Eesti vajab plaani ajaks, kui naftatuled hakkavad kustuma

Majandusanalüütik Charles F. Zimmermann, kes on abistanud Leedu ja Läti valitsusi energeetikaküsimustes, kohtus meiega oma Riia kesklinna juugendkorteris, mis jääb Riia Stockholmi majanduskoolist vaid ümber nurga. Jututeemaks olid Eesti energeetika arengusuunad ning vajadus algatada üleriigiline debatt sellel olulisel tulevikuteemal.

Mullu võttis Rootsi valitsus vastu kõikehõlmava kava, mis muudab riigi aastaks 2020 naftast sõltumatuks. Ka Eestil oleks vaja terviklikku energeetika arengukava, sest riigi energiavajadused kasvavad ning aastaks 2016 peame keskkonda saastavad vanad põlevkivijaamade energiaplokid Euroopa Liidu nõudel kas renoveerima võis sulgema.
Ma arvan, et Eesti on oma unikaalse põlevkiviressursi poolest erilises olukorras ning selle kasutamine vajaks pikaajalist arengukava. Esimesed katsed põlevkivist õli toota tehti juba Esimese maailmasõja ajal ning hiljem tootsid sakslased sellest bensiini. Sõja ajal on majanduslikult võimalik võtta kasutusse väga kalleid kütuseallikaid.

Kütuseid toodeti [Eestis enne Nõukogude okupatsiooni] väikestes kogustes. Seejärel otsustasid Nõukogude võimud toota põlevkivist gaasi...

...ja selleks ehitasid gaasijuhtme Virumaalt Leningradi.
Jah, ent mõne aja pärast otsustati, et tuleks ehitada põlevkivielektrijaamad. Need kerkisid 1950. aastate vaimus ja väga suured.

1960. aastatel võeti suund nn loode integreeritud energiasüsteemi suunas, kuhu peale Baltimaade pidid kuuluma sellised Venemaa regiooni suured linnad nagu Leningrad ja Moskva. Süsteemi juhtimiskeskus pidi tulema Riiga.

Võttes taustaks naftadebati ja [Ameerika geofüüsiku Marion King] Hubberti naftatootmise tipp-punkti teooria, tundub põlevkivikamakatest elektritootmine kummaline. Elektri tootmiseks võib olla ka teisi viise. Ent maailmas, kus naftavarud muutuvad üha napimaks, peaksime kasutama põlevkivi hoopis transpordivahendite jaoks bensiini või diiselkütuse tootmiseks.
Eesti Energia tegevus ja investeeringud Jordaanias on seotud sealsest põlevkivist õli tootmisega, mitte aga elektrienergia tootmisega.

Mis võiks olla Eesti põlevkivielektrijaamade alternatiiv?
Põlevkivijaamu võib kas rekonstrueerida või ka osaliselt otsida neile alternatiivi. Peamine argument põlevkivielektrijaamade rekonstrueerimise poolt on Eesti sõltumatu energiavarustus ehk riigi energeetiline julgeolek. Nende jaamadeta peaks Eesti sõltuma mingist importkütusest, kas gaasist või kivisöest. Või siis importelektrist, näiteks Leedu tuumajaamast.
Energeetiliste alternatiividena või täiendustena tasub kaaluda tuulegeneraatorite püstitamist, mis on Eestile sobilik ning millega Eesti Energia ka tegeleb. Ent mida teha siis, kui tuult ei ole? Energeetilise julgeoleku seisukohalt on tuulikute kasutamise määral piir.

Mis on vist 30 protsenti kogu elektritootmisest?
Mis on umbes 30 protsenti. See on väga hästi dokumenteeritud. Taani on selle määra juba saavutanud.

Ning elektrienergiat on väga raske varuks koguda.
Maailmas kasutatav kõige lihtsam viis on pumbata tuulegeneraatorite elektrienergia abil vett hüdroelektrijaamade paisudesse. Seda meetodit kasutades on energiakadu umbes 30–35 protsenti. Meetod on kallis, ent seda kasutatakse üha rohkem siin-seal maailmas.

Baltimaad on pinnamoelt paraku üsna madalad ning jättes kõrvale Läti Daugava, on meie hüdroenergeetiline ressurss tagasihoidlik.
Jah, ja siin ei ole, nagu näiteks Kesk-Aasias Kasahstanis või Tadžikistanis, hiiglaslikke reservuaare, mis pärinevad veel Nõukogude ajast, kuhu on võimalik koguda palju vett.
Tuuleenergia salvestamine oleks Eestis üsna kallis. Seda on võimalik teha mõne tunni jagu – näiteks akusüsteemi abil, mis hoiaks elektrikatkestuse korral arvuteid paar tundi t öös. Ent on vähetõenäoline, et saate tuuleenergiat salvestada ning loota vaid tuuleenergiale.

Samas on mõistlik, kui tuuleenergiast huvitatud Eesti teadlased ja Eesti Energia potentsiaalsed investorid teevad koostööd Saksa, Taani ja Hispaania, võib-olla ka Briti ettevõtetega. Lähema neljakümne aasta jooksul imporditakse nendest riikidest kogu uus tuuleenergia tehnoloogia. Ma ei taha sellega öelda, et Eesti teadlased või ettevõtjad ei ole võimelised arendustööks. Küsimus on efektiivsuses – näiteks taanlased on asjaga ammu alustanud ning neil on olemas laborid ja kogemus. See on lihtsalt majanduslikult mõttekam.

Erinevalt Põhjamaadest või Lätist puudub Eestis märkimisväärne hüdroenergeetika.

Eestis ei ole Norra fjorde ega mägesid. Ent üks arutamisväärne alternatiiv on tuumaelektrijaama rajamine Eestisse.

Eesti on näidanud üles huvi Leedu Ignalina uue tuumajaama ehituse vastu.
Kui Eestisse ehitataks oma tuumajaam, oleks see tõenäoliselt suhteliselt väike. Ent 400megavatine jaam ei ole majanduslikult konkurentsivõimeline 12 000 megavatise jaamaga. Vaadates samas neljakümne aasta kaugusele tulevikku, on aga isegi seda teemat raske prognoosida.

Siin pean ütlema mõne sõna tuumareaktorite ajaloost. Esimesed USA reaktorid olid läbinisti sõjaväelised ja ülimalt kallid. Neid arendas laevastik allveelaevade tarbeks. Nende kasutuskulud ühe megavati tootmiseks olid niivõrd suured, et ükski eraettevõte ei oleks saanud seda endale lubada.

1960. aastatel pingutas Ameerika valitsus koostöös teadlaste ja eraettevõtetega selle nimel, et leida fossiilkütus­tele odavaid majanduslikult mõttekaid alternatiive. Tuumaenergia oli üks võimalus ning kui tuumajaamu viimaks ehitama hakati, olid need suhteliselt väikesed, 100–300megavatise võimsusega. Tänapäeval kipume seda unustama, sest tänapäevaste tuumajaamade energiaplokid on 1000megavatised või isegi võimsamad.

Nagu näiteks Ignalina vana jaam?
Ignalina energiaplokkide projekteeritud võimsus oli 1300 MW, mis tegi temast valmimise järel maailma suurima tuumajaama.

Võimalik, et 25 aasta pärast hakatakse taas ehitama 300megavatiseid tuumajaamu. Eesti oma tuumajaam pakuks põlevkivienergeetikaga võrdselt energeetilist julgeolekut, ent selle võimalik ehitamine vajaks avalikku debatti.

Soovitan uurida Krško 650megavatise tuumajaama kogemust, see varustab elektriga nii Sloveeniat kui Horvaatiat. Selle jaama ehitamine otsustati kommunistliku režiimi poolt ilma demokraatia ja igasuguse debatita.

Hiljem vaidlesid Sloveenia ja Horvaatia 1999–2003 selle üle, milline peaks olema elektri hind ja mida teha tuumajaama jäätmetega ning kuidas peaks jaama haldama.

Ma usun, et lähema 40 aasta jooksul ei teki Eesti ja Leedu suhetes energiavallas probleeme, ent eestlastel oleks kasulik minna Krško jaama kodulehele (www.nek.si/en) ja uurida, kuidas näeb välja tuumajaama jagamine kahe või kolme väikese riigi poolt.

Tuumajaama osas jääb kindlasti probleemiks jäätme­majandus, mis peab vastama Euroopa Liidu standarditele ja on seega kallis. See ei ole veel põhjus, et jaama mitte ehitada, ent jäätmete teema vajab avalikku arutelu.

Kuna jäätmed jäävad radioaktiivseks umbes 100 000 aastaks ehk meie mõistes igaveseks, on neile sobiliku koha leidmine probleem. Mulle tundub, et USAs, Kanadas või Austraalias on palju tõenäolisem leida jäätmetele sobivaid talletu skohti kui Leedu-suurusel maal. Mul ei ole siin selget vastust.

Nii või teisiti, põlevkivienergeetika osakaal tulevikus ilmselt väheneb ning talle on vaja lisavõimsusi.
Kui Nõukogude Liit lagunes ja järgnes majanduskriis, siis vähenes elektrienergia tarbimine umbes 40% ja oli selge, et Eesti põlevkivijaamade võimsusest umbes 300 megavatti pole tarvis. 1990. aastate algul tehti tollase tehnoloogia ja teadmiste alusel arvutusi ning jõuti järeldusele, et Eesti põlevkivienergeetika saab tollasel tasemel jätkuda umbes nelikümmend aastat.

Kui võtame arvesse globaalse kliimamuutuse ning selle, kui palju keskkonnakahju põlevkivikaevandamine ning selle põletamine elektrijaamades võib tekitada, siis tundub, et Eesti põlevkivitööstus läheb 40–50 aasta möödudes pigem seda teed, et hakkab põlevkivi maa all veeldama, nagu tehakse Kanadas või Wyomingis (www.dailyreckoning.com/rpt/OilShale.html).

Ma ei ole selle tehnoloogia ekspert, ent aja jooksul tuleb põlevkivi järele minna üha sügavamale, mistõttu tasub uurida tehnoloogiaid, kuidas temast õli juba maa all kätte saada.
Põlevkivi põletamine elektri tootmiseks praeguses mahus ei ole aga ühel hetkel enam tark tegu. Minu arusaama järgi oleks siin koostöös Eesti teadlastega vaja korralikku uurimist.

Erineva majanduskasvu puhul võivad käivituda erinevad stsenaariumid, ent kõige tõenäolisem stsenaarium on selline, et 2000megavatine põlevkivielektri tootmine väheneb pikas perspektiivis tasapisi 500megavatisele tasemele. Mis juhtub edasi, seda me ei tea. Võib-olla on jätkusuutlik põlevkivienergeetika tootmisvõimsus 200 megavatti?

Kuidas on lugu päikese- ja tuuleenergiaga?
Eestis ei suuda päikeseenergia tuuleenergiaga muidugi võistelda. Võimalik, et tulevikus saab seda kasutada suvekuudel vee soojendamiseks.

Tuuleenergia puhul ei ole probleemiks kilovatt-tunni maksumus, probleemiks on võimalik tuulevaikus.

Oletan ometi, et taastuvad energiaallikad muutuvad lähema kümne aasta jooksul Euroopas gaasiga konkurentsivõimeliseks ning seetõttu on tuuleenergeetika tulevik Eestis väga lootustandev.

Juba praegu on Eesti Energia saanud nii palju ettepanekuid uute tuuleparkide ehitamiseks, et nende kõigi realiseerumist on raske uskuda. Ent kui neist ellu viiakse ka pooled, siis suureneb Eesti elektritootmine oletatavasti umbes 350 megavati võrra.

Eeldan, et parkide asukoht on väga oluline ja te ei soovi tuulikut keset Kuressaare kesklinna. Aga kui me ei ehita tuuleparke kõige ilusamatele randadele, siis võib Eesti arvestada umbes 500megavatise tuuleenergia potentsiaaliga.

Siis on meil veel hakkepuit.
Eesti valitsusel tasuks koostada Eesti metsade pikaajaline arengukava. Eraettevõtted armastavad metsi maha lõigata ega soovi neid hooldada jätkusuutlikul moel. Meenutame näiteks, mis on juhtunud Indoneesia või Brasiilia metsadega.

Õnneks pole Baltimaades sellised metsatüübid, mis kasvaksid väga aeglaselt, nagu vihmametsad või tammemetsad.

Tuleb arvutada, milline on arengut tagav hakkepuidu tootmismaht. Arengut tagava kava all pean silmas metsanduse kava nii umbes tuhande aasta perspektiivis.

Mu oletus on, et Eesti metsade energeetiline potentsiaal ei ületa 500megavatilist taset. Muidugi sõltub see sellest, kuidas metsa raiuda. Kui koguda hoolikalt kokku kogu puidumass koos oksade ja muuga, võite saadaoleva puidu hulka suurendada.

Oletan, et sooja ja elektri koostootmise jaamad jäävad tulevikus heaks lah enduseks Eesti väikelinnadele. Tallinna ja Tartu suurusega asulad vajavad teistsuguseid lahendusi, sest mängu astuvad logistika ja puidumassi transpordikulud.

Üks võimalus on veel elektrit importida.
Jah, näiteks Soomest merekaabli kaudu. Ent sellisel juhul impordite elektrit riigist, mis sõltub energeetiliselt Venemaast ja oma naabritest, Norrast, Taanist ja Rootsist, et hoida elektritootmise balanssi.

Kui näiteks Põhjamaid tabab külm talv ja Norra veehoidlates on vähe vett, siis peate ostma elektrit turuhinnaga. Kusjuures teie konkurendiks on Stockholm.
Kuidas Põhjamaade turul elektrihind kõigub, võib iga huviline vaadata Nord Pool Spoti kodulehelt (www.nordpool.com).

Kogu teie juttu kokku võttes jääb mulje, et Eestit võivad oodata energeetiliselt kitsad ajad ning meil oleks vaja laiahaardelist arengukava, mille koostamises osaleks avalikkus.
Näen, et valitsused kulutavad palju rohkem poliitilist energiat näiteks pensioni- kui elektriküsimusele: kust tuleb elekter neljakümne aasta pärast? See on väga haruldane, kui valitsus evib selles osas pikaajalist plaani.

Mulle tundub, et poliitilistel erakondadel on raske mõelda teistest teemadest pikaajalises perspektiivis. Kui aga mõtleme näiteks autode arvu suurenemisele Riias viimase kümne aasta jooksul ning joonistame graafikut sama tõusukõvera juures edasi, saame aru, et see kasv on võimatu. 40 aasta pärast peame tänasega võrreldes sõitma rohkem ratastega, trammiga või kuidagi teisiti – aga me ei tee seda samal viisil nagu täna.

Meil peab olema reaalne arusaam, mis hakkab juhtuma. Meil on vaja rohkem tõsiseid uuringuid energeetika teemal. Kui Põhjamaad ja Austria, võib-olla ka Šveits on kujunemas liidriteks energia kokkuhoiu ja taastuvate energiaallikate vallas, siis Eesti võib neilt õppida. Ent Eesti põlevkivivarud ja põlevkivitööstus on unikaalsed ning siin ei saa te kopeerida kellegi teise lahendusi.

 

Rahvusvahelise kogemusega energiaanalüütik
Charles Zimmermann on tegutsenud aastaid majandus­analüütikuna energeetikavallas, olles keskendunud elektrihindadele, rahvusvahelisele elektrienergia kaubandusele ning elektrienergia ja gaasituru liberaliseerimisele Euraasias.
Ta on omandanud doktorikraadi majanduses Cornelli ülikoolis ning bakalaureusekraadi arhitektuuri ja linnaplaneerimise alal Browni ülikoolis.
Zimmermann on energeetika­valdkonnas osalenud eri projektides 27 riigis, sealhulgas Albaanias, Uus-Meremaal, Nepalis ja Saudi Araabias; peaaegu kõigis endistes NSVLi vabariikides, sealhulgas Kasahstanis, Kõrgõzstanis, Tadžikistanis ja Usbekistanis.
Baltimaades on ta kaasa löönud kolmes projektis.
1992–94 osales ta töörühmas, mis töötas välja Eesti, Läti ja Leedu vahelise elektrikaubanduse alused.
1998. aasta märtsist 1999. aasta veebruarini nõustas ta Läti valitsust ja nende energiaturu inspektsiooni hinnapoliitika ja seaduste teemal. Samuti nõustas ta Läti Erastamisagentuuri energiaturu erastamise küsimustes.
1999–2000 tegutses Zimmermann Leedus, nõustades sealset energiaturu kontrollorganit; teemaks jällegi elektri- ja gaasihinnad ning energiaturu restruktureerimine.