Eestlane valib Belgia eurolaulu

Brüsselis elav eestlanna jagas ühel jaanuarikuu pühapäeval teleotsesaates Belgias kohalikele eurolauludele punkte.

Enne kui 20. jaanuaril Brüsseli kodust rongiga telestuudiosse sõitma hakkan, helistab mulle korduvalt murelik televisiooni kostüümikunstnik. Ta uurib, mida kavatsen saatesse selga panna ning küsib, ega ma ometi ei kavatse kanda teksaseid.

Stuudiosse jõudes on organiseerijad minu välimusega rahul. Nad viivad kostüümilattu tagasi valge Suvitajate Kohviveski stiilis pükskostüümi – see oli valmis pandud imelooma eestlase tarvis juhuks, kui ma peaksin tulema kohale ebasobivas riietuses.

Belgia on andnud Eestile Eurovisioonil kõigi aegade jooksul kokku 6 punkti. Minul on aga võimalus jagada punkte belglastele: kuulun Belgia Eurosong 2002 rahvusvahelisse žüriisse. Mulle kui ühele korraldava maa esindajale usaldati veel austav ülesanne olla selle 48liikmelise hääletoru esimees. Žüriisid on üldse kokku neli (meediaspetsialistid, kahe kohaliku raadiokanali esindajad, Belgias elavad välismaalased ning rahvahääletus).

Juuksur tahab mu saapaid osta

Soojenduseks tehakse kogu saade läbi koos laulude ning astumiste ja istumistega. Žürii asub eraldi ruumis ja näeb esinejaid ainult toas asuvalt ekraanilt. Mina istun pingiridade ees ning pean targa näoga noogutama, et olen Eestist, hoolitsema, et saatejuht Bart hääldaks mu perkonnanime õigesti (tema suus kostab see nagu push-up). Luban öelda kõlava ja selge häälega rahvusvahelise žürii punktid.

Enne saate algust otsib mind üles saatejuht Bart. Ta palub suhtuda teadlikkusega nende kanali populaarseimasse seriaali, mis läheb eetrisse laulude esitamise ja punktide teadustamise vahepeal. Mina ei olnud sellest seebist enne midagi kuulnud.

Otsesaates vastan saatejuht Barti küsimusele, kas tean Stille Watersi seriaali, juba malbelt naeratades: “Natuurlijk, Bart, Natuurlijk.” (Loomulikult, Bart, loomulikult.)

Kaameraproovist toimetatakse mind kibekiirelt meiki ja juuksurisse. Protseduuri lõpuks on mul soeng nagu Eesti pulmas pruudi sõbrannadel – lokiposu pannaldega kuklas kinni, siin-seal mõni salk rippumas. Juuksur tunneb huvi, kus see Estonia-nimeline saar on ja tahab mu kõrgete kontsadega nöörsaapaid ära osta.

"Everybody" kaver ja teised laulud

Esimeses eelvoorus (neid on kokku neli) on seitse laulu. Valik on järgmine: 1) kaks meest ja klaver; 2) kolm viisipidamatusega maadlevat piigat; 3) poistebändist välja kasvanud mees, kes üritab ainsana hollandikeelse rockilooga läbi lüüa ja tungis edetabelitesse Robbie Williamsi kaveriga; 4) Jennifer Anistoni nägu kena piiga, kes tahaks olla uus Céline Dion; 5) vahva soenguga tüdruk, kellel on juba miski diskolaul Belgias; 6) igas mõttes kõigist üle, ainsana prantsuskeelse lauluga üritav naine – tal ei ole rahvuslikel põhjustel võimalust, prantsuskeelne laul flaami territooriumil, kus eelvoor tänavu korraldatakse, hääli ei saa; hollandi keel kõlab lauldes veelgi… eeee… imelikumalt kui rääkides; 7) eraldi naljanumber on kolme venna bänd, kes üritab hurmata lauluga "Hollywood Star", mis kõlab natuke nagu "Everybody".

Pärast 50minutilist pausi ongi käes minu Eesti mainekujunduse tipphetk – punktid rahvusvaheliselt žüriilt. Saatejuht Bart tutvustab mind kui imeasja “elav hollandikeelt rääkiv eestlane Belgias” (tegelikult on "kolmanda", välismaal elava Eesti esindajaid siin kindlasti juba ligi 200).

Kohustuslikud küsimused: “Kas Eesti on suur maa (vähemasti ei küsi ta, kui suur teie saar on)?”

Kohustuslik vastus: “Territooriumilt Belgiaga sarnane, aga rahvast ainult 1,4 miljonit.”

“Oi- oi,” ütleb selle peale saatejuht Bart.

“Oi-oi, jah,” pobisen mina.
"Kas Eesti jaoks projekt kallis ei ole?"
Poliitiliselt ülikorrektne vastus: "On küll. Aga hea võimalus meid maailmale tutvustada."

Asume punktide juurde. Ekraanile stuudio teisest otsast ei näe ja lehele on kohalike staaride nimed vigadega kribitud, näiteks kuidas sa hääldad Wuyts & Scheepens. Suures ärevuses samastun Annely Peeboga ja teatan säravalt, et maksimumarv punkte läheb Eestile. Saal vakatab enne, kui naljast aru saab.

Võidavad kaks meest ja klaver

Pärast kõikide punktide kokkulöömist tuleb esimese Belgia eelvooru võitjaks meesduo klaveriga. Üksi tekstisõnumeid saatsid vaatajad 176 389. Võitjad Jan Wuyts ja Dan Scheepens kallistavad oma keskealisi naisi ning poetavad laval paar tundelist pisarat. Produtsendid arutavad, kas duo nime peaks Eesti saatejuhtidele suupärasemaks muutma. Jan & Dan? Või hoopis Jan & Dana International?

Etteruttates olgu öeldud, et eelmisel nädalal tehti teises eelvoorus stuudiole pommiähvardus ja vaatajate silme ees otsiti kogu võttepaik läbi. Tookord võitis pime blond tüdruk. Laul on evelinsamuellik. Tundes Kesk-Euroopa vähemustelembust, tuleb tema arvatavasti ka Eestisse. Üles astus ka endine miss Belgia, kellel on nüüd oma alastikalender ja kes sai igalt žüriilt miinimumarvu punkte.

Korraldajad kutsuvad finaali

Kui olen tagasiteel Brüsselisse, helistab sõber ja uurib, kas ma ikka olin selles saates, sest tema ei pannud tähele. Loodan, et keegi suutis (erinevalt Bridget Jonesi sõpradest) videomaki lindistama panna. Kuulen korraldajatelt, et mind vaatas sel õhtul 1,3 miljonit inimest. Nad kutsuvad mind ka 17. veebruaril suurde finaali, kus valitakse eelvooruvõitjate seast Belgia eurolaul.

Keskööl tibutab Brüsseli rongijaamas vihma ja temperatuur on +12 kraadi. Peale minu seisab perroonil ainult tühja pilguga üksik eluheidik koos kahe koeraga. Varbad tulitavad – pagana kontsad – ja soengust on järel ainult pandlad.

Millegipärast meenub, et Belgia on Soome järel Euroopa Liidu kõige enesetapurohkem maa.