Justkui oleks miljardeid dollareid väärt varandusega mees tahtnud seda pihta panna. See oli mõjus etendus, Venemaa elanikele. Peaminister on rahva poolt. Oligarh, olgu ta nii mõjuvõimas ja rikas kui tahes, on seda vaid peaministri armust. Just nii kaua, kui vaja. Kui vaja, lüüakse laiaks.

Väike, 20 000 elanikuga Pikaljovo linnake, nagu öeldud Maardu sõpruslinn, on üks paljudest Venemaa monofunktsionaalsetest linnadest, mis majanduskriisi mõjul ning ka omanike suva tõttu sattus sotsiaalse katastroofi äärele. Linna ainsaks tööandjaks on suurettevõte, mis toodab tooret alumiiniumi tootmiseks ning jääkidest muud, näiteks tsementi. Piltlikult öeldes oli ühes hoovis kolm üksteisega tihedalt seotud ettevõtet, mis omal ajal veidral kombel erinevatele omanikele erastati. Juba see faktor iseenesest sisaldas konflikti, sest nõuka-aegne tootmistsükkel ei näinud ette võimalust, kus iga tootmisüksus eraldi ettevõttena võinuks tegutseda. Aga just nii läks Pikaljovos. Omanikud, neist keskse ettevõtte omanik on Deripaskale kuuluv holding Bazel, omavahel mõistlikule koostöökokkuleppele ei jõudnud. Pigem vastupidi Vähe sellest, ka ettevõtete toodangu hinnakonjunktuur maailma turul polnud selline, mis aidanuks veepeal püsida.

Üksteise järel pidid ebarentaablid ettevõtted oma tegevust kokku tõmbama, töötajad koondati, palgad ja hüvitised jäid välja maksmata. Lõpuks võeti majadest soe vesi ning lõpetati kütmine, sest tehased olid katlamajale, mis kogu linna küttis lootusetult võlgu. Arusaadavalt ajas säärane olukord meeleheitel linnaelanikud tänavale protestima. Kohalik ametühing saatis Moskvasse kaebekirja, sest kohalikud võimud ega ärimehed kas ei tegelenud olukorra lahendamisega või lihtsalt ei suutnud sellega toime tulla.

Putin võttis juhtimise üle sel hetkel, kui Pikaljovo elanikud olid blokeerinud linna läbiva föderaalse tähtsusega maantee, tekitades seetõttu enam kui 400 km pika ummiku. Võimalik, et ummik tekitati (keegi, kes väga Putini külaskäiku ei soovinud) just nimelt seepärast, et peaminister ei saaks linna sõita. Vähemalt ta ise sellele viitas. Aga, nagu öeldud, saabus Putin helikopteriga.

Käis tehases, ning küsis omanikelt, miks need on tehase käest lasknud.

Lisaks ütles omanikele otse, et need on oma ambitsioonide, ebaprofessionaalsuse aga võibolla lihtlabase ahnusega pannud kohalikud inimesed morjendavasse olukorda. „Kus on ärimeeste sotsiaalne vastutus?"

Kohalikele võimumeestele teatas Putin, et ei usu eluilmaski, et need piisavalt probleemi lahendamisega vaeva oleks näinud. „Alles minu saabumise eel hakati siin, nagu prussakad, siblima." Taas tsitaat, mida press naljalt kõrvust mööda ei lase.

Siis teatas „isake" eraldatud rahasummadest, 41,2 miljonist rublast(ca 12 miljonit krooni), millega kustutatakse võlad töötajate eest.

Siis rääkis Putin üksnes eriteenistuse kooliga mehele omasel vastuvaidlemist mitte taluval toonil olukorra lahendamiskavast, millele ta kaamerate ees ka alandlikul miljonäril Deripaskal lasi alla kirjutada.

Ning lõpetuseks teatas, et kui ärimehed ei saa, ei suuda ega oska olukorrast välja tulla, siis teeb riik seda ilma nendeta. Riigituumas juba liigubki eelnõu, mis räägib tehaste riigistamisest.

Ühesõnaga vastu vaielda ei tahtnud keegi.

Showd jälginud õelamad vaatlejad aga pärisid - a) mis raha eest ettevõtjate poolt tekitatud kaost leevendatakse? b) Kas riigi ülejäänud monofunktsionaalsed linnad, mis tänasel päeval sarnaste probleemide käes vaevlevad(aga selliseid linnu on sadu ning elanikke seal võib lugeda miljonites) peaksid samuti ummistama maanteid, et neile tähelepanu pöörataks ning probleemid vähemasti korraks lahendatud saaks.

Ning lõpuks - mis saab miljardär Deripaskast, keda peaminister kui koera kamandas? On`s paari aasta tagusel Vene Forbesi edetabelijuhil aega asju pakkida ning või väikest viisi vanglažargooni õppida või piirdub isand Putin seekord vaid avaliku alandamisega. Eks elu näita.

Maardu sõsarlinna elanikud on vähemasti esialgu rahul.