Eetiline mood Londoni moenädalal

Londoni moenädala 2009. aasta kevad-suve messiväljapanekut külastades jäi silma eetilise moe domineeriv tendents. Justkui tavapäraselt pillav ja ennastimetlev mood oleks korraga muutunud teadlikuks oma mõjust keskkonnale ning ohvritele, mida ta tihtipeale nõuab.

Moes on olla eetiline ja sotsiaalselt vastutav. Mitmed brändid olid eetikaprobleemi erinevalt lahendanud, alustades retro, moe kui idee taaskasutusest (sest mida muud mood ongi kui vanade trendide uuesti avastamine), kangaste korduvkasutusest millegi uue loomiseks kuni jääkainete ümbertöötluseni uute materjalide tootmiseks. Märksõnadeks olid keskkonnahoidlikkus, nn puhas südametunnistus, fair trade (õiglane kaubandus), sotsiaalne vastutus jne.

Korjasin kokku meeldejäävamaid kilde:

Ebaeetiline puuvill?

Messil jagati raamatukesi, mis õpetasid eeti­list ostlemist ning nagu vanal kriisiajal, oma vanadest riietest uute meisterdamist. Keskkonnateadliku moe jutlustajad keelitasid tarbijaid loobuma lühiajalisel kasutusel baseeruvast imeodavast ebakvaliteetsest kiirmoest ning selle asemel sukelduma second-hand’i kuhilatesse, meelitades eksklusiivsete kasutatud disainerriiete butiikidega.

Üsna uskumatult mõjus aga puuvillavastane kampaania. Üldiselt on ju puuvilla puhul tegu traditsioonilise mugava kangaga. EJF (keskkonnaõigluse fondi) sõnul on see siiski üsna ebaeetiline materjal: puuvilla väetatakse mürgiste pestitsiididega, mis põhjustavad tuhandetel puuvillakorjajatel mürgitusi, sünnideformatsioone, krampe ja isegi surma. Lisaks sellele on vähem arenenud puuvillakasvatusmaades korjajaiks peamiselt lapsed, keda sunnitakse töötama ligi seitsekümmend tundi nädalas. Fondi eesmärk on tõsta annetuste kaudu avalikkuse teadlikkust puuvilla tegelikust hinnast inim- ja keskkonnaressursside osas, pakkudes alternatiivina fair trade’i orgaanilist puuvilla ning tõkestades ELis lapstööjõu toodetud kaupade müüki. Selle heaks on mõningad tuntud moeloojad – Christian Lacroix, Luella Bartley, Betty Jackson ja Katherine Hamnett – disaininud orgaaniliste puuvillaste T-särkide kollektsiooni, mille tulud lähevad organisatsiooni tegevuse toetuseks.

Mida disainerid tegid?

Raging Rose’i kotikollektsioon on valmistatud võimalikult paljudest taaskasutatud materjalidest, tekstiili- ja naharibadest, meenutades veidi karvast koera või hoopis taime.

Nahui Ollin (hääldus: nou-ui-o-liin) pakub Kesk-Ameerika iidsete asukate maajade paberi voltimise tehnikat, kasutades kommipaberitest ja lamineeritud ajakirjadest kotte, mis näevad üsnagi šikid välja. Eri värvides ja põnevate vormidega sobivad nad nii poeskäiguks kui ka punasel vaibal promeneerimiseks.

Rani Jones propageerib kvaliteetset, kaua kestvat ja aeglast moodi. Pannes tarbijale südamele sotsiaalset vastutust, kasutab ta orgaanilisi ja nahale mõnusaid materjale: puuvilla, meriino villa, bambuse ja nailoni segusid, lihatööstuse kõrvalproduktina tekkinud lambanahka, mida on töödeldud vaid looduslike vahenditega. Ka ärilises tegevuses olevat tähtsal kohal eetilised väärtused, nagu ausus, kvaliteet ja progress.

Põnevatest materjalidest võis leida Gwendolyn Carrié naiselike vormidega kalanahast kingi, mis olevat krokodillinaha mugandatud versioon ning sellest väidetavalt vastupidavamgi.

Looduslähedane võib olla mitut moodi – Naturesque disainer Sabrina Dehoff Saksamaalt kasutab selleks näiteks otse loodusest võetud fotoprinti oma lille- ja rohuprintidega kleitidel.

Kampaania ühe osana lubab ta iga ostetud „loo dusep& auml;ästja” ehteripatsi eest istutada ühe puu Nigeeriasse, et taastada emakese maa produktiivsust.

Disainer Nitin Bal Chauhani kevadsuvine kollektsioon on üles ehitatud musta ja valge võimumängule. Tema kostüümide kanga valmistasid Himaalaja Chamba provintsi mägikülakestes elavad meistrid.

Loovat taaskasutust tutvustas Londoni Central St Martins College’i tudengite loodud Chocolate Rain Design, inspireeritud lapsepõlvemälestustest ja unenäolisusest. Nende sotsiaalse projekti idee on julgustada inimesi oma mälestusi säilitama ning emotsionaalset väärtust omavaid vanu asju töödeldes neid ise mõneks uueks mälestuse objektiks muutma.

Näiteks lapsepõlve lemmiköösärgist lõigatud fragmenti ruumikujunduslikul eesmärgil ära raamides või reisil korjatud merekarpe kaelaehteks köites.

Terra Plana eetilistel printsiipidel põhinev jalatsifirma võttis enda kanda sotsiaalse abistaja rolli. Nende üks liin, Soul of Africa, pakub aafrika naiste käsitsi valmistatud mokassiine. Selle projekti eesmärk on luua jätkusuutlik areng KwaZulu-Natalis Durbani piirkonnas Lõuna-Aafrikas ja anda sellega kohalikele naistele võimalus omandada uusi jalatsite valmistamise oskusi, teenida raha ning taaselustada oma kogukonda.

Loomanaha ebaeetilisusele tõi järgmises boksis lahenduse bränd Beyond Skin, eksklusiivne luksuslik jalatsibränd, mis pakub ajatuid kollektsioone. Firma ei kasuta loomseid materjale ning hoolitseb oma töötajate eetiliselt terve ja energiasäästliku töökeskkonna eest, pooldades kohalikku tootmist.

Kokkuvõttes õnnestus Londoni moenädala messil tõestada, et keskkonnateadlik ei tähenda automaatselt koledat või igavat disaini.

Keskkonnasäästlikkus ja taaskasutus on in, nagu kinnitas Vivienne Westwoodki oma viimase Gold Labeli kollektsiooniga, kritiseerides tekstiilijäänustest, vanadest riietest ja plastist kokk pandud kollektsiooniga raiskamist ja jääkide tootmist. Mida toob aga järgmine moenädal, selgub juba õige pea.