Egiptus edasijõudnutele
Esimest korda sattusin Egiptusesse umbes aasta tagasi. Egiptus jättis vastuolulise mulje – oli nii piinavat kui ülendavat. Punase mere äärne avarus, teistmoodi vaikus ja ilus kurbus inspireerisid mu raamatu “Vaba tõus” viimaseid peatükke.
Sügisel kirjutas mulle keegi Toomas Mikkor. Ta oli lugenud mu Lähis-Ida huvist ja pakkus, et võiksin talle külla tulla, sest tema nimelt talvitub Siinais, Nuweiba külje all. Veel pakkus Toomas, et võiksime koos edasi rännata Siwa ja Bahariya oaasidesse – nii karmidesse kohtadesse olevat raske leida reisikaaslast.
Kui argit ja külma kogunes juba liiga palju, meenus Toomase pakkumine. Ja see, et Dominal on mugav tsharter otse Tallinnast Egiptusesse.
Järgmine hetk olin juba Sharmis ja kauplesin taksohinda Nuweibasse. Helistasin Toomasele, kes lükkas toru otsa oma sõbra sudaanlase. Hinnad kukkusid kohe. Sõidame mööda päikeseloojangus maanteed, mõlemal pool dramaatilised mäed.
Toomas osutus inimeseks, kes on saanud haiget nii töö- kui pereelus ning neelab nüüd unustust ja ehedust. Ta on aerutanud alligaatorijõgedes Floridas, rännanud läbi Ameerika, Iiri- ja Shotimaa, kolistanud ringi Venemaal ja Kaukaasias - alati eemal turistiradadest ja paketiparadiisidest. Siinais võrdub see Sharm El Sheiki vältimisega.
Nuweibas elab Toomas palmiroost hütis. Tema naabrid on sudaani põgenikud või mõni juhuslik backpacker, kes endale ka paarikümne krooni eest tuulevarju võtab. Sooja vett ei ole. Oma onni on Toomas elektri sisse vedanud ja klõbistab nüüd õhtuti laptopiga, saateks merekohin, vaateks tähistaevas.
Toomas on mulle pannud kinni intro dive´i ehk proovisukeldumise koos instruktoriga. Kõhklen. Toomas ütleb, et karta pole midagi, intro dive´s alla viie meetri ei viida. Kui nii veepinna lähedal ka midagi juhtuks, saad kas või ise lestadega pinnale. Ja kui oled nii loll nagu üks vanamees, kes toppis endale enne sukeldumist tropid ninna ja vee all surus rõhk need ajudeni välja, vajutab instruktor nuppu ja tõused pinnale kui kork. Et mind lõplikult veenda, näitab Toomas fotosid intro dive´delt Sharmis. Tegu oleks justkui laadaga – sajad inimesed paadisillal tunglemas. Üks instruktor võtab kaks klienti käekõrvale ja kohe vette, ei mingeid õpetusi ega seletusi. Konveier ja äri. Siin Nuweibas aga tegeldakse ikka ainult ühe inimesega korraga ja täpselt nii kaua kui vaja. Enam ma ei kõhkle. Järgneb instruktor Hamdi psühholoogiline massaazh ja hirm hajub. Lõpuks – vee all - tõukavad psühhedeelsed mulksumised ning kalad & co hirmu konkurentsist üldse välja. Oo jaa – see on täiesti teine maailm, mõtlen, kui äkki märkan erksinises vees hulpivat kilekotti. “Jah,” kommenteerib Toomas hiljem. “Maksaks keegi mulle varustuse kinni, korjaks nädalaga kogu rifi prahist puhtaks.” Parajasti tuksub mööda Aqabasse suunduv kiirlaev. Toomas on sellega sõitnud ja ise näinud, kuidas rahvas prügi vette loobib. Reostavad nii kohalikud kui turistid. Kord tabati Sharmist turist, kes oli haamriga mitu päeva vee all riffi tagunud, et endale koobast ehitada. Keegi teine turist tassis kaldale paarsada elavat merikarpi ja ladus nad riita, et seejärel mõelda, mida nendega peale hakata. Too mees sai küll 1000 dollarit trahvi, kuid reeglina on turist püha lehm, keda keegi ei puutu. Ka jalutades näen ühel pool prahivälja, teisel pool türkiissinist merd. Kohas, kus peatusin aasta aega tagasi, hoidsid hotellipidajad ümbrust korras. Sudaanlased aga eriti koristada ei viitsi. See-eest teevad nad põnevaid aafrika toite, mida õhtul lõkke ümber ühest pajast näppudega süüakse, ja mängivad trumme, mis kajavad vastu ka hinges.
Ühel päeval sõidame mööