Eestlane nakatus India-reisil surmavasse malaariasse
Ettevõtja Toomas (47) on üks kolmest eestlasest, kes möödunud aasta lõpus nakatus Indias malaariasse. Toomasel vedas: ta jäi ellu. Ta põdes neljast malaaria vormist raskeimat.
Elus on ka teised kaks Indias malaariasse haigestunut, kellest üks sai nakkuse samas kohas kus Toomaski.
Läänerannikul asuvas Goas on detsembris-jaanuaris malaariasse haigestunud ka kaks sakslast, üks rootslane ja taanlane. Nakatumine on toimunud troopiliste vihmade, monsuunide puudumise ajal, mil malaariat tavaliselt selles piirkonnas ei esine.
Igal aastal haigestub malaariasse
12 000 troopikariike
külastanud Euroopa Liidu kodanikku, neist umbes 120 sureb. Malaariat saab
ennetada tablettidega. Eestis registreeriti viimased kaks surmajuhtumit
malaariasse 1995. aastal Tallinnas. Mõlemad haigestunud olid meremehed,
kellest ühel leiti surmav plasmodium falciparum.
Jõuetus tuli täiesti järsku
Toomas sõitis Goasse mullu novembris läbi Delhi. "Kliima on seal kihvt, õhuniiskus nagu Eestis, soojust 30 kraadi ringis. Äärmiselt soodne õhk meile. Läksin semule külla, kes juba seitsmendat talve Goas talvitub, temaga pole midagi juhtunud. Ma pole kunagi end vaktsineerinud. Võtsin selle riski ja läksin džunglisse, kuigi teadsin, et seal on ohud," räägib soojale maale reisinud mees.
Indias elas Toomas oma sõbra korteris. Kõik oli hästi. Ta nautis Goad, sealseid kirikuid, "monstrumite" ehk kohalike kuberneride kõigi aegade esindusmaalide kollektsiooni. "Goas on umbes miljon elanikku, 400 000 sissesõitnut. Tulevad, teevad tsoonis töö ära ja lähevad tagasi. Kõik on kristlased," kirjeldab ta.
Viis päeva enne reisi lõppu tundis Toomas end hommikul sandisti. Asi algas jõuetusega. Liigesed olid pehmed, kõndides tundus, nagu vajuks põlv jalast läbi. "Vaim on sees, aga pauerit pole. Olime paaril päeval ühes mõnusas kohas džinn-toonikut käinud rüüpamas ja soolamassaaži teinud. See avab kõik poorid, sool imendub sisse, nahk aga kaetakse õliga. Mõtlesin, et hommikul pole poorid uuesti avanenud ja ajab hingeldama. Õõtsusin terve päeva võrkkiiges ja lürpisin viis liitrit vett. Õhtul koju minnes ostsin kraadiklaasi. Siis oli palavik tõusnud üle 38," meenutab Toomas. Öösel algasid vappekülmad, mees lõdises nagu haavaleht. Võttis kaaslanna kaissu, et kuidagi sooja saada. Tervis halvenes katastroofilise kiirusega. Dehüdratsioon viis organismist soolad ja vee.
Palavik sprintis veerand tunniga üle 40 kraadi.
Virelnud hommikuni, kutsus ta arsti, kes pakkus kaht varianti - kas vähetulemuslik kodune ravi või haiglasõit analüüside ja diagnoosivõimalusega.
Kohalike doktorite arvates oli tegemist kas düsenteeria või maalariaga. Vereanalüüsid ei kinnitanud kumbagi. Kahe päeva ja ühe ööga "tuuniti" eestlane tilgutite abil üles, kirjutati mingid rohud, hiljem selgus, et antibiootikumid. "Üks kohalik diplomaat nentis, et hindud on hirmus head ravitsejad, kuid paraku kehvad diagnoosijad. Mu palavik aga tuli ja läks, tuli ja läks. Mingil hetkel olin nagu täiesti terve, siis tunned aga, kuidas temperatuur hakkab tõusma ja veerand tunni pärast on üle 40," kirjeldab Toomas hirmutavat haigust. "Kandsin kraadiklaasi kogu haiguse aja rinnataskus, et olla kursis "uute sündmustega". "
Päev enne äralendu oli palavik kogu aeg üle 38 kraadi ja öösel langes see järsku 35,2 peale. Alatemperatuur mõjus veelgi laastavamalt. Toomas arvas, et kraadiklaas on rikkis ja lasi tüdruksõbral ennast kraadida. Temal aga näitas 36,7.
"Olukord oli sürrealistlik, kogu "masin" töötas justkui aeglustuskäigul. Tuppa paistis täiskuu ja džungel elas oma salapäraste häältega öist elu. Tajusin kuuenda meelega, et miski suurem on ligi. Arutlesin, et pagana piinlik oleks Indias sel moel elust ära kobida. Oleks veel palju tegemist," meenutab Toomas üliraskeid hetki.
Hommikul enne Delhisse lendu oli aga tervis taas näiliselt korras. Kraadiklaas näitas 36,2 ja mees käis isegi duši all ära. Kõik oli normaalne, lennuk pidi startima 17 paiku.
