Vastsündinud Nõukogude riigi teenistuses oli palju eestlasi ja lätlasi, keda jagus mitmesugustele elualadele. Rohkem tuntud on Punaarmees kõrgetel kohtadel olnud baltlased, ent neid oli ka “pehmemates” ametites. Nii näiteks oli Moskvas Riigiväärtmärkide Trükikoja (Goznak) kunstiline juhataja lätlane Richard Zarinš, kelle esimene abi ei olnud keegi muu kui meie tuntumaid graafikuid Günther Reindorff (1889-1974). Need kaks meest kujundasid Nõukogude Venemaa visiitkaardi – esimesed margid.

Kahe riigi margikunstnik
Günther Reindorff oli Peterburi poiss. Siin käis ta koolis ja siin alustas sügisel 1905 kunstiõpinguid – Stieglitzi kunsttööstuskoolis. Pärast edukat lõpetamist anti noorele andekale kunstnikule välisstipendium ning Reindorff sõitis Pariisi ja Põhja-Hispaaniasse. Stipendiumi katkestas aga alanud maailmasõda ja kunstnikul tuli 1915. aastal Venemaale tagasi pöörduda.

Veel samal aastal läks Reindorff tööle Riigi Väärtpaberite Valmistamise Ekspeditsiooni Peterburis, kus ta oli üle kolme aasta. 1919. aastal kolis kunstnik Moskvasse, asudes ametisse Goznakis.

Algul oli Reindorff Zarinši abi, hiljem juba iseseisev kunstnik-graafik, kelle tööks oli Nõukogude Vene rahatähtede, postmarkide ja teiste väärtpaberite joonistamine-graveerimine. Esimene Reindorffi kujundatud Nõukogude mark nägi ilmavalgust augustis 1921, siis, kui kunstnik oli juba lahkunud Eestisse. Viierublane sinine postmark sümboliseeris tööstust ning sel oli kujutatud päikesekiirtes alasit ja vasarat. Veel samal kuul ja septembris ilmusid järgmised kolm Reindorffi marki, kaks neist juba tuttava margipildi, kuid erineva nominaaliga (500 ja 1000 rubla). Päris uus aga oli 250rublane, teadust ja tehnikat sümboliseeriv postmark. See õnnestunud mark kujutas retorti, lüürat ja avatud raamatut.

Viimased neli Reindorffi loodud Vene marki jõudsid müüki märtsis-aprillis 1922. Esimene neist oli seesama lüüra ja raamatuga mark, ent uut vääringut tähistava ületrükiga 7500 rubla.

Ülejäänud kolm marki aga olid täiesti uued ega kuulunud ühtse kujundusega sarja nii nagu eelmised Reindorffi margid. Viimased kolm eri värvi marki kujutasid kõik vasarat hoidvat kätt.

Kunstnik ise nägi neidki marke juba Eestis – Reindorff töötas Moskvas kuni 1920. aasta sügiseni, opteerudes seejärel Eestisse.

Kuigi Reindorffi tehtud Nõukogude margid polnud nõrgad, oma parimad tööd sel alal lõi ta ikkagi Eestis. Pirita kloostri juubelimargid (1936) ning Caritase sari ja plokk aastast 1939 on ühed kaunimad ennesõjaaegsed Eesti margid üldse. Kõige tuntum Reindorffi toonane margikujundus on kahtlemata 1928. aastal ilmumist alustanud vapimarkide sari ehk lõvimargid, nagu neid rahvas kutsus. Neid maitsekaid marke kohtab säilinud kirjadel-postkaartidel kõige rohkem.

Reindorff ei loonud üksnes vapimarke, ta on kujundanud ka mitu vappi. Venemaal olles kavandas Reindorff 1918. aastal isegi Nõukogude Venemaa vapi, mis paraku küll kasutusse ei läinud. Ülesande luua Vene NFSV vapp tegi kevadel 1918 Reindorffile seesama Zarinš.

Kunstiteadlase Merle Talviku andmeil Reindorff valmistaski graafilise vapikujutise, mille kinnitas V. I. Lenin isiklikult oma allkirjaga. “Joonis pole enam alles, kuid säilinud on foto Reindorffi loodud riigipitsati kavandist, kus on kujutatud sirpi ja vasarat päikesekiirte taustal viljapeade ja kirjadega ümbritsetud kartušilaadsel vapikilbil. Pitsatil kujutatud vapp on kompositsiooni lt lähedane VNFSV vapile, mis võeti vastu 1925. a konstitutsiooniga,” kirjutab Talvik. Seega oli Reindorffi tööl igal juhul suur mõju tulevase Vene vapi väljanägemisele, kuigi täpselt tema kavandi järgi see ei valminud.

