17.07.2009, 00:00
Eestlased muugivad da Vinci koodi
Möödunud aasta lõpul leiti Itaaliast võimalik Leonardo da Vinci autoportree. Selle analüüsimisel mängivad olulist rolli ka eestlased: maaliõppejõud Orest Kormašov ja graafiline disainer Helen Kokk.
Detsember 2008, Acerenza linnake Lõuna-Itaalias. Korrastades tuttava
advokaadi kunstikogu, märkab kunstiajaloolane Nicola Barbatelli
kandikumõõtu, kergelt kraabitud portreed keskeale lähenevast
pika habemega mehest.
“Äkki Galileo Galilei?” arvab
omanik hooletult.
Aga Barbatelli on kunstiuurijale omaselt väga
hea visuaalse mäluga. Asi ei tundu õige: kogu habemiku
välimus, tuttavlik ja erakordselt müstiline pilk...
Ta
pöörab paplipuust tahvlil teise poole. Sinna on peegelpildis
kirjutatud “PINXIT MEA”, ladinakeelne väljend “minu
maalitud”.
Signatuur, mida kasutas Leonardo da Vinci.
Nüüd Barbatelli taipab: hämmastavalt sarnane teos leidub
suures Uffinzi galeriis Firenzes. Pilt, mida kuni 1930. aastateni peeti
Leonardo autoportreeks.
Ärevil ajaloolane teeb hoobilt
kümmekond vastamata kõnet oma matemaatikuharidusega sõbrale
Gianni Glinnile. Paplitahvel lihtsas poekotis, käiakse suurtes Itaalia
galeriides ja saadakse selge juhis: kohe teha analüüsid, korralik
kataloog ja näitus!
Selleks pöördub Gianni Glinni
Eestisse.
Nimelt: kõigepealt tuleks pilti võrrelda
Leonardo õpilase Francesco Melzi tööga – portreega,
millel on peaaegu kindlalt Leonardo. See on ülesanne, millega saaks
hakkama Glinni ammune sõber, Tallinna ülikooli maaliosakonna
juhataja ning silmapaistev realist Orest Kormašov.
“Tehnika erineb,” kirjutab Kormašov Itaaliasse, kui on
mõlemat tööd näinud. “Aga proportsioonid ja ilme
klapivad. Pole võimatu, et isik on üks.”
Pealegi
– ta on Leonardo töid näinud nii Ermitaažis kui
Louvre’is. Mõju, mida see töö avaldab, on täpselt
sama. Seesama müstiline pilk.
Sarnasuse tõestamiseks
ajab Kormašov Tallinna ülikooli koridoris loengute vahel kitli
selga ja modelleerib Acerenza leiust skulptuuri. Esmalt savist ja siis
itaallaste soovil ka silikoonvormi.
Kui töö valmis –
selleks kulub ümmarguselt kaks-kolm kuud –, nõuavad
itaallased seda näha ning Kormašov tõttab lennukile.
“Mida te viite?” uurib tollitöötaja.
“Pead,” vastab kunstnik ausalt.
Kümmekond kilo
kaaluv pea on seest õõnes, aga narkootikume skänner ei
näita.
“Selge.” Tollitöötaja noogutab
hooletult kolleegile. “Ah, kellegi pea.”
Siiski,
“kellegi pea” võrdlus Francesco Melzi portreega näitab
silmade-nina-suu proportsioone päris juhuslikena. Tähendab, tarvis
oleks täiuslikumat pilti – kolmedimensioonilist arvutimudelit.
Kulukat ja aeganõudvat lõbu, mille oskajat Eestist
naljalt ei leia.
Lõpuks “komistab”
Kormašov tutvuste kaudu kunstiakadeemia tudengi ja graafilise disaineri
Helen Koka otsa. Liigset selgitustööd ta esialgu ei tee.
“Oled võimeline arvutis pead üles ehitama?”
“Olen küll,” vastab Kokk pikemalt mõtlemata. Seni on
ta teinud üksnes katsetusi – modelleerinud arvutil
natüürmorte ja loodusvaateid.
Kormašovile
tüdruku, keda ta absoluutselt ei tunne, riskijulgus meeldib.
Kolmedimensioonilise mudeli loomine maalist on peenike matemaatika.
Võtta saab küll üsna täpse külgvaate, aga terviklik
mudel nõuab ka silmnäo õiget laiust. Tähendab,
eestvaadet.
Klassikalisel autoportreel istub kunstnik 22,5 kraadise
nurga all: asendis, kus ta end peegli ja molberti ees minimaal
selt liigutama peab.
Seda arvutis “keerates” saaks
eestvaate kätte. Aga – kuidas tõestada, et Acerenzest leitud
töö maaliti nimelt nõnda?
Inspireerivama
õhkkonna tarvis sõidab Helen Kokk Itaaliasse.
Ta
sirvib Gianni Glinni Rooma-korteris “Codex Atlanticust”, Leonardo
käsikirjade ja visandite kogu. (Glinnil on Leonardo-materjale terve
riiul).
Järsku lööb pilt klaariks.
“Peeglikamber!”
Tõesti, koodeksis on sketš
kaheksanurksest ruumist, mille kõigis seinades peeglid. Tähendab
– seal istudes näeb inimene end samaaegselt igast küljest, ja
seejuures eestvaatena nimelt 22,5 kraadise nurga alt.
Kokk
modelleerib peeglid arvutil ja paigutab Acerenzast leitud töö mudeli
sinna sisse. Kõik klapib: seintelt vastu peegelduv nägu paistab
otsevaates täpselt nii, nagu maalil.
Edasi nokitseb Kokk
Itaalias mitu nädalat arvutiga, laual lahti hunnik raamatuid ja
kõik tähtsamad Leonardo portreed. Sööb oliive ja
joonistab kogu näo punkt punkti haaval välja.
Ta pusib
anatoomiaõpiku kallal, et saada selgeks vastava piirkonna luud-lihased
– kuni selleni välja, kuidas nahk sinna peale kinnitub. Isegi
kortsud peavad olema täpsed.
Ja Leonardo suujoone –
vaevumärgatava muige – tabamiseks üritab ta seda ise peegli ees
järele teha. Selline tajumine nõuab tublisti aega.
Itaalias saab animatsioon lõplikult valmis. Seda kõrvutatakse
Melzi ja Uffizi portreedega – ning kõik vaated klapivad.
Peeglikambri-sketšil märkavad Kormašov ja Kokk
inimfiguuri, kelle vasakus, hoogsalt õhku heidetud käes on
sulaselge pintsel.
Ka Leonardo oli vasakukäeline –
tähendab see, et müstifikatsioone armastanud kunstnik kujutab juba
sketšil autoportree valmimist? (Olgugi et peeglikambri olemasolust
kindlad tõendid puuduvad.)
“See on, jah, üks meie
idee,” poetab Kokk. Ja lisab kiiresti: “Aga ainult idee. Üks
võimalus.”
Ja Kormašov räägib, kuidas
ta alles hiljuti juhtus lugema asjakohast venekeelset raamatut (Dmitri
Merežkovskilt). Seal kirjeldatakse Leonardot täpselt sellisena nagu
Acerenza-portreel.
“Sada kümme protsenti!” kunstnik
elavneb. “Ma ei tea, kust ta seda võtab – aga see on
nii absoluutselt samasugune, et täiesti uskumatu!”
Lisaks
seostatakse Leonardot raamatus Lõuna-Itaaliaga, kust portree leiti.
Eestlaste ideid ei lükka ümber ka teised senised uuringud
– nii Napoli ülikoolis kui Roomas ja Firenzes. Sest:
1.
Napoli ülikooli tehnilise analüüsi järgi pärineb nii
paplitahvel, krunt kui ka pigmendid ilmselt 15. sajandi lõpust –
tähendab, Leonardo eluajast. Ka “Mona Lisa” on maalitud
paplile.
2. Töös kasutatud punase värvi keemiline
koostis kattub Leonardo muude töödega. Samamoodi signatuuriks
tarvitatud tint. Ka käekiri kuulub suure tõenäosusega
talle.
3. Antropoloogilise uuringu põhjal – kolju
areng ja muud täppisparameetrid – on tegemist sama, ehkki noorema
inimesega, keda kujutab Melzi portree.
4. Võrreldes Leonardo
teiste töödega näib portree mõnevõrra eskiislikum.
Siiski, silmad ja suu on läbi töötatud äärmiselt
põhjalikult: pehmed, ent täpsed, maalitud kihiliselt. Täpselt
samamoodi, nagu Leonardole omane.
Tõsi, leitud töö
näib liigagi sarnane juba Uffizis eksponeeritud teosega, mis pärineb
ilmselt alles
17. sajandist. Kas autor võib olla sama, Cristofano dell’
Altissimo?
Maailma mainekad uurijad spekuleerivad ka Raffaeli
või Albrecht Düreri, Leonardo tuntud kaasaegsete autorlusega.
“Samas. Need pole lihtsalt õhku visatud nimed,”
mõtiskleb Kormašov. “Keegi ei tule selle pealegi, et
omistada tööd mõnele vähem tuntud kunstnikule.”
Ta peab väikese pausi ja resümeerib, et midagi kindlat
väita on niikuinii vara.
“Pealegi, tegelikult me ei otsi
mingit kinnitust. Pigem tahamegi uurida, et mis see on?
Leonardo
või mitte – igal juhul silmapaistvalt oluline ja võimsa
energiaga töö.”
“Kuigi juhuseid ja
kokkulangevusi tundub ikkagi olevat kuidagi liiga palju.”
Helen Kokk räägib, kuidas analüüsi käigus sai
selgeks, et arvutimudeldamine tõesti huvitab teda –
võib-olla teeks tulevikus näiteks lühianimatsioone. Ja
Kormašov on täheldanud kõrgenenud huvi renessanssajastu
vastu.
Aga jutule neist – tähendab, eestlastest –
kui suure uurimuse selgroost tõmbavad mõlemad kohe kriipsu
peale.
“Tervikpilt on see, mis määrab,”
rõhutab Kormašov. “Pealegi – minu jaoks see ei olegi
teaduslik uuring. Pigem kunstnike fantaasia.”
Siiski, Gianni
Glinni nimetab mudeldamist materjalide, pigmentide ja värvide
analüüsi kõrval ikkagi üheks kogu ettevõtmise
olulisemaks etapiks.
Seejuures ei jõua itaallane ära
imestada eestlaste iseloomu: ühel hetkel veidralt rahulikud, isegi laisad
– aga järgmisel “hoobilt valmis fantastiliseks
soorituseks”.
“Vaadake lõplikku
arvutimudelit!” hõiskab ta. “See on imeline! Esimest korda
600 aasta jooksul saame me öelda: näete, siin on teile Leonardo
nägu!”
Ja kui analüüsid ühele poole saavad
(selleks võib muidugi kuluda määramatu aeg), on Eesti üks
esimesi kohti, kuhu töö näha tuuakse, lubab ta.
Uuringute tagajärgi – kui portree tõepoolest omistatakse
Leonardole – on keeruline hinnata. Kas ja mida uut võimaldab see
öelda tema eluloo kohta? Ei tea.
Praegu saab nentida
üksnes seda, et senised müüdid salapära armastanud
kunstniku välimuse kohta (tema alter egoks on peetud isegi Mona Lisat!)
peavad paika.
Ning kui vähemalt üks vaadeldud portreedest
– Melzi, dell’ Altissimo või Acerenzest leitud töö
– tõepoolest kujutab Leonardot, siis kujutavad teda ka
ülejäänud kaks.
“Igasugune
“tõde” sõltub muidugi kokkuleppest. Kunstimaailmas on
omad autoriteetsed institutsioonid,” mõtiskleb Kormašov.
“Aga kui pildil on Leonardo, siis on see avastus, mida üksikisik
küll enam hallata ei suuda.”
Nii või teisiti:
sügisel avaldab Napoli ülikool analüüsidest ametliku
kokkuvõtte.
“See on väga kõva
sõna,” ütleb Kormašov.
Ja päris
lõpetuseks veel üks asi. Kuni Nicola Barbatelli detsembrikuise
inventuurini panid omanikud tundmatu, aga parajas mõõdus
habemikuga paplitahvlile aeg-ajalt liniku peale ja serveerisid sellel
külalistele kohvi.
Sellepärast ongi hinnaliseks osutunud
leiul nüüd kriimud peal.