Eestlased rajavad Valgevenesse rästikufarmi

Eesti väikefirma Vipis ja suur Valgevene riik hauvad koos plaani rajada rästikute kasvandus ja hakata selle asukatelt kallihinnalist mürki “lüpsma”.

Filigraanne projekt näeb ette Valgevenes Võgonoštšatski kaitsealal ligi 5000 rästiku kinnipüüdmist ja nende paigutamist õige soojuse ja niiskusega farmi ehk serpentaariumisse. Seal saaks nendelt mürki nõrutada ja seda kallist kraami Eesti kaudu maailma ravimitööstusse turustada.

Hariliku rästiku ehk Vipera berus'e mürk hinnatakse olevat ravimiturul üsna nõutud, et mitte öelda defitsiitne kraam. Selle gramm maksab 200-300 dollarit (2500-3700 krooni). Eestlastele on tegu äriga. Vogonoštšanski kaitseala haldav Valgevene riigiasutus näeb projekti kaudu võimalust ka rästikute uurimiseks.

Ussikasvatuse projekti järelevalvaja, Valgevene Teaduste Akadeemia professor Ruslan Novitski hindab serpentaariumi projekti kõrgelt. Teadur kinnitas hiljuti Vene uudisteagentuurile Interfax, et farm lastakse käiku veel tänavu ning lisaks maofarmi asukatelt mürgi nõrutamisele on kavas ka loomakeste "lüpsmine" kohe püügikohas.
Vipise suuromanik Jaanus Vahl jääb projekti suhtes äraootavale seisukohale.

"Ikkagi Valgevene värk," ütleb ta. "Venelastel on tihtilugu nii, et alguses tehakse suurt kisa, aga pärast kukub välja nii nagu ikka."

Päris uitmõte asi siiski pole. Serpentaariumi idee tekkis juba viis aastat tagasi. Kaante vahel on uuring, mis lubab Euroopa suurima rästikupopulatsiooniga kaitsealal Bresti oblastis Tševeni rajoonis ligi 50 000 rästikust 10-15 protsenti farmi tarvis kinni püüda. Valgevenelastel on välja räägitud ka püügiluba, järgmisena tulekski kinni püüda "proovipartii". Et Valgevenes toodetud mürk jõuaks Vipise kaudu maailmaturule, tuleb eestlastel välja rääkida siinse ravimiameti kooskõlastus.

Nii Vipisele kui ka tema Valgevene partneritele oleks tegu kunagise ettevõtmise taaselustamisega. Praegu mitmesuguseid looduslikke aerosoole, tablette, õlisid, ninatilku ja köhasiirupeid tootev Vipis "lüpsis" veel kümme aastat tagasi Eestis rästikuid. Need oskused pärinevad kunagisest Harku bioloogiainstituudist.

Vipise mürgiäri soikus, kui ühel hetkel Tallinna Farmaatsiatehas seda kodumaist kraami enam ei vajanud. Venemaalt toodud Vipise rästikud lasti Harku soodes vabadusse. Et Euroopas on harilik rästik looduskaitse all, poleks siinmail serpentaariumi avamine Vahli hinnangul enam võimalik. "Selle äri aeg on siinkandis pöördumatult läbi."

Valgevenesse pole aga sellised "euronõuded" veel jõudnud. Kui uskuda professor Novitskit, koguti seal veel 1990. aastate keskel roomajatelt mürki lausa piinaval moel. Loomad soojendati 35 kraadi peale, et mürk muutuks vedelamaks ja seda saaks rohkem. Seejärel anti neile elektrilöök. Paljudele neist jäi see viimaseks hammustuseks.

Vahl räägib, et tänapäeval "lüpstakse" tsiviliseeritumal kombel: kõigepealt pannakse laua külge konjakipitsi sarnane anum ning selle peale kile. Kahekesi teineteist turvates võetakse rästik ettevaatlikult kätte, tema alalõug pannakse vastu klaasi äärt ning hambad ülalõuas "krõpsti" läbi kile. Mürk nõrgub ajapikku pitsi.

Vahli sõnul annab üks rästik kuni 70 milligrammi mürki kuus. 5000pealise roomajafarmi kuine kogusaak oleks keskmiselt ligi sada grammi.

Tallinna Farmaatsiatehas, mis kasutab rästikumürki ühe koostisosana oma toodetavas Viprosali salvis, ei soovi Eks­pressile selle mürgi turust rääkida. Firma logistikaosakonna juhataja Allan ­Ahtloo ütleb vaid, et suurim tarnija tegutseb Prantsusmaal.

Professor Novitski hinnangul vajab ainuüksi Euroopa ravimiturg 800 grammi rästikumürki aastas.

Kõige rohkem kasutatakse rästikumürki vastumürkide tootmiseks ja valuvaigistites.

Õudsed seigad Eesti rästikukasvatuse ajaloos

• Viimased kümme aastat pole rästikute kasvatamisega Eestis laiemalt tegeldud. Selle valdkonna varasemast ajaloost leiab aga mõningaid õudseid seiku.
  n Reptiilihuviliste foorumis reptile.ee jutustab neist keegi ilmselgelt asjatundlik kasutaja "william". Ta kirjeldab Eesti taasiseseisvumise eel loodud Tallinna Bioloogiainstituudi ja Kungla-Dialoogi ühisfirma Biokungla ettevõtmisi.
• Biokungla serpentaarium tegutses 1990. aastate alguses. Omanikud tahtsid ehitada Harkusse kahekorruselise kompleksi, et paigutada sinna 60sse puidust puuri 2000 Venemaalt toodud rästikut. Tegelikult käivitunud ettevõtmine aga ühes garaažis ja puure saadud loomade saabumiseks valmis palju vähem.
• "Tavaliselt on puuris 30 looma, aga me pidime riskima ja pistma sinna 40-50 tk, et võimalikult palju neid ära majutada," kirjeldab william. "...Väljas ropp palavus ja meie garaažis puudus igasugune ventilatsioon ja seinad olid kuumad kui praeahjus ja mis te arvate, mis seal pinalites toimus, kui me paari-kolme päeva pärast neid nüüd juba olemasolevatesse puuridesse laiali paigutama hakkasime... see oli meie mõlema õudusunenägu ruudus. Seda pilti ma teile ümber jutustama ei hakka, aga ütlen vaid seda, et 2000 ilusast maost saime puuridesse pista 1200 ringis ja kuna nad olid selle löga sees ja limpsisid seda, siis... järgmise kuu jooksul jäi lõpuks järele ca 700 madu."
• Williami sõnul lugenud osanikud mürgi müügist saadud kasumeid kokku juba enne, kui rästikud üldse Venemaalt kohale jõudsid, kompleks jäi ehitamata, asjaosalised pöörasid tülli.
• William: "Palk oli ääretult sitt (kuigi meil mürk jooksis) ja kui me käisime nutsu juurde lunimas, siis öeldi meile, et poisid, püüdke rästikuid ja näpistage neid kortsaaniga sabast ja kui rohkem mürki on, siis räägime edasi. Pudruga me neid ei toitnud, vaid said ikka konna-hiirt ja hiljem ka linnuvabrikust kana sisikondasid. Sõid kõike, muidugi mitteelus toiduga oli see jama, et pidi neid paganama tükke lõikama ja see kunsttoidu peal olev jama ei lõhnanud kõikse meeldivamalt ja rästikud läksid jube kergelt rasva."
• Niimoodi sai williami sõnul vegeteeritud aastaid, kuni osa seltskonnast sellest "Harku krematooriumist" eraldus, leiti Jaanus Vahl (pildil) ning nii sündiski firma Vipis. Vipisel oli williami sõnul maksimaalselt 1000 rästikut ja nad elasid normaalsetes tingimustes. "Vastsündinud pojad lasime teatud piirkondadesse lahti, eelnevalt tegime neile talvituskohad ja vanamutid olid pagana tigedad, et kuram küll, on ikka siia rästikuid palju siginenud - me pidasime peenikest naeru." Mürgiäri lõpetati kümmekond aastat tagasi, kui Farmaatsiatehas loobus siinse kauba ostmisest. Wil­liamile jäänud muuhulgas mälestuseks 12 rästikuhammustust.