22. juunil tuli Pakistani pealinnas Islamabadis kokku kümnest ronijast, kolmest giidist ja kümnest šerpast koosnev ekspeditsioon, et võtta suund Hiina ja Pakistani piiril oleva mäeaheliku poole. Nende sihiks on 8611-meetrine K2 – kõrguselt maailma teine mägi, mis oma ohtlikkuse ja halastamatuse tõttu on saanud hüüdnimeks Metsik mägi.

Selles seltskonnas on ka Eesti ärimees ja kogenud mägironija Andras Kaasik (46).

Kaasik on üks kahest eestlasest, kes kuulub nn seitsme tipu klubisse. See tähendab, et ta on vallutanud kõigi seitsme mandri kõrgeimad mäetipud. Peale tema on selles eksklusiivses klubis eestlastest vaid Alar Sikk. 2011. aastal tõusid Kaasik – tuttavate jaoks Kaska – ja Tanel Tuuleveski Mount Everesti ehk Džomolungma tippu. Kui Kaasik nüüd ka K2 tippu jõuab, saab temast esimene selle mäe vallutanud eestlane.

MEIE MEES K2 TIPPU: Ekspeditsiooni grupifoto. Andras Kaasik tagareas vasakult kolmas. Foto: Madison Mountaineering

Kaasik on tuntud ka kui üks Eesti suurimaid metsaomanikke. Talle ja tema äripartnerile kuulub tuhandeid hektareid metsa Jõgevamaal ja selle ümbruses. 2015. aastal „Pealtnägija“ koostatud edetabelis paigutus mees 13 700 hektariga Eesti metsaomanike seas 10. kohale.

„See on ikka vingem kui Everest,“ sõnab Eesti mägironimise grand old man Jaan Künnap, kelle käe all Kaasik on alpinismikooli saanud.

Ohtlik ja ettearvamatu

Künnap on üllatunud, et uudis eestlase K2-väljakutsest on avalikuks saanud. Enne minekut palus Kaasik temalt, et sellest avalikkuses liialt juttu poleks.

Kaasiku soovi võib mõista. K2 tippu tõusmine oli tal plaanis ka 2015. aasta suvel, toona mindi koos sõbra Tanel Tuuleveskiga. Paraku tuli retk ootamatult halvenenud ilmaolude tõttu pooleli jätta.

„Oleksin tahtnud ka minna, aga see aasta üldse ei sobinud,“ märgib Tuuleveski, kellega koos Kaasik 2011. aastal Mount Everesti vallutas. „Elu mäel on ilus, aga raske.“

„Ta ei jätnud jonni,“ kiidab Künnap. „Aga õige alpinist ongi see, kes – kui üks tipp jääb tegemata – ei jäta jonni enne, kui see on tehtud. Pauerit tal on üksjagu, kevadel käis ka aklimatiseerumas.“

Alpinistide jaoks on K2 kõrgemalt hinnatud kui mägede ema Mount Everest, sest on loomult ettearvamatum ja kättesaamatum. Kui Džomolungma tippu on möödunud aasta lõpu seisuga jõudnud 4833 inimest, siis K2 puhul on samaga hakkama saanud alla 500. Mõlemad tipud vallutanud mägironijate loetelust leiab aga vaid paarsada nime.

Asjatundjate sõnul nõuab K2 oma vallutajalt märkimisväärset kogemust. Vaja läheb tugevat füüsist, et end käte ja jalgade abil üles vinnata – vahepeal ka mööda vertikaalset jääseina – ning vankumatut vaimu, et muutlike ilmaolude käes vastu pidada.

K2 ja Annapurnat Himaalajas loetakse maailma kõige ohtlikumateks mägedeks, millel hukkunute arv on teistest tippudest märksa suurem. On arvutatud, et K2 on nõudnud umbes iga neljanda teda vallutada püüdnud alpinisti elu. Kõige traagilisemaks peetakse 2011. aastat, kui hukkus ühe rahvusvahelise ekspeditsiooni 11 ronijat. Tagantjärele on analüüsitud, et grupp tegi nii tehnilisi kui ka kogenematusest ja kärsitusest tulenevaid vigu. Näiteks jäädi hiljaks raja julgestamisega, unustati baaslaagrisse vajalikku varustust. Ühe ronijatest pühkis teelt mäelt libisenud jääkamakas.