Koju elava laibana
"Nii kui Goast välja lendasime, hakkasid pihta vappekülmad. Delhisse jõudes olin päris küps. Ei jaksanud isegi ühest paigast teise sõiduks taksot võtta. Mõtlesin, et istun ja mõtlen õige elu üle järele, lennuk Helsingisse väljus öösel kell kaks. Järsku astus üks mees ligi ja päris, kuulge, söör, kas kutsun arsti. Punnisin vastu, et lennuk läheb nelja tunni pärast, samas tundsin, kuidas temperatuur tõusis ja tõusis. Ju ma nägin ikka nii sitt välja, et see mees tuli uuesti ja lausus, et nad ikka kutsuvad mulle arsti. Läksime lennujaama valveülema kabinetti, kuhu tuli päris arst koos abivalmis kaaskonnaga. Arst päris, mis kaebused on. Vastasin, et käisin haiglas, näitasin saatekirja, et malaariat nagu pole. Vana vaatas mu üle ja lausus rahulikult: "Teid ootab õues kiirabi ja kui teil vahepeal 72 tunni jooksul palavikku pole olnud, lubame koju sõita." Temperatuur oli mul selleks hetkeks 41,6 ja ülemine vererõhk 70 ning alumine 60. Tähendab, et vahe enam väiksemaks ei saanudki minna, olin ikka üsna kutu," kirjeldab Toomas.
"Doktor välistas selliste parameetritega lendamise täielikult. Lõpuks siiski ütles, et pean ise otsustama, kuid kui lähen lennukile, on risk väga suur. Ta kirjutas saatekirja, kuhu servale pidin kritseldama, et võtan kogu riski endale. Ees oli kuus ja pool tundi lendu ja teadmine, et kui näiteks Pakistani kohal on lennuk vaja minu pärast maandada, olen kõik kulud enda kaela võtnud ja kindlustus ei maksa. Juhuks kui pääsen lennule, oli doktori soovitus osta kaks liitrit vett, mida segada mingite imalamaitseliste mineraalidega. Vastavalt "ettekirjutusele" tuli esimene liiter manustada kohe ja teine väikeste lonksude haaval kogu lennu vältel."
Kuidagi pääses Toomas lennukisse, tabletid ja ärajoodud vedelik alandasid temperatuuri 0,2 pügala võrra iga 15 minuti tagant. See oli tõeline võidujooks ajaga. Ta arutles, et kui lennu jooksul väga hulluks läheb, tellib ta Helsingis kiirabi ja hea õnne puhul satub ehk ülikooli kliinikusse. Kui lennuk kell kuus Helsingisse jõudis, oli Toomasel palavik aga taas läinud. Seega kiirabi kutsuda polnud põhjust.
Eesti arstid aitasid
Pärast väikesi sekeldusi Helsingi lennuväljal (kojulennu ümbertõstmine varasemaks) jõudis mees Tallinna ning põrutas lennuväljalt otse Merimetsa haiglasse. Seal diagnoositi rängim malaariavorm, mida põhjustab Plasmodium falciparum. Toomasele tehti algul &a mp;uu ml;ks tabletikuur, mis pidi pisiku hävitama. 24 tunni jooksul tuli 4 korda ravimit neelata. "Nagu keemiaravi, ajas iiveldama. Alles teise ravimiga saadi pisik välja. Tahan, et teiste reisijatega ei juhtuks selliseid asju," hoiatab mees troopilistesse riikidesse rändajaid. Merimetsa haiglas kuulis ta ka kahest teisest malaariasse nakatunud patsiendist.
Paegu on tal mõneks ajaks India isu otsas, kuid... "Ju ma ikka läheksin, kui piisavalt põhjust oleks. Praegu aga plaanin Prantsuse Alpisid, sest ka see on üks "viirus", mida kannan juba aastakümneid. Vaktsineerimine... usun, et mõtleksin sedapuhku küll hoolikalt asja üle järele. Ühel hetkel hakkad elu peale teistmoodi vaatama ja kuna tundub, et oleks veel üht kui teist vaja ette võtta, siis uuriksin ikka väga põhjalikult riske ja tõhusaid ennetustoiminguid."
Malaariasse nakatutud on Eestiski
- Malaaria on inimeselt inimesele leviv haigus, mida tekitab algloom plasmodium ja kannab emane anopheles-sääsk. Malaariat põhjustavad inimese vere punalibledes nugivad eosloomad plasmodiumid.
- Neljast malaaria liigist on rängim ja fataalse kuluga plasmodium falciparum. Malaaria on parasitaarhaigus, selle kergemat vormi, kolmandapäevitist malaariat ehk plasmodium vivaxit esines Eestis kuni 1949. aastani sagedalt, 1991 registreeriti viimane Eestis nakatunud haige.
- Ravimeid malaaria raviks või ennetamiseks: (kiniin, meflokviin, klorokviin, halofantriin, malarone).
Enne reisile minekut konsulteerige spetsialistiga
Dr Kai Zilmer, Merimetsa haigla nakkuskeskuse juhataja ütleb, et põhiliselt "nabitakse" endale reisilt kaasa kõhutõbesid. "Meil on reisimeditsiini nõustamise keskus. Anname reisile asujale vastavat nõu. Oleneb reisi iseloomust, piirkonnast, reisija vanusest. Osa vaktsiine on vaja korrata, see on terve kunst," selgitab dr Zilmer. Ta lisab, et malaaria vastu ju vaktsiin puudub, on erinevad rohud eri vormide ennetamiseks.
Zilmeri väitel on reisibürood üha agaramalt nendega koostööd teinud, et kliendid reisimeditsiini nõustamisele saata. "Keegi ei oska öelda, kuhu kliima soojenemine lõpuks viib," räägib dr Zilmer ja lisab, et meie suurim suvine probleem on esialgu puukentsefaliit ja borrelioos.