1921. aastal osales Reindorff juba Eesti Vabariigi riigivapi kavandite konkursil. Konkursile laekunud 138 töö seast valiti seitsme parema hulgas välja ka Reindorffi kavand. Reindorff kujutas vapil hõbedasel foonil musta väljasirutatud tiibadega kotkast, kelle rinnal on vapikilp kolme leopardiga. Konkursi võitsid siiski August Timus ja Kristjan Raud. Vapi kujundamise juurde pöördus Reindorff tagasi veel üks kord – 1936. aastal valmis tal kavand Järvamaa vapile. Kasutusse ei läinud seegi.

Rubladest kroonideni
Moskvas Goznakis töötades anti Reindorffile ülesandeks kujundada lisaks postmarkidele ka Nõukogude Venemaa paberrahasid. Erinevalt markidest me ei tea päris sajaprotsendise kindlusega, millised toonastest rahatähtedest on tema looming. Kindel on aga see, et Reindorff osales nende tegemisel. Kõige tõenäolisemalt on tema loodud kaks 1921. aasta pangatähte: 5000- ja 10 000 rublaline. Kuulsaks sai Reindorff aga mitte rublade, vaid kroonide kujundamisega.

September 1928 oli Reindorffile oluline verstapost – siis nägid ilmavalgust kaks tema teost, mis jõudsid ilmselt küll igasse Eesti kodusse. Kolm nädalat enne ülal kirjeldatud lõvimarke lasi Eesti Pank ringlusse esimese krooninominaaliga rahatähe, sinise 10kroonise. See oli ühtlasi ka esimene puhtalt Reindorffi kujundatud Eesti paberraha.

Hinnatud mees oli ta muidugi juba varem. Kui augustis 1926 kroonikavandite võistlus välja kuulutati, oli Reindorff üks neist viiest kunstnikust, kes kutsuti konkursil osalema 20 000 margase tasu eest. Ülejaanud neli olid ­Nikolai Triik, Roman Nyman, Sergei Slastnikov ja Peet Aren. Võistlus oli ahvatlev, sest esimese auhinna võitjat ootas koguni 75 000 marka (750 krooni).

Kavandid vaatas läbi ja hindas komisjon Eesti Panga, Riigi Trükikoja ja Eesti kunstnike ühenduste esindajatest. Konkursi võitis Reindorff, kes lisaks peapreemiale sai 5-, 10- ja 50kroonilise trükivalmis jooniste eest veel 500 krooni. Ajakirjandus jäi konkursi tulemustega enam-vähem rahule. “Need joonistused pole küll väga modernid, kuid on meeldivad ja peenelt tehtud ning tuletavad meele Lääne-Euroopa riikide rahasid,” arvustas võitjat ajaleht Kaja.

Päevaleht aga heitis kavandile ette, et viljavihuga neiu tanu on liiga vähe eestipärane.
Uute müntide saamiseks enam konkurssi ei korraldatud. Nüüd valiti välja kindlad kunstnikud, kellele esitati tellimus. Ühesendilise pidid kavandama Günther Reindorff, Karl Burman ja Roman Nyman. Aprillis 1929 esitatud tööde hulgast tunnistati taas parimaks Reindorffi kavand.

Reindorff kujundas veel hulga teisi Eesti münte, nende seas kauni kahekroonise Toompea-mündi. Kõik Eesti kroonid-sendid ongi loodud vaid kahe mehe poolt. Lisaks Reindorffile kujundas neid ka Georg Vestenberg, kusjuures mitmed mündid valmisid kahe kunstniku ühistööna.

“Et Reindorff oli omal alal peaaegu ületamatu, näitab seegi, et pärast pikki vaidlusi tulid 1992. aastal käibele väljanägemiselt omaaegsetele üpris sarnased mündid,” kirjutab Talvik oma magistritöös Reindorffist. Kunstnik ise oli selleks ajaks juba ligi kakskümmend aastat manalamail. Paremat tunnustust ühe looja tööle on aga raske ette kujutada.