Aega tippu tõusmiseks on napilt

Enne minekut käis Andras Kaasik ka sõber Tuuleveski pool. Too andis talle kaasa nahast ja kivikestest kaelaehte („Ma ei ole tegelikult väga ebausklik,“ selgitab Tuuleveski). See oli tal kaelas seitsme aasta eest, kui nad koos Kaasikuga Everesti tippu tõusid. Šerpade tehtud ehe antakse Nepalis kõigile tippu ronijatele, kuid Andrase enda oma oli vahepeal kaotsi läinud.

REISIKAASLASED: Andras Kaasik (vasakul) ja Tanel Tuuleveski on koos käinud mitme mäe vallutamise retkel. Pildil hetk Cho Oyu ekspeditsiooni ajast. Foto: Erakogu

Kui nad 2015. aastal K2 vallutama läksid, said nad kaasa talismanid Alar Sikult – üks Siku jope, teine magamiskoti.

Toona ootasid eestlased laagris K2 tipu võtmiseks sobivat hetke, kuid siis läks ootamatult soojaks, hakkas sadama laia lund, tekkisid laviinid ning kivivaringus sai viga ka üks seltskonna šerpadest. Otsustati, et tippu minek on liiga ohtlik.

„Kuu aega kivide ja lume vahel istuda pole nauding. Kui eelmine kord ära tulime, siis vandusime, et enam kõrgeid tippe ette ei võta,“ meenutab Tuuleveski.

Ta viitab baaslaagris aklimatiseerumise ja järgnevates laagrites hea ilma ootamise vaimu närivale faasile. Enne tippu minekut peatutakse veel kolmes vahelaagris. Tippu jõudmiseks on vaja nelja-viit hea ilmaga päeva ja see ajaaken on harv tekkima. Aga ootamine on kõige raskem.

„Ja kui hakkab selguma, et sel aastal ei saa [tippu minna], siis võtab moraali alla.“

Kui ka ilm lubab, tuleb mäel aega targasti kasutada, taas heale õnnele loota. Tuuleveski sõnul püütakse laviinide tõttu teha ronimise aeg nii lühikeseks kui võimalik, et maandada niigi suuri riske.

KAUNIS JA HALASTAMATU: 8611 meetri kõrgune K2 vallutati esmakordselt aastal 1954. Möödus koguni 23 aastat, kuni mäe tippu jõudis järgmine ekspeditsioon.

„Seda nimetatakse pudelikaelaks,“ ütleb Jaan Künnap K2 kõige ohtlikuma koha kohta, mis enim inimelusid nõudnud. Tee tippu viib ühel hetkel justkui läbi kanali – ümber on kõrged seinad, liikuda saab ainult edasi või tagasi. „Kui sealt ülalt midagi pudisema hakkab... Sealt pole kuhugi põgeneda.“

Teisest küljest on K2 vapustavalt ilus mägi. Ta paelub mägironijat juba jalamile jõudes. Kujutage ette klassikaliselt kõrget mäge. Täpselt selline lumine ja nukiline püramiid K2 ongi. Kui Mount Everesti tippu pole selle baaslaagrist näha, siis Metsikule mäele tõusjatel on selge ilma korral siht pidevalt silme ees.

Hingemattev loodus, vapustav kogemus, röögatu hind

„See on võimas majesteetlik piirkond. Baaslaagrisse jõudmine võtab mõnusalt ärevaks,“ kirjeldab Tuuleveski, kes on Pakistani mägedes käinud kaks korda. „Oled nagu keele peal, sambad ümber püsti.“

Enne baaslaagrit tuleb läbi minna Concordia väljalt, kuhu juuni viimase nädala keskpaigas jõudis ka Andras Kaasik. Väljale jooksevad kokku kolm 4500 meetrilt alguse saavat liustikku, ümberringi kõrgub lisaks K2-le kolm 8000 meetri kõrgust mäge, sekka veel kümmekond madalamat 5000–6000 meetri kõrgust tippu.

Nii nagu 2015. aastal, ostis Andras Kaasik ka tänavu pääsme rahvusvahelisse gruppi, mida juhib ameeriklasest mäestikugiid Garrett Madison.

Madison on tuntuks saanud ülirikastele mõeldud kommertsmatkade korraldamisega. Tegemist on tõelise oma ala asjatundjaga, kes muu hulgas elas 2015. aastal üle ka Nepali maavärina, kui oli oma ekspeditsiooniga teel Džomolungmale. 2014. aastal korraldas Madison ajaloo esimese kommertsekspeditsiooni K2 tippu.

MÄGEDE TÄHT: Kui USA meedia mägironija kommentaari vajab, pöörduvad nad sageli esimesena Garrett Madisoni poole, kes nüüd Andras Kaasikut K2 tippu aitab.

Madison Mountaineeringi korraldatav ronimisretk ei ole odavate killast – selle baashind on ligi 50 000 eurot. Lisanduvad lennupiletid Pakistani, ronija isikliku varustuse hankimine, tervisekindlustus ja tervisekontroll, võimaliku evakuatsiooniga seotud kulud (näiteks baaslaagrisse päästekopteri tellimine maksab üle 34 000 euro).

Samuti on mägironija poolt hea toon tasuda isiklikule šerpale tipu vallutamise korral tuhat dollarit (858 eurot).

Mis teeb retke niivõrd kalliks? Kaudselt võib seda võrrelda pakettreisiga, kus korraldaja on hoolitsenud maksimaalselt matkajate heaolu eest. Garrett Madisoni firma ülesanne on luua ronijatele armutus keskkonnas võimalikult mugav elu: seltskonda aitab 150 pakikandjat (igal pakikandjal on ka oma pakikandja, kes veab toitu ja isiklikke asju), baaslaagris magatakse privaatsust pakkuvates kolmestes telkides, kaasas on kaheksa köögitöölist (kokk Nepalist), gruppi saadab igaks juhuks ka kohalik armeeohvitser. Laagris on olemas kuuma veega dušš, kraanikausid, eraldi WC-telgid meestele ja naistele ja wifi ning raadiod.

„Kuu aega kivide ja lume vahel istuda pole nauding. Kui eelmine kord ära tulime, siis vandusime, et enam kõrgeid tippe ette ei võta"
Tanel Tuuleveski

Tuuleveski selgitab siiski, et seda „kommertsreisi ei saa kuidagi võrrelda kõik-hinnas-kuurortreisiga Türki, kus paketi ostjale kõik ette-taha ära tehakse. Kogu kraam, mis kuupikkuse laagrielu ajaks paarikümne inimese jaoks kaasas peab olema, tuleb mäkke vedada kondijõul. Pakistanis ei ole jakke, ka eeslid ja hobused on võrdlemisi haruldased (Kaasiku grupiga olid osal teest hobused kaasas). Sellest ka pakikandjate suur hulk ja reisi kulukus.

„Võid ju muidugi ka ise kõik asjad selga võtta, aga siis on baaslaagriks juba võhm väljas,“ tõdeb Tuuleveski.

Sellist tüüpi retk annab väga olulise sissetuleku ka kohalikele. Mõne pakivedaja jaoks on ühe välismaalaste reisi aitamise eest terve aastapalk taskus.

„Tippu pead end ikka ise vedama,” rõhutab Tuuleveski, et kõigest hoolimata tuleb osalistel endil siiski palju rasket tööd teha.

Kui Mount Everestile on kommertsreise korraldatud paar aastakümmet, siis K2-le vaid mõned aastad. See tähendab ka, et mäel on vähem meeskondi, kellega koos köisi kinnitada. Madison kirjutab reisi tutvustuses, et tõenäoliselt tuleb neil kinnitustööd teha kas üksi või maksimaalselt koos ühe võõra grupiga. Abile saab aga loota vaid enda meeskonnas.

.Kõige värskemas postituses 1. juulil kirjutab ekspeditsioonijuht Garret Madison, et viimaks lõppes mitu päeva kestnud tihe lumesadu. See andis võimaluse laager lõplikult lahti pakkida, asju kuivama panna. "Naudime sooja ilma!" (Baaslaagris on "sooja" 0-kraadi ümber - GP).

Madisoni sõnul tunnevad end kõik hästi ja loetleb justkui selle tõestuseks köögitelgis olevaid mugavusi: vaibad, pehmed toolid, kolm diivanit ja kütteallikas, mis telgi soojaks kütab. "Eile vaatasime pärast õhtusööki filmi ja seejärel suundusime magama."

Ekspeditsioonile ennustatakse küll nädala keskel uut lumesadu, aga pärast seda taas päikesepaistet. "Loodame, et ennustus peab paika ja meie poole on teel pikk päikesepaisteline periood!"