Kui maailma ajaloo üks rikkamaid inimesi, Mali impeeriumi sultan Musa Keita I 1324. aastal Mekasse palverännakule suundus, võttis ta kullakoormate ja orjade kõrval kaasa ka suure sõjaväe. Mali tänased valitsejad ei jõuaks sama maismaateekonda ette võttes ilmselt kuigi kaugele isegi armee abiga, sest riigi põhjaosas hoiavad juba aastaid ohje enda käes Azawadi-nimelist riiki luua ihkavad tuareegid ja islamiäärmuslased. Konflikt on nõudnud ohvreid 2012. aastast. Formaalselt kehtib hetkel vaherahu, kuid pommiplahvatusi, tulistamisi ja muid „kontakte“ juhtub tänaseni.

Selles kodusõjas on tääk sees ka Eestil. Mitte küll otseselt, sest koos teiste liikmesriikidega Euroopa Liidu missioonil olevad sõdurid ise lahingutegevuses või patrullimises ei osale, kuid kaude siiski – eestlased õpetavad Koulikoro sõjaväelaagris Mali kadette paremini sõdima.

Kuumuses ütleb üles käekellgi

Talvine Mali oli punakas ja tolmav. Veel võis siin-seal näha rohelust, mis jaanuari keskpaigaks on talvepõuas täielikult kadunud. Ekspressiga kohtunud kaitseväelased tunnistasid, et suveleitsaku järel – Malis kõrbekuumust kogenud teavad rääkida päevadest, kui käekella termomeeter registreerib enne ülesütlemist ära 63 plusskraadi ning ülekuumenenu elustamist saab harjutada päriselt kuumarabanduse saanu peal – tekitab talvehommikune 15 plusskraadi lausa külmavärinaid.

Missiooni juht, major Siim ­Hannus ning vanemveebel Alar ­Lehesaar elavad pealinnas Bamakos, peastaabiks ümber kujundatud hotellis Nord-Sud, sellal kui kaks nooremat kaitseväelast – Jaan ja Egon – jagavad KTCs tuba soomlase ning leedukaga. Reservväelasest põhjanaaber on väeosa keldrisse ehitatud sauna toonud Soomest kastide kaupa õigeid kerisekive, turske leedukas on aga toaseinu kaunistanud paljaste naiste piltidega.