Eestlaste uus Ameerika - Austraalia

Eesti noored eelistavad nüüd reisima ja tööle minna pikaaegse lemmiku USA asemel Austraa­liasse. Ekspress uuris, mis neid kängurumaale tõmbab.

Kui noor inimene võtab kätte ja otsustab, et nüüd on just õige aeg pikemaks ajaks maailma avastama minna (enne kui lapsed sünnivad ja töö on liiga hea, et loobuda), siis koha valikul on kolm enim levinud kriteeriumi.

Tingimus 1: sihtkoht peaks olema võimalikult kaugel. Huvitav loodus oleks väga hea. 

Tingimus 2: inglise keelega võiks kohapeal hakkama saada.

Tingimus 3: sihtriigis peaks olema võimalik tööd leida, et edasireisimiseks raha teenida.

Loomulikult on parim neile tingimustele vastav koht Ameerika Austraalia, popp kõikide võimaluste maa, mis on nii kaugel ja nii teistmoodi, et isegi vesi WCs voolab potist alla tagurpidi keereldes. 

Viimaste aastate jooksul on oma kotid kokku pakkinud ja pikkadeks kuudeks teisele poole maakera sõitnud sajad Eesti noored inimesed.

Üks ajenditest on muidugi see, et sinna on üsna lihtne viisat saada. 2005. aastal hakkas Austraalia väljastama Eesti 18–30aastastele kodanikele üheaastast Working Holiday Makersi (WHM) viisat, mis on eelkõige mõeldud Austraalias reisimiseks ja maa ning keele tundmaõppimiseks. Kuid see viisa lubab teha ka ajutist tööd, et oma rahatagavara vahepeal täiendada.
 
Esimene samm – unistus

Mart* (29) plaanib Austraaliasse sõita septembris ja maha jätta 50 000 kroonise kuupalga ja ametiauto. Juba ta tõmbabki hetkel tööotsi kokku.

“Mõte on kõik asjad siia toimima jätta, firmad jne. Ma plaanin raha mitte kaasa võtta ja aastakese lihtsalt rännata, et laotada oma mõtted rannaliivale maha ja neist siis hiljem asjades selgusele jõudes ainult head kaasa võtta.

Miks Austraalia – lihtsalt hea kauge ja eksootiline, enam kaugemale ju ei saa vist.

Aga eks mind ikka huvitab sealne loodus, võtan fotoaparaadi ka kaasa. Kogu elu on ju ka väga plaanipärane olnud: lasteaed – kool – ülikool – töö – karjäär – oma firma. Kuidagi ongi rahulolu käes, aga ei ole ka.

See oleks nagu mäng, et oled uuesti alguses, nagu pärast keskkooli. Ma tahan tunda seda tunnet, et lähed, käed taskus, ja et süüa saada, peab kuskilt tööd hankima. Ma jätan oma ehitusinseneri diplomid ka koju.

Tegelikult ma algatasin oma sõprusringkonnas epideemia – kõik tahtsid tulla, aga mida aeg edasi, seda enam leidus põhjusi mitte seda teha.

Mina usun, et see aasta kodust äraolekut tuleb ainult kasuks.

Mu eesmärk on mandrikesele aastaga ring peale teha ja sealt edasi vaadata ka Uus-Meremaale, Tahitile ja paariks kuuks edasi Aasiasse.”

Infotehnoloogia valdkonnas töötav Ahti Song (24) valis reisisihiks Austraalia eelkõige looduse pärast. “Ma olen nii palju sellest lugenud ja see tundub väga põnev. Tatina lugesin “Kapten Granti lapsi” ja siis hakkaski meeldima. Pealegi on seal ju igasuguseid huvitavaid asju, Ayers Rock ja mangroovimetsad ja kukkurkurat... Ja seriaalides on Austraalia naised suht kenad!”

Ahtil on kavas Eestist minema põrutada sügisel. Temal jääb aastaks ajaks maha tüdruksõber ja pere. “Muidugi, minu tüdruk oli küll alguses pahane, väga pahane, kui plaanist kuulis, aga ülikool on vähe tähtsam. Ja mul on alati ränduri veri olnud ja ma tean, et tulen alati tagasi lõpuks. Maailm on ju tilluke!

Oma erialast tööd ma ei viitsi niikuinii eriti teha, tahaks mingisugust vaheldust sellele.”
 
Me oleme Austraalias!

Marit Oimet (26) ja Liina Karo (20) reisivad koos ning on Austraalias tänaseks ligi kolm kuud ringi tuuritanud.

Algataja oli Liina, kes oli plaani haudunud juba mitu aastat: “See tundus nii huvitav – kauge ja kättesaamatu. Nüüd oli selleks kõige õigem aeg. Andsin viisataotluse sisse, teadmata isegi, kellega või kuhu ma täpselt lähen, lihtsalt teadsin, et tahan minna. Kindlasti ei tulnud ma siia plaaniga leida suur õnn või elu armastus, pigem mõtlesin seikluste ja kogemuste peale.”

Liina õppis Tallinna ülikoolis reklaami ja tagasi tulles lõpetab kooli kindlasti ära. “Mingisuguseid siduvaid kohustusi mul polnud, mis oleksid seda reisi takistanud.”

Marit töötas kaks ja pool aastat juhatuse assistendi ja sekretärina. Ja tema sõnul on kavas Austraaliasse jääda kindlasti vähemalt aastaks. “Siin oldud aeg on aga näidanud, et siinne ühiskond ja inimeste no worries-mentaliteet sobib meile mõlemale väga hästi. Suuremale osale eestlastest kuluks tegelikult ära pooleaastane Austraalia-kuur. Isegi selle lühikese aja jooksul oleme õppinud elu palju kergemalt võtma ja mitte nii palju muretsema.

Siin ongi päriselt nii, et kõik loksub lõppude lõpuks iseenesest paika ja lihtsalt ei ole põhjust eriti muretseda! Oleme juba praegu üsna kindlad, et teeme endale ka teise aasta Working Holiday viisa ja pärast mõningast kodus veedetud aega tahaksime siia tagasi tulla.”

Siiani on neiud teinud ajutisi tööotsi eri kohtades, tänu millele saab riigis ringi reisida. “Esimese kolme kuuga pole farmidesse, mis on backpacker’ite kõige tavalisem töökoht, eriti veel jõudnud. See-eest oleme näinud suur­ürituste korraldamise köögipoolt, nagu näiteks F1 GP Melbourne’is.

See, mida teleri vahendusel näha saab, erineb absoluutselt kohapeal toimuvast. Meie tööülesanne oli piletite ja akrediteeringute kontrollimine, mille kõrvalt saime jälgida ka sõitjate paraadi ja sõitu ennast.

Väljas oli hirmus palav, 42 kraadi, ja tolmu oli ka sama palju kui möödunud aastal “Rabarockil”!
Teine meeldejääv sündmus oli Swatch FIVB Beach Volley World Tour 2008 Adelaide’i etapp (Swatch FIVB rannavõrkpalli maailmakarika etapp Adelaide’is – Toim.). Nagu vormelil, nii olime ka siin tööl.

Põhiline tööülesanne oli samuti akrediteeringute kontrollimine, aga sai tehtud ka muid ürituse korraldamisega seotud asju, nagu võistlusvormide ettevalmistamine ja vähesel määral administratiivülesandeid.

Oleme mõlemad võrkpallist väga huvitatud ja kuna tööpäevad eriti pikad ega rasked ei olnud, jäi meil aega ka mänge vaadata. Natuke kahju oli küll, kui selgus, et Eesti poisid Kais ja Vesik selle etapi vahele jätavad.

Kõige meeldejäävam austraaliapärane kogemus on siiani pärit oliivifarmist, kus veetsime viis päeva. Tööpäev algas meil tavaliselt kella kuuese äratusega, aga ükskord rallisime sel ajal juba mööda farmi maid pisikese Suzuki kastis ringi ja ajasime känguruid taga. Selliseid asju juba mujal teha ei saa! Kuna see farm asub mägedes, siis saatis kogu seda kängururallit meeletult ilus päikesetõus. See ongi ehtne Austraalia!”

Peamiselt on Marit ja Liina olnud Melbourne’is ja Adelaide’s ja näinud päris palju Lõuna-Austraaliat. Kusjuures Melbourne’is elasid nad hostelites, Adelaide’is aga ühe tuttava 65aastase väliseestlase Helga juures, kes õpetab kohalikus koolis inglise keelt.
 
Austraalias käidud, liiv nahalt pestud

Lauri Suu (25) tuli Austraaliast tagasi möödunud aastal. “Mul ei olnudki plaani, kui kauaks jään.

Mõtlesin lihtsalt, et eks paistab, ostsin seepärast ka ühe otsa pileti. See maa tundus huvitav, kauge, seal on soe, mõnus, seal räägitakse  mulle arusaadavat keelt ja kuuldavasti saab lihtsalt tööd ja head palka.

Enne minemist olin tavaline tööinimene, suuremaid kohustusi polnud, seetõttu oli ehk ka lihtsam minna.

Kohapeal reisisime viiekesi. Ostsime auto, kuna vahemaad on pikad ja selle omamine väga mõistlik, kui reisiseltskond on suurem.

Põhiliselt pakkisin ja kaalusin ube, meloneid, kõrvitsaid, arbuuse, hiljem ühes farmis tomateid.

Palju seal raha kulub, oleneb sellest, kas ostad kõige odavamaid külmutatud friikartuleid supermarketist ja kõrvale hammustad melonit või uba ja püüad meeleheitlikult säästa, või närid pubis šnitslit ja rüüpad tummist Austraalia õlut kõrvale. Aga mingil ajavahemikul sain 400–450 dollarit iga nädal kõrvale panna.

Liikusime mööda idarannikut Sydneys-Brisbane’is-Cairnsis, sel ajal ka n-ö puhkasime ja reisisime. Hiljem käisin ka Melbourne’is.

Töötasin farmipiirkondades, nagu Bowen ja Shepparton, Cairnsis tegime põhilise turismi – tegin langevarjuhüppe ja snorgeldasime korallide vahel. 

Sealne elu käib natuke teise rütmi järgi, valdav on suhtumine “no worries”. Pikki, etteulatuvaid plaane pole mõtet teha, sest need lihtsalt ei toimi.

Teel tuleb pidevalt ette üllatusi: kas ei saa oodatud ajal tööd, palk on liiga väike, auto ütleb üles kõige ebasobivamal hetkel ...

Või siis kohtud ühe Austraalias elava eelajaloolise linnu kaasuariga, kes on umbes jaanalinnu suurune ja kui vaja, võib ühe jalahoobiga inimese tappa.

Neid on väga vähe alles, kuid meil õnnestus neid näha isegi kaks korda. Pidasime väikest piknikut kohas, kus olid ka hoiatavad sildid, et sealkandis neid liigub ning parem on neist eemale hoida. Me ei osanud piknikuplatsil teda kartagi, kui äkki ta vaatas üle õla, ja siis oli küll kõigil natuke ebameeldiv olla. Eks siis sai aeglaselt liikudes, et mitte teda ärritada, oma toidukraam kokku pakitud ja vaikselt auto poole mindud. Võimas nägi ta igatahes välja küll.”

Reklaamibüroo kuns­ti­line juht Eiko Ojala (25) tuli Austraaliast tagasi pooleteise kuu eest. 

“Mina olin kuus kuud Melbourne’is, tegin erialast tööd ja pärast seda reisisin sõpradega. Siis tegime muud tööd ka. Korjasime õunu ja töötasime sigalas, ajasime sigu ühest puurist teise kauboide juures.

Seal oli nii, et esimene pood, kust sai süüa osta, oli sama kaugel kui Tallinnast Pärnusse minna. Mina töötasin seal sigalas kuu aega, sain oma rahad korda ja tulin ära.

Alguses läksime sinna viiekesi, mõned tulid poole aasta pealt tagasi, osa tulevad täna.

Mina reisisin üksi ka, sest muidu ei saa seda õiget maitset suhu. Üksi on palju põnevam ja ma tahtsin minna ka Uus-Meremaale ja Aasiasse.

Sinna minnes oli mul 30 000 krooni, pärast üht kuud reisimist otsisime tööd. Meie elasimegi vahepeal nii, et kolm-neli nädalat tegime tööd ja kolm-neli nädalat sõitsime. Nii on raske, et kuus kuud teed tööd ja kuus kuud reisid, väsid ära, kui just erialast tööd ei tee. Mina tulin rahaga ilusti välja.

Omapärane oli see aeg, kui sõitsime nädalate kaupa autoga ja elasime autos, midagi muud ei teinud.

Mind üllatas, et seal olid päris kauboid. Maainimesed ongi nagu filmist välja hüpanud. Kogu see suhtumine, autode tuunimine ja sellised asjad. Nad panevad isegi pullisarved oma autodele külge.

Farmis töötades elasime nende juures, putkades keset põldu. Kohalikud väga ei hoolitsenud ega koristanud. Nad olid nagu ossid siin, joovad palju, lihtsalt kauboimüts on peas. Muidu põhimõtteliselt samasugused.

Seal olles õppisin ma elama ja üldse hakkama saama, asju lahendama. Vahel juhtusid sellised asjad, et ei kujutanud enne ettegi, mis probleemidega peab toime tulema. Kui ma läksin, olin 24 – väike poiss!

Austraalia on just keele pärast kõige kergem koht, kuhu minna. Just töö tegemise mõttes. Teisel pool maakera ka!”

Pärast Austraaliast lahkumist reisis Eiko veel poolteist kuud Uus-Meremaal ja siis kaks kuud Aasias.

Ainus, mis Austraalia viisa saamiseks lisaks paberimäärimisele ja lõivu maksmisele teha tuleb, on kopsupilt. Et kontrollida kopsutuberkuloosi suhtes.

Üks kahest Austraalia saatkonna litsentsiga röntgeniarstist Jaak Tälli ütleb, et Austraaliasse minevaid mehi ja naisi on enam-vähem võrdselt. “Ühes kuus käib minu juures umbes 20 noort. Rahvast on ikka seinast seina, surfarid, IT-inimesed... Paljud võtavad lihtsalt ühe aasta vabaks, et reisida. Minu juurest saavad kõik läbi, sest ega kopsutuberkuloosi meil ei ole. See nõue on mõnes mõttes aegunud.

Aga nüüd hakkavad tulema juba esimesed naised, kes on aastakese ära olnud ja kellel on tarvis elamisloa jaoks täpsemat tervisekontrolli.

Sest eks nad on seal endale mehe leidnud ja sealtkandist hakkab neid segaperekondi kindlasti juurde tulema.”

Mardi nimi on muudetud, kuna tema töökaaslased ei tea veel tema plaanidest.

Kuidas Austraaliasse minna?

• Work and Holiday Makersi viisat saavad üheks aastaks taotleda 18–30aastased Eesti kodanikud aadressil www.immi.gov.au
  
  

• Viisa taotlemiseks on vaja teha kopsuröntgen, milleks on luba kahel Eesti arstil, dr Sirje Linntamil Tõnismäe polikliinikus ja dr Jaan Tällil Viruplatsi arstikeskuses
  
  

• Viisa maksab ligi 2000 krooni
  
  

• Lennukipiletite keskmised edasi-tagasi hinnad on 18 000 kroonist 25 000 kroonini
  
  

• Tervisekindlustus Austraalias maksab 3000–4000 krooni aastas
  
  

• Rohkem infot Austraaliasse reisimise kohta saab aadressilt infoaustralia.eu

Eestlased vallutavad Austraaliat
Austraalia Immigratsiooni- ja Kodakondsusameti andmetel saabus eestlasi 2006/2007 aastal alaliselt ja ajutiselt Austraaliasse järgmiselt:

Peresid	3
Oskustöölisi	12
Ajutise elamisloaga	395
Üliõpilasi	25
Turiste	954
Aastase töö- ja elamisloaga (WHM)	361