Eestlased osalesid Austraalia avastamisel
Ilma liialduseta võib öelda, et mererahvana on eestlased kaasas
olnud seiklusrohkeil mereretkedel, mille käigus on avastatud uusi maid ja
meresid. Palju on küll oletusi, kuid arhiivides peitub ka ürikuid,
mis seda kinnitavad. Igal juhul Tallinnal ja Tartul oleks põhjust
kuhjaga omada sõpruslinna Lääne-Austraalias.
Paarkümmend aastat tagasi tähistati Austraalias suure
pidulikkusega 200 aasta möödumist päevast, mil algas Austraalia
asustamine valgetega. Oli 26. jaanuar 1788, kui Sydney lahte saabus Inglismaalt
üksteist laeva veidi rohkem kui tuhande inimesega. Kolmveerand neist olid
karistust kandvad kurjategijad. Nendest said esimesed asukad
Lõunamandril, mille 18 aastat varem oli avastanud Inglise kapten
James Cook ja kuulutanud oma kuninga valduseks.
Kooliraamatuteski seisab tavaliselt Austraalia avastajana kirjas kapten Cook,
nii nagu Ameerika avastaja on Christoph Kolumbus.
Mõlemad mehed olid vaieldamatult tublid meresõitjad ja
tõepoolest esimeste eurooplaste hulgas, kelle jalg uue maa pinnale
astus, ent mitte esimesed.
Teadaolevalt esimene eurooplane, kelle
silm Ameerikat nägi, oli Norra viiking Gunnbjörn
Ulfsson – ja seda enam kui 500 aastat enne Kolumbust ehk 10.
sajandi algul. Esimesena astus Ameerika pinnale teine viiking,
Snæbjörn Galti, aastal 978 ja neli aastat hiljem
rajas sinna Erik Punane juba esimese koloonia.
Cook
aga jääb ajalooraamatutesse kirja eelkõige kui mees, tänu
kellele kaardistati Austraalia idarannik ja Lõunamandrist sai Inglismaa
asumaa. Kuid juba kolmveerand sajandit enne teda, aastal 1696 maabusid
Austraalia rannikul kolm Hollandi laeva.
Eestlased
Austraalias
Hollandlaste ekspeditsiooni juhtis kapten
Willem de Vlamingh (1640–1698), kes oli Hollandi
Ida-India kompanii teenistuses. Tema retke eesmärk siiski polnud otseselt
Austraalia, vaid teel Bataaviasse (Jakarta) 1694. aastal kaduma läinud
laeva De Ridderschap van Hollandt otsimine.
Esimesel
jõulupühal 1696 kõlas üle de Vlaminghi laeva
röögatus “Maa!”. See oli Austraalia. Viie päeva
pärast jäädi ankrusse saare juures, mille kapten ristis
Rottnestiks – seal elavate kummaliste kukkurloomade tõttu. Lisaks
ekspeditsiooni lipulaevale, fregatile Geelvinck, oli de Vlaminghi
käsutuses veel kaks laeva, Nijptang ja Weseltje.
Kulus veel
nädal ja aastanumbergi jõudis vahetuda, kui de Vlamingh
jõudis mandrile, Austraalia läänerannikule. 5. jaanuaril 1697
mindi maale. Kuna de Vlaminghi avastusretk on hästi dokumenteeritud ja
dokumendid tänaseni Haagis tallel, siis teame isegi tema meeskonda
nimeliselt. Ekspeditsiooni munsterrollis on kirjas ka nelja eestlase nimed.
De Vlaminghi laeva meeskonda kuulus madrus Barent
Jansz Tallinnast. Ülejäänud olid sõjamehed
– seersant Martinus Stypen Tallinnast, alamkapral
Christian Clajus Tartust ja sõdur Carel
Hindrick Kriel Liivimaalt. Need nimed on küll
hollandipäraseks väänatud, kuid siiski olid kõik mainitud
väga suure tõenäosusega eestlased. Lisaks on munsterrollis
veel kolm meest, kes olid pärit Liivimaa Läti aladelt.
Kuidas sattusid need Maarjamaa mehed Hollandi Ida-India kompanii teenistusse?
Kas mõni Eesti- ja Liivimaa sadamaid külastanud Hollandi kaubalaev
värbas nad siit? Või värvati nad mõnest Euroopa
sadamast, kuhu siit pärit laevad purjetasid?
De
Vlaminghi avastusretk
Mais 1696 asusid laevad Amsterdamist
teele. Geelvincki par
dal oli 130 meest – nende seas ka neli eestlast –, Nijptangil 50 ja
Weseltjel 14. Viimast juhtis de Vlaminghi poeg Cornelis.
Pühapäeval, 30. detsembril 1696 saatis de Vlamingh kaks paati
uurima tundmatut saart, mida mõne päeva eest Nijptangi
pardalt märgati. Üks neist tegi saarele ringi peale, lootuses leida
jälgi kadunud laevast. Teine paat, milles oli ka tosin sõdurit,
läks saart ennast uurima. Mõlemad paadid naasid õhtul.
De Vlaminghile toodi näha jahisaak – Euroopas tundmatud
väikesed kukkurloomad. Avastatud saar kannab nende järgi
tänaseni nime Rottnest.
Mandri ranniku lähedale
jõuti uue aasta hakul. De Vlamingh otsustas saata maale 86mehelise
rühma Nijptangi kapteni Gerrit Collaerti juhtimisel, mis
asuski 5. jaanuari päikesetõusul teele.
Ilmselt olid
nende seas ka meie eestlased, kaitses ju uurimisrühma hulk
sõdureid. Neli päeva kestnud ekspeditsiooni jooksul leiti
jälgi küll pärismaalastest, ent mitte midagi kadunud laevast.
Avastati ka jõgi, millel ujusid muinasjutulised mustad
luiged.
Kui de Vlamingh luikedest kuulis, ei mallanud ta enam
oodata ja 10. jaanuaril läks ta kolme paadiga jõge ise uurima. Kui
sõidetud oli 12 miili, tuli madala vee tõttu tagasi
pöörduda. Pärismaalasi ei nähtud, ka ei märganud
de Vlamingh midagi muud huvitavat. Otsustati naasta laevadele ja
põhja suunas piki Austraalia rannikut edasi purjetada. See jõgi
kannab nüüd luikede järgi nime Swan river ehk Zwaanenrivier.
De Vlaminghi meeskond käis veel korduvalt maal, ent
nüüdki ei leitud midagi. Rannikut kirjeldati kui kuiva ja liivast
– sobimatut inimeste ja kariloomade jaoks. 30. jaanuaril ilmus
silmapiirile saar, mis kandis Hollandi maadeavastaja Dirck
Hartoghi nime. Hartogh oli esimene eurooplane, kelle jalg
Austraalia pinnale astus – aastal 1616. Saarelt leiti tema jäetud
tinaplaat, mille de Vlamingh kaasa võttis. Asemele jäeti uus plaat,
millel tekst mõlema hollandlase sealviibimise kohta. Kaudselt
jäädvustas see ka esimeste eestlaste viibimise Austraalias.
Kapten de Vlamingh asus tagasiteele veebruari lõpul 1697 ja
kõik kolm laeva jõudsid pärast 11 kuud kestnud retke 20.
märtsil õnnelikult Bataaviasse. Kahjuks pole tol avastusretkel
osalenud eestlaste edasisest saatusest midagi teada. Kas nad jäid elu
lõpuni maailma meredele seiklema või pöördusid nad
millalgi kodumaale tagasi, seda võib vaid oletada.
De
Vlaminghi retk oli esimene, kuid sugugi mitte viimane, mille eestlased
või eestimaalased kaasa tegid. 1820. aastal käis Austraalias
Saaremaalt pärit admiral Fabian Gottlieb von
Bellingshausen, Antarktise avastaja, kes külastas kahel korral
Sydneyt ja käis ratsaretkel Sinimägedes. Lõunamerel seilas oma
esimesel ümbermaailmareisil 1815–18 ka tallinlasest maadeavastaja
Otto von Kotzebue.