: üks ravib
kopse, teine tugevdab immuunsüsteemi, kolmas parandab karmat ja neljas
tugevdab tahtejõudu, viies puhastab radiatsioonist... Kokku on neid
paiku siin üle saja, ütleb Helle Anniko. On viagrapink ja esivanemate
pattude pink, osteoporoosi ja vähi, kopsu- ja südamehaiguste
pinkidest rääkimata.
Varahommikuse uduga on näha,
kuidas pinkide kohalt tõusevad energiasambad üles nagu suits
väikese keeruga.
“Millega te olete kindlaks teinud, et
see mõju just neile organitele hea on?” pärin.
“Tundlikkus. Pendlid,”
“Aga kuidas te ikka
teate?” ei jäta ma jonni.
Helle Anniko naeratab leebelt
ja nimetab nagu muuseas mõned minu organismi nõrgad küljed.
“Iga inimene on unikaalne. Ja mõju erinev.
Mõnel läheb süda pahaks, teine ei tunne midagi.”
Kui inimene siia satub, alustab Helle Anniko tema tasakaalustamisest ja
puhastamisest, sest inimene on siia saabudes tavaliselt stressis. “Ja mis
kasu on hapupiimapurgist, kui sinna sorts värket piima juurde
kallata?” esitab Helle retoorilise küsimuse.
“Inimene tuleb siia stressiga, aga ära minnes kipub mõni
kõva häälega laulma.”
“Kõik
need, kellele on oluline ainult söök, seks ja raha, kannatavad
kohutavalt. Siis pole imestada, et 40aastased lähevad kolinal,”
veenab Helle Anniko meid vaimse sfääriga tegelema.
“Inimesed on ju laisad ja lihtsameelsed, nad tulevad alles siis abi
otsima, kui endal vesi on juba ninani tõusnud,” lisab ta veel. Aga
hädalised tervenevad. Jalutud hakkavad käima, seljavalud kaovad,
armastajad leiavad teineteist, viinahimu kaob.
Ravi käib nii,
et siin antakse ravivat energiat koos informatsiooniga probleemi
põhjustest. Aga kui inimene ise oma probleemiga tegelema ei hakka, siis
järgmisel korral ta enam ravienergiat ei saa, kinnitab Helle Anniko.
Meie riik, kes teeb seadusi küll selleks, et suitsumeestel oleks
hea kasiinos käia, ei tunnista rahvameditsiini tarvilikkust.
“Kahju, et seda geoloogilist fenomeni ei osata kasutada,”
ütleb Helle Anniko, “restorane ja kasiinosid on meil küll ja
küll, aga seda looduslikku fenomeni peaks riik samuti ära
kasutama.”
Ta lisab, et poliitikuid ja tippametnikke on tema keskus
siiski huvitanud – kui tullakse isikliku hädaga.
Jah,
Armin Karu tasemel äri siit vist siiski välja ei pitsitaks, kuigi
– miks ka mitte.
Tõenäosus kaunis
mõisapargis roosipõõsa all istudes ja oma elu üle
järele mõeldes positiivne tulemus saada on tunduvalt suurem
kui suitsuses mängupõrgus konutades.