Eestlanna kohutav üleelamine USA piiril: "'Mind oleks nagu vägistatud!"'

Ameerika võimud aheldasid New Yorgi lennujaamas maha astunud 50aastase eestlanna jalaraudadesse ja kupatasid ta tagasi Eestisse. Põhjendus: naine võib olla illegaalne lapsehoidja.

Ta on väike, õbluke naine, kelle huuled kahest magamata ööst pragunenud. Ja tal on piinlik, nii piinlik, et ta ei tea, kuhu oma pilku peita või kui vaikse häälega rääkida selleks, et keegi teine ta juttu pealt ei kuuleks.

Meie esimesel kohtumisel pole ta kindel, kas ta üldse rääkida tahab. Teisel ja kolmandal korral suudab ta juba naerda. “Ma saan aru, et see kõik võib tunduda paljudele naljakas. Aga mitte keegi ei kujuta ette, et selline asi temaga juhtuda võiks.”

“Ka mina ei kujutanud veel paari aasta eest ette, et ma peaksin võõral maal käima õnne otsimas. Enne, kui ma kodumaal oma töö kaotasin ja selgus, et mind Eestis kellelegi vaja ei ole.”

Millal te Ameerikasse sõitsite?

13. mail.

Olite seal enne käinud?

Jah, mitu korda. Ühe korra olin ma olnud pool aastat ja teisel korral terve aasta – saatsin oma dokumendid immigratsiooniametisse ja nad väga ilusasti pikendasid. Ma ei olnud seal kunagi kauem, kui lubatud.

Seekord ma mõtlesin ka olla pool aastat –- tagasilend oli võetud kuue kuu pärast.

Kell üks päeval jõudis SASi lennuk Newarki (üks kahest New Yorgi rahvusvahelisest lennujaamast – EE) kohale. Kui olin passikontrollis oma dokumendid esitanud, astus minu kõrvale keegi  mees ja ütles, et ma temaga kaasa läheks. Olin hommikul kell viis tõusnud ja 12 tundi järjest reisinud, väga väsinud ja tüdinud. Ma arvasin, et tegelikult ei hakka midagi eriti juhtuma.

Mis edasi sai?

Mind viidi kuhugi ilma akendeta saali, kus oli üsna palju inimesi, keda kõiki kuulati üle. Seal öeldi mulle üsna kähku, et seekord nad ei lase mind maale. Mina küsisin, et miks, ja nemad ütlesid, et ma olen liiga tihti käinud USAs. Et ma peaksin viibima oma maal pikemalt kui välisriigis.

Vahepeal tuli sinna ka üks lennujaamatöötaja. Mulle öeldi, et mu tagasilend on juba homseks ringi vormistatud.

Mina palusin, et kas ma võiksin vähemalt helistada sõbrannale, kes mind väljas ootas, ja lõpuks nad lubasid öelda ühe lause, kui palusin nii, et pisar silmanurgas. Aga kodustele ma helistada ei võinud.

Siis hakkasid pihta süüdistused: me teame küll, et te käite siin tööl. Et neil on andmeid selle kohta ja kui ma neile valetan, siis nad ei saa mind aidata.

Vahepeal küsitles mind mitu inimest korraga: kaks meest ja üks naine.

Milline nende suhtumine oli?

Väga üleolev. Ainult üks mees oli meeldiv, kes tuli korraks meie juurde ja pildus naerusuiselt komplimente, et vaata, kui hea ta välja näeb – nii vana ja nii hea näeb välja.

Võib-olla peeti teid prostituudiks?

Ei. Seda tunnet mul küll ei olnud.

Mis siis edasi sai?

Lõpuks üks nooremapoolne mees viis mind eraldi ruumi, avas mu rahakoti ja puistas kõik, mis seal vahel oli, laua peale. Siis ta luges väga hoolikalt üle mu raha – mul oli kaasas 1897 dollarit –, kontrollis kõiki mu krediitkaarte ja pangakaarte ja leidis lõpuks paberilipaka ühe mu tuttava telefoninumbriga, mille kohta mul polnud isegi endal meeles, et see seal rahakoti vahel on.

Kelle number see oli?

Nemad küsisid täpselt sama asja! See oli ühe Ameerika kodaniku number, kes elab Miamis ja keda ma olin kohanud eelmisel reisil. Ütlesin, et see mees on minu sõber. Nemad helistasid kohe sel numbril ja hakka sid küsima kõikvõimalikke andmeid.

Mina kuulsin ainult ühte poolt sellest jutuajamisest ja seda, mida mu tuttav vastas, ma muidugi ei tea, aga varsti nad ütlesid mulle, et miks ma valetasin neile, et tegu on minu sõbraga – tema ütleb, et ta on minu boyfriend. Ja et miks ma ei öelnud neile, et olen siin töötanud lapsehoidjana.

Mina ütlesin, et ma ei ole eales töötanud lapsehoidjana, sest ma tõesti pole olnud Ameerikas lapsehoidja, aga tema ütles, et “töötasite küll” ja “keda me usume rohkem: kas teid või Ameerika kodanikku”.

Hiljem selgus, et see mees oli öelnud, et ma võiksin tema meelest töötada näiteks lapsehoidjana. Siis, kui ma temaga abielluksin.

Kuskil südaöö paiku toodi veidike süüa – soojaksaetud pastarooga, veidi rosinaid ja üks kilepakendis kukkel.

Kas teil tõlki ei läinud vaja?

Tõlki nad ei pakkunud ja ütlesid, et nad saavad must väga hästi aru, kuigi ma ei osanud näiteks selgitada, kust ma raha olen saanud oma reisideks – et mind oli koondatud ja ma olin saanud ühe aasta palga.

Minu tuttav oli vahepeal võtnud omal algatusel ühendust Ameerika advokaadiga, aga see oli selgitanud, et ta ei saa midagi teha, kuna olin nii-öelda eikellegimaal.

Ma olin väga väsinud ja ütlesin lõpuks, et jah, ma tõesti abistasin eelmisel reisil siin veidike ühte vana naist, kelle oli ­sclerosis multiplex. See läks kirja nii, et ma olin töötanud Ameerikas ebaseaduslikult ühe aasta, viisale löödi peale tempel Cancelled ja mulle määrati viieaastane riiki tuleku keeld. Veel pidin andma kohutava hulga allkirju erinevatele paberitele – ma ei lugenud neid isegi läbi – ja lõpuks nad ütlesid, et lasevad mind puhkama. Mina oma rumaluses kujutasin ette, et nüüd, kus ma olen kõik üles tunnistanud, saan ma kuhugi lennujaama hotelli minna.

Aga kõik läks veel hullemaks.

Mis siis juhtus?

Kell pool neli tulid mulle järele üks mees ja naine, kellel olid kaasas käe- ja jalarauad. Kui ma jalaraudasid nägin, hakkasin nii kohutavalt nutma, et sain täieliku hüsteeriahoo. Ma anusin, et “palun ärge pange mulle jalaraudasid, ma ei ela seda üle”, aga nemad ütlesid, et nad peavad mind panema jalaraudadesse, sest see on nende töö.

Lõpuks talutati mind ühe auto kongi, kus istus peale minu veel üks mees. Väljas oli täiesti pime ja ma ei oska öelda, kuhu me sõitsime – see võis kesta pool tundi.

Ühel hetkel jõudsime igatahes kuhugi maa-alusesse garaaži ja lang-uks läks meie selja taga kinni. Siis hakkas ülekuulamine pihta: võeti uuesti näpujälgi, tehti fotosid ja pildistati silmavõrkkesta.

Nad küsisid, mis värvi mu silmad on. Ütlesin: “punased”, sest olin nii palju juba nutnud. Aga kirja läksid ikkagi rohelised.

Mis siis edasi sai?

Siis pandi mind kongi, aga enne kästi võtta ära kõik ehted sõrmedest ja kõrvast. Salli võtsid nad ka kaelast ruttu ära – arvatavasti selleks, et ma ennast üles ei pooks.

Milline kong välja nägi?

See oli valgete seintega, umbes paar ruutmeetrit suur. Rauduks oli väikse aknaga ja üks hästi kitsas lavats, millele minust suurem inimene poleks saanud pikali visata, oli seal ka. Nurgas oli WC ja ma käisin kogu aeg poti peal, sest närvid olid nii läbi.

Hamb ad plagisesid ja närvivapped käisid üle keha ja olla oli väga külm ja halb. Arvasin juba, et mul tulebki seal see öö ära veeta, aga mingi hetk tehti uks uuesti lahti ja üks naistöötaja käskis mul välja tulla ja duši alla minna. See dušš oli aga selline, et ees polnud uksi ega midagi.

Ütlesin talle, et saagu palun aru, ma ei taha minna duši alla, mul on nii paha olla, aga naine ütles, et ma pean end alasti võtma, duši all käima ja riided ära vahetama. Siis ta vabandas, et nad polnud leidnud piisavalt väikseid aluspükse. Ma sain uue närvivapustuse, et nüüd tuleb mul oma aluspüksid ka ära anda.

Lõpuks keeras ta vee jooksma ja läks ise õnneks minema. Panin jalga valged sokid, tennised, selga pika valge t-särgi, uue rinnahoidja ja punase kombinesooni, mis oli eest lukuga kinnitõmmatav – kui “Vaprate ja ilusate” Taylor vahepeal vangikongi pandi, siis oli tal täpselt sama riietus seljas.

Vangla aluspüksid ulatusid mul üle terve kõhu.

Millele te mõtlesite?

Et see kõik ainult läbi oleks! Et pääseks ometi tagasi koju ja et lõpeks see õudus. Aga õudus läks ikka veel õudsemaks.

Mis siis juhtus, kell pool neli hommikul?

Valvur käskis panna teki musta pesu korvi ja ütles, et lähme arsti juurde. Ma ei mäleta, kas mulle selleks ajaks pandi uuesti need käe- ja jalarauad – võib-olla pandi.

Arstipunktis pandi mind jälle kuhugi konkusse veidikeseks ajaks ja siis hakkas arst, üks noor naine, esitama küsimusi kõikvõimalike haiguste kohta. Midagi oli seal tuberkuloosiproovist ja ravimitest ja  narkootikumide tarvitamise kohta vist ka.

Seda uuris ta ka, et mis korras mu hambad on. Hambad huvitasid neid väga.

Lõpuks – selleks ajaks oli juba järgmine hommik käes – anti mulle uus tekk, lina ja padjapüür ning viidi mind tohutu suurde tuppa või kambrisse, kus oli veel neli naist sinistes riietes, Filipiinidelt või kuskilt sealt kandist.

Magasid nad või olid üleval?

Üldiselt nad uimerdasid edasi-tagasi. Seal kongis hakkas mul jälle pihta see, et ma kogu aeg ainult istusin poti peal – tualett oli selline lahtine, ainult poolest saati seinaga eraldatud.

Häbi ei olnud?

Oli küll, sest klaaside tagant valvur vaatas kogu aeg – seal vanglas olid tohutu suurt kasvu mustad naised valvuriteks.

Magada ma ei suutnud, sest kartsin, et äkki jään lennukist maha. Vahepeal hakkas mul kohutav hirm, et äkki ei ole täna lennuilma ja tulebki jääda siia kes teab kauaks.

Lõpuks tulid valvurid ja ütlesid, et on aeg lennukile minna, ja kui ma ­koridoris ootasin, astus mu juurde üks valge kinnipeetav, välimuse järgi minust veidike vanem naine. Tema küsis, et kust ma olen, kas Poolast, ja mina ütlesin, et ei, Eestist. See naine ­ütles siis, et me võime rääkida vene keeles, sest ta ise oli Lätist, abielus Ameerika kodanikuga ja ootab kohut juba kolmandat kuud. Ta oli hästi hoolitsev, tõi mulle vett ja ninarätte.

Siis ilmusid jälle välja käe- ja jalarauad ja mina hakkasin nii õudselt nutma ja isegi see Läti naine palus, et äkki mulle ei pandaks raudu, te ju näete, et ta on korralik inimene, aga raudadesse pandi mind sellegipolest.

Siis me lugesime uuesti üle mu raha ja dollarid käskisid nad mul püksitaskusse panna, aga rahakott, pass ja mobiil pandi suurde ümbrikusse, sest need pidin ma saama kätte alles lennukis.

Andsin jälle allkirju, ei mäletagi enam, kuhu, ja selles segaduses kadusid ära mu lugemisprillid, nii et praegu olen pool­pime.

Sõitsime lennujaama ja ma palusin, et äkki võiksin ma lõpuks teha ühe suitsu. Nad lubasid ja mul hakkas sellest suitsust kohutavalt paha.

Siis läksime läbi lennujaama ja ketid lohisesid mul järel ning ühel hetkel nad said vist ise ka aru, et nüüd võiks ­vähemalt jalarauad ära võtta. Turvakontrollis saime kohe ette ja käeraudu ma metalliotsijast läbi minnes ära võtma ei pidanud, kuigi näiteks valvurid pidid seljast võtma oma kuulivestid.

Lennukit oodates palusin veel, et äkki võiksin nüüd helistada oma kodustele – ma olin lubanud neile helistada juba ­ööpäev varem. Aga nad ei lubanud.

Kui kaua te selleks ajaks järjest üleval olite olnud?

Peaaegu kaks ööpäeva järjest.

Kuidas lennukimeeskond käitus?

Väga meeldivalt. Nad olid väga viisakad, väga diskreetsed.

Lennukis oligi kõik juba hästi, tuli selline hea ja turvaline tunne. Aga magada ma ei suutnud.

Koju jõudsin 15. mail. Alles hilja ­öösel tuli uni.

Tahaksite te kunagi veel Ameerikasse tagasi minna?

Praegu küll mitte. Vähemalt viis aastat kindlasti mitte.

Mida sellest kogemusest õppida võiks?

Mul on väga kahetised tunded. Ühelt poolt võiks see olla hoiatus kõigile, et see pole nii, et võid minna Ameerikasse ja teenida seal raha, kui sul oma kodumaal ­väljavaateid ei ole. See on ameerika seadus ja me ei saa midagi selle vastu.

Iga riigi otsustada on see, keda ta laseb sisse ja keda mitte – aga miks see kogemus peab olema nii alandav? Miks ma lihtsalt poleks võinud oodata oma tagasilendu?

Mul oli tagasi jõudes tunne, nagu mind oleks vägistatud – ja mitte lihtsalt vägistatud, vaid pilastatud kõige kohutavamal kombel.

Siiamaani on mul tänaval käies häbi, sest mulle tundub, et vastutulijad teavad, mis minuga juhtus.

Eesti jalaraudasid ei poolda

Välisministeeriumi pressiesindaja Tiina Maibergi teatel ei poolda Eesti “tagasisaadetavate panemist jala- või käeraudadesse”. 

Tagasisaadetud eestlaste kohta välisministeeriumil andmeid ei ole, sest “inimesed ei pea piirilt tagasisaatmisest kusagil teada andma”.

Tunamullu 18 väljasaadetud eestlast

• 2006. aastal saatis USA riigist välja 18 Eesti kodanikku, neist 3 seoses kriminaalsüütegudega. Rekordiline oli aasta 2002, mil ­deporteeriti 28 Eesti kodanikku.
  
  Rootslasi saadeti välja 24 ja britte ligi 400.
  

• Kokku deporteeris USA sel aastal 1,2 miljonit inimest. Edetabelit juhtisid Mehhiko rohkem kui miljoni ja  El Salvador ligi 50 000 väljasaadetuga.

Riiki mittelaskmise põhjuseid kümneid

;USA ei luba välismaalast riiki, kui ta on rikkunud viisakorda, kannab;nakkushaigust (näiteks HIV või tuberkuloos), on tegelenud;inimkaubanduse, narkootikumide kuritarvitamise või rahapesuga, omab;sidemeid terroristidega, võib osutuda ühiskondlikuks koormaks;rahapuuduse tõttu või on pannud toime raske kuriteo (mõrv, vägistamine,;pettus, võltsimine, prostitutsioon, loetelu pole täielik).

USA ennustab deporteerimiste kasvu

;USA saatkonna pressiesindaja Eric Johnson peab tõenäoliseks piirilt;tagasisaadetavate eestlaste arvu kasvamist, kui USA lisab Eesti;viisavabastusprogrammi.

;“Eriti kui inimesed, keda on kord piirilt tagasi saadetud, hakkavad;arvama, et viisavabastusprogramm annab neile mingi tagasiulatuva;immuunsuse, lubades neil taas kord USAsse tulla.”

;Välja- või tagasisaatmine toob kaasa keelu külastada riiki 3–20 aastat või kogu eluks.