Eesti võitis sõja Hispaaniaga
Kuidas ja millal algas Teine maailmasõda? Loomulikult liitlasvägede rünnakuga Saksamaale 5. novembril 1938. Rootslaste arvutimängus Hearts of Iron (2002) just nii läkski.
Hearts of Iron on Teise maailmasõja strateegiamängude seas ainulaadne, sest siin on üks tegelasi sõjaeelne Eesti Vabariik koos sinimustvalge lipu ja reaalselt tegutsenud riigimeestega.
Mängus tuleb juhtida valitud riiki aastatel 1936-1947. Valik ulatub USAst Tannu-Tuva Rahvavabariigini. Võidab üks kolmest sõjalisest leerist (lääneliitlased, teljeriigid või kommunistid). Mina valin võimaluse seada endale ise eesmärk – Eestina mängides võiks see olla iseseisvuse säilitamine.
Hearts of Iron on arvutimängu kohta vapustavalt ajastutruu. Eesti omaaegseid riigitegelasi on siin tubli paarkümmend, lisaks mõned ohvitserid. Peale Konstantin Pätsi saab mänguvalitsusse võtta näiteks Karl Selteri, Kaarel Eenpalu, August Rei, Ants Piibu. Selterist ja Johan Laidonerist on koguni fotod. Iga poliitiku tegevust iseloomustatakse paari sõnaga. Näiteks Molotov on “raudrusikaga jõhkard", Beria "hirmuvürst", Himmler "tõhus sotsiopaat". Eesti poliitikud on indistinguished suits (ilmetud kantseleirotid). See kõlab kurvastavalt, kuid sellise hinnangu saavad pea kõik vähemtuntud poliitikud.
Eesti on omapead
Kohe mängu alguses saab selgeks, et küber-Eestil pole erilisi võimalusi oma saatust mõjutada. Tööstusvõimsus on väike, diplomaatilised suhted nõrgad ja sõjatööstuse arendamine ei tule üldse kõne alla. Vähese sõjaeelse ajaga (1936-38) jõuab vaevu rajada mõned kaitseehitised ja formeerida paar uut jalaväeosa.
Omaette sõjalist blokki mäng moodustada ei luba, nii et Soome-Balti ühisrindest ei tule midagi välja. Küll võib paluda kaitset lääneliitlastelt, Saksamaalt või koguni N Liidult. Ainus mõeldav aktiivne samm riigi edendamisel oleks võidukas sõda Lätiga. Arvatavasti lõpeks seegi halvasti, sest Aluksne tankipataljonile pole meil midagi vastu panna. Ka katse üritada sepistada Moskvas riigipööret on lootusetu. Niisiis tuleb loota heale õnnele.
Esimese suurema jõnksu teeb ajalooratas aastal 1937, kui Franco Hispaania kodusõja kaotab ja Saksamaa marsib kuus kuud enne õiget aega sisse Austriasse. Tagatipuks saab Eestis riigipead vahetada! Upitan Pätsi asemel pukki sotsdemokraat Rei. Sellel ei paista erilisi tagajärgi olevat: 1938. aasta aprillis toimub Tallinnas äkki suur töölisstreik ning olukord muutub üha ärevamaks.
Arvuti peab tähtsamate sündmuste toimumisajast kinni: 1938. aasta septembris nõuab Saksamaa Tšehhoslovakkialt Sudeedimaa loovutamist, nagu ta seda tõesti tegigi. Nüüd löövad britid ja prantslased ootamatult rusika lauale ja kuulutavad 5. novembril Saksamaale sõja. Juba kuus päeva hiljem on sakslased Luksemburgis ja Belgias ning purevad end raevukalt Prantsusmaale. Jaanuari alguseks on Pariis langenud ja Vichys moodustatakse Petaini nukuvalitsus. Mängu-Hitler edestab ajalugu pooleteise aastaga.
Molotov ja Ribbentrop lepivad augustis kokku, milles vaja, ja suure sõja esimene vaatus, Poola vallutamine, järgneb teisele ehtsaksaliku täpsusega 1. septembril 1939. Väikeriigid käituvad mängusõjas omapäraselt: Poola annab küll läänepiiril kohe järele, kuid lööb sakslased vastukaaluks välja Ida-Preisimaalt. Pika pusimise peale teeb Saksamaa Poolat vallutades lõpuks üsna kehva aja, 50 päeva, mis on isiklikust rekordist ligi poole pikem.
Talvesõda ei tule
Baaside lepingut ei pakutagi! Ka Talvesõda jääb ära: mängu-Stalin aimab vist halba ja jätab Soome rahule. Igaks juhuks ei hakka ma Eestile välismaalt enam tuge paluma: tundub targem madalat profiili hoida.
E-Hitler osutub veelgi aplamaks kui tema ajalooline teisik: aprillis 1940 trügib ta ühekorraga nii Suurbritanniasse kui Venemaale. Inglismaal ei jõuta rannikult kaugemale ja ka idas ei kuku välksõda kuigi hästi välja. Paari kuuga jõuavad sakslased suure hädaga Minskini.
Stalin otsustab lõpuks siiski Balti riikidega arved õiendada, aga vabatahtlikult keegi muidugi enam võimu ei loovuta. Ilmselt on Liidus siiski olukord hapu, sest Eestisse uut võimu kehtestama saadetakse hoopis punaseks pööranud Hispaania väeosad. Need saavad aga Laidoneri käest suvel koledasti sasida ja sõda ongi selleks korraks läbi. Läti seevastu kordab uljalt Poola taktikat: saadab tankid N Liidu valduses olevasse Vilniusse. Peatselt peletatakse nad sealt küll välja, kuid ka sakslased on kohe platsis ja Balti riigid võivad oma vangerdusega rahule jääda.
Hitler võtab punktivõidu
Natsid on selles mängus miskipärast kole kanged: idas saabub vaherahu juba oktoobris 1940 ja Hitleri unelm saab teoks: Saksa valdused ulatuvad Uuraliteni. Ka läänes jääb vaikseks ja tükk aega on suurimad uudised Peruu ja Tšiili valimistulemused. Eestil õnnestub vist osavalt oma sotsiaaldemokraatlikku valitsust varjata, igatahes ei kipu tema rippumatuse kallale enam keegi.
Edasine meenutab rohkem Esimest kui Teist maailmasõda: kuus aastat sõditakse vaevaliselt nii idas kui ka läänes ja lõppu pole näha. 1947. aastaga saab mäng otsa ja teljeriigid saavad punktivõidu. Eesti on küll iseseisev, kuid väga kurjakuulutavas maailmas. Asi seegi.
Eesti mänguvabariik
- Hearts of Iron lubab juhtida ükskõik millist riiki maailmas aastatel 1936–1947. Valik ulatub USAst Tannu-Tuva Rahvavabariigini.
- Võidab üks kolmest sõjalisest leerist (lääneliitlased, teljeriigid või kommunistid).
- Eesmärgi võib endale ka ise seada – näiteks Eesti iseseisvuse säilitamine. Kümme aastat möödus mängus umbes nelja tunniga.
- Eesti poliitikuid ja sõjaväelasi on mängus üle kolmekümne, sealhulgas Konstantin Päts, Karl Selter, Kaarel Eenpalu, August Rei, Ants Piip. Selterist ja Johan Laidonerist on koguni fotod.
