Vabadusvõitleja ja dissident Tiit Madisson (61) tahtis Eestist ära juba pikemat aega. Tema plaan luua Kreekasse eestlaste kommuun pakkus 2005. aastal rohkelt kõneainet. Nii mõnedki naersid. Kuid 2010. aastal tegi Madisson oma lubaduse pisut teistsugusel kujul teoks ja lahkus koos naise Terjega (47) sünnimaalt tõepoolest. Nad müüsid maha kodutalu Lõuna-Läänemaal ja lendasid Ryanairi ühe otsa piletiga Hispaania lõunatippu, kaasas vaid kolm kotti riiete ja muude isiklike asjadega. Neid ei oodanud ees ükski inimene. Riigist, kuhu nad läksid, ei teadnud nad peaaegu midagi. Madisson ütleb, et oli end Hispaania elu ja võimalustega kurssi viinud Mari Kodrese reisiraamatu abil. 2011. aasta detsembris tuleb Madissoni saatus Ekspressi toimetuses taas jutuks. Keegi teab sahistada, et Madisson elavat nüüd Marbellas Risto Teinoneni vanaema majas ja veetvat oma päevi vanaproua Teinoneniga koos linna peal patseerides. Selline kujutluspilt tekitab sedasorti seltskondlikku elevust, mis kipub saatma kõiki vestlusi “kurioossetest ja humoorikatest” seikadest, kuid kogu tõde sellest, mis Lihula kunagisest vallavanemast saanud on, saab mulle selgeks alles mõni nädal hiljem. Siis, kui olen jõudnud Málagasse ja veetnud öö talviselt tühjas kuurorthotellis, sõitnud linnalähirongiga Benalmádena linnakesse ning sealt kohaliku bussiga nii kõrgele mäkke, et päikses sillerdav Vahemeri all vasakul kümnete kilomeetrite ulatuses nähtavaks muutub. Kui olen pärast tühjast härjavõitlusareenist möödumist Madissoni mobiiltelefonil helistanud. Nad ilmuvad välja lähedaloleva kaupluse nurga tagant; nii kohe, nagu oleksid nad seal oodanud juba pikemat aega. Madissonis – veidi rohkem kühmus, kui mäletasin; juuksed palju hallimad, kui mäletasin – on Eesti mehele nii sageli omast kohmetust, kuid abikaasa Terjel jagub bravuurikat käredust see-eest kahe eest. “Me tunneme ennast siin sitaks hästi,” käratab ta, kui oleme väiksesse välikohvikusse maha istunud, “kirjutagi nii – “sitaks hästi”! Ja küsi nüüd, mis on õnn! Õnn on see, kui sa saad sitast vabaks! Meil ei ole siin probleeme! Meil ei ole toiduga probleeme; pole probleeme mitte millegagi!” Tellin õlut. “Hola!” hüüab Terje veidi liiga valjusti, kui klaasid saabuvad. “Salud!” hüüab ta klaase kõvasti kokku lüües. Tema – ühel hetkel ülevoolav, kuid järgmisel hetkel murelikult kaugusse vaatav, keelega hambaid kohendav, kolmandal lausa umbusaldav ja tõre – ongi Madissonide perekonnas see inimene, kes hispaania keele asjaajamiseks piisavalt ära õppinud. Seda, et tema ja Tiidu kujul pole tegemist “tihtipeale isekate ja kolonisaatori mentaliteediga” brittidega, on nad aja jooksul selgitanud peaaegu kõigile linnakeses elavatele hispaanlastele. Nad on siiani uhkusega eestlased – kuid samas Eesti üle kõike muud kui uhked. “Kui elad sadu aastaid oma riiki omanud rahva keskel, tunnetad selgelt Eestis valitsevat väiksust nii mõttelaadis kui elus, 1940ndail rahvust tabanud geneetilise katastroofi tulemusi,” ütleb Madisson. “Keskmine valija on individuaalse mõtlemisvõimeta haugimäluline ori, mistõttu pole peale allakäigu Eestist midagi oodata. Teotahtelised ja noored põgenevad, sest valitsev olukord lämmatab ja muudab väärikate inimeste elu põrguks.” Ei, Eestisse tagasi tulla pole nad mõelnud enam kordagi. Loe lehes 4 lehekülge võtvat reportaaži tasulisest versioonist või paberlehest.
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel