Needsamad hiied ei ole vabastatud maamaksust, sest Eesti riik ei käsitle hiitealuseid maid sakraalmaadena. "Maamaksuseaduse" § 4 lõike 1 punkt 5 kohaselt ei maksta maamaksu pühakodade aluselt maalt. Pühakojana mõistetakse aga ainult kirikuid, mošeesid, sünagooge ja kloostreid. Tuleb välja, et Eesti põlisusund on seaduseväline, sest maausulised käivad pühas hiies, mitte pühas majas hiie sees. Eesti riik peab pärimuslike pühakohtade saatust lihtsalt tühiseks.

Seadus eelistab kristlasi

Seesama kirikute ja koguduste seadus eelistab ilmselgelt kristlust.

§ 2 kohaselt on Eestis usulisteks ühendusteks kirikud, kogudused, koguduste liidud ja kloostrid. Kui "koguduste liidu" puhul nõutakse ühe usu tunnistamist, siis kiriku puhul räägitakse juba episkopaalsest struktuurist ja õpetuslikust seotusest kolme üldkirikliku usutunnistusega. See määratleb "kiriku" kindlalt kristliku institutsioonina.
§ 7 nõuab kõikidelt usulistest ühendustelt kristliku terminoloogia kasutamist. Nende nimi peab kindlasti sisaldama sõna "kirik", "kogudus", "koguduste liit" või "klooster".
§ 9 võimaldab usuliste kommete täitmist ravi-, õppe-, hoolekande- ja kinnipidamisasutustes viibijal ning kaitseväelasel vastavalt oma usutunnistusele. Kuigi põhiseadus ütleb, et ühtki usundit ei eelistata teisele, peavad sõdurpoisid ikkagi igal nädalalõpul ja paraadidel paljastama pea ja lugema kaasa ainult kaplani palvetele.

Vanglatesse plaanitud kaplanite arv on 23 (palgaga 2700-5700 krooni kuus). Riigipalgalised kaplani ametikohad tahetakse luua ka lennujaamadesse, politseisse ja haiglatesse… Loogiline oleks, et igale kiriku liikmele pakuks oma kodukirik tasuta pihilauda ja muid teenuseid. Riik ei peaks hoidma kaplaneid riigipalgal, kuid võiks varustada teatud asutused vastavate ruumidega.

Tänavuse aasta alguses loodi kaplani koht juba Kuressaare Gümnaasiumi – huvitav, kuhu veel?

Eestis puudub võrdne usuõpetus

Kristlike konfessioonide katsed muuta usundiõpetust Eesti koolides kohustuslikuks ja saada see oma kontrolli alla on leidnud toetust riigistruktuuridest. Tulemusena on välja töötatud usuõpetuse programm, kusjuures kõik teised usundid on selle koostamisest kõrvale jäetud.

Lahtiseks jääb neutraalse õpetuse võimalikkus usundi esindaja poolt, kes peab vaid oma Jumalat ainuõigeks maailmas. Ka Tartu Ülikooli usuteaduskonna kodulehte lugedes ei jää kahtlust, kui ühekülgne see õpetus tuleks: TÜ usuteaduskonnas õpitakse kristlikku teoloogiat erilise rõhuasetusega evangeelsele teoloogiale. Tegemist on seega kristliku õpetuse propagandaga meie laste igapäevasel ja kohustuslikul kooliteel. Näib, et nii püütakse lahendada kristlike õppeasutuste ja TÜ usuteaduskonna lõpetanud haritlaste tööhõive küsimust.

Riiklik massimeedia teenib kristluse huve

On arusaadav, kui igal usuorganisatsioonil on võimalus omada häälekandjaid. Kui aga avalikõiguslik ringhääling hakkab tasuta mõne usu häälekandjaks, siis tekib küsimus võrdsetest võimalustest.

Jaanuaris 1997 loodi meediakeskus Eesti Luterlik Tund (ELT), mis seadis oma ülesandeks massimeedia kaudu kuulutada Eesti rahvale kristlikke väärtushinnanguid ja põhitõdesid, Jumala Sõna, millel seisab maailm (!?). Tasub märkimist, et ELT juhatusse on kuulunud Mart Laar, Toivo Jürgenson ja Andra Veidemann.
Eesti rahvale on kristlaste põhiliseks väljundiks Eesti Raadio ja Eesti Televisioon. Kristlikud saated valmivad koostöös Eesti Kirikute Nõukoguga. Lepingud on kahepoolsed ja avalikustamisele ei kuulu! Kui ka teised usundid saaksid samas mahus sõna sekka öelda, poleks vist ülejäänud saadetele üldse ruumi. Silmaringi arendamiseks võiks riiklikud häälekandjad toota usundeid tutvustavaid saateid, kus saaksid sõna kõikide usundite esindajad. Otseülekanded ja avalikkuse n.ö usuline mõjutamine toimugu ikkagi iga sekti (usundi) oma häälekandjates.

Riigieelarve pailaps on Kirikute Nõukogu

Eesti Vabariigi taasloomisest peale on riik toetanud otse ainult kristlikke struktuure. Nii mullu kui ka tänavu sai (saab) Kirikute Nõukogu riigilt 3,9 miljonit krooni. Lisaks saab Eesti Apostliku Õigeusu Kirik tänavu 20 miljonit krooni.

Ühelegi teisele usuorganisatsioonile pole riik raha andnud. Seega arendab Eesti riik maksumaksjate, sh mittekristlaste, raha eest kristlikke struktuure ja aitab kaasa kristlikule misjonile. Lahtiseks jääb, miks peab uskmatu või muu-usuline eestlane (keda on rahvaloenduse andmeil ligi 70 protsenti rahvast) kinni maksma näiteks EKN-i tutvustava bukleti ja kodulehe toimetamist või sekretariaadi kulusid?

Kas tõesti pole kirikul enam liikmeid, kes teda rahastada jõuaksid, või on "pühameeste" arv liiga arvukaks läinud?

Ebavõrdsus valitseb ka maksude osas. Kirikud, kogudused ja koguduste liidud on vabastatud tulumaksust ja käibemaksust. Erinevalt mittetulundusühingutest ei pea kirikud ja kogudused ära märkima ka oma annetajaid. Annetajaliikmeid võib olla kümneid tuhandeid ja riik ei tarvitse neist teadagi.

Kristlikud riigipühad

Pühade ja tähtpäevade seaduse järgi on Eestis kümne riigipüha ja puhkepäeva sees kuus luterliku kiriku tähtpäeva. Seega on diskrimineeritud need õigeusu kogudused, kes arvestavad oma tähtpäevi juuliuse ehk vana kalendri järgi. Kõnelemata mittekristlastest, kellel on hoopis teised usulised tähtpäevad. "Riigikiriku" väline perekond ei saa omadel pühadel koolist ega töölt vaba päeva, et tähistada oma kombeid võrdselt luterliku kiriku rahvaga. USAs ja mõnes Euroopa riigis on jõutud selles asjas kaugemale – igal inimesel on õigus vastavalt oma usutunnistusele valida kuus vaba päeva, mille eest palka maha ei arvata.

Kehva usupoliitikat näitab ka tava, et enamikul riigi sünniga seotud pühadel – Eesti Vabariigi aastapäeval, võidupühal jne on alati tseremooniad tihedalt kiriklikke liturgiaid ja muid kombetalitusi täis pikitud. Oleks enesestmõistetav, et kui president või mõni muu kõrge riigiametnik käib jõuluajal kristlikus kirikus, siis on tal samavõrd voli pööripäevadel maausu riitusel osaleda ning korraldajad ei pruugi üritust mingiks etenduseks vabandada.

Kust võtta eeskuju?

Näiteks Jaapani konstitutsioonis on usuvabadus määratud järgmiselt:
1 Kõigile garanteeritakse usuvabadus.

2. Mitte ükski religioosne organisatsioon ei pea saama riigilt mingeid privileege ega saa kasutada poliitilist võimu.

3. Kedagi ei saa sundida osalema mingites religioossetes aktides, pidustustes, tseremooniates või rituaalides.

4. Riik ja tema organid peavad hoiduma religioosse õppe läbiviimisest ja ka muust religioossest tegevusest.

Sarnane seadusandlus teeb võimalikuks riigi ja usuorganisatsioonide tegeliku lahususe. Tundub, et poliitikud soovivad ühekülgselt kristlust toetades "plusspunkte" teenida, nägemata võimalust, et nii on nad vaid atribuutika (liha) kristlaste ülemaailmses misjonitöös. Rääkimata ohust kaotada õigusriik.

Soone kartis venelasi

1993. aastal lõhenesid Eesti õigeusklikud. Nn mässumeelne pool kuulutas end sõjaeelse Eesti Apostelliku Õigeusu Kiriku (EAÕK) järglaseks. Ülejäänud õigeusklikud tegutsesid edasi Moskva alluvuses, kuigi toda kirikut polnud Eestis registreeritud.

Sellegipoolest kirjutas aastatel 1994-1995 Eesti Kirikute Nõukogu avaldustele alla Moskva struktuuri esindaja. EAÕK ees jäi nõukogu uks suletuks!

Kui EAÕK esindaja Henn Tosso seletas mais 1994 Kirikute Nõukogu juhile Einar Soonele seaduse täitmise vajadust, EAÕK soovi astuda EKN liikmeks ning Moskva patriarhaadi esindaja volituste peatamise küsimust, vastas Soone: "Lähtuda tuleb ikkagi kiriklikust käsitlusest, mitte niivõrd riigiseadustest. Eesti seadused on lünklikud ja seetõttu ei saa vaid neist lähtuda."

Kõige põrutavam oli Soone põhjendus, miks peab Kirikute Nõukogu kummardama Vene Õigeusu Kirikut ja tema pead, piiskop Kornilit: "Me peame Korniliga arvestama. Aga mis siis, kui venelased tagasi tulevad? Kas ma pean siis Rootsi põgenema või?"

TOOMAS KÜMMEL

Kes on kes Eesti usuelus?

Riik tunnistab tähtsaima partnerina Eesti Kirikute Nõukogu, kus jäme ots on luterlaste, katoliiklaste ja õigeusklike käes. Nemad saavad ka enamiku rahast, mille riik usutegevuseks eraldab. Kirikute Nõukogu sõlmis mullu valitsusega koostöömemorandumi.

luterlased

katoliiklased

Moskva õigeusk

Eesti õigeusk

peapiiskop Jaan Kiivit

peavikaar Philippe Jourdan

metropoliit Kornelius

metropoliit Stefanus

ca 200 000 liiget

4000 liiget

ca 200 000 liiget

ca 20 000 liiget

165 kogudust

9 kogudust

32 kogudust

60 kogudust

164 vaimulikku

14 vaimulikku

47 vaimulikku

25 vaimulikku

Muud kristlased

Kirikute Nõukogus on esindatud ka baptistid (5916 liiget), nelipühilased (4200), adventistid (1814), metodistid (1808), armeenia õigeusklikud (1800) ja karismaatiline episkopaalkirik (302). Ainsana ei kuulu kristlastest Eesti Kirikute Nõukogusse vanausulised (2515 liiget).

Ülejäänud usundid

Moslemid (1387), maausulised (967) budistid (622), judaistid (257), hinduistid (90), krišnaiidid (48), bahaid (43), satanistid (43) ja šamanistid (11).

Enamik neist on koondunud Usuliste Ühenduste Ümarlauda. Riik neile raha ei anna.

Nelja suurema kiriku liikmeskonna andmed pärinevad Eesti Kirikute Nõukogust, ülejäänud andmed 2000. aasta rahvaloenduselt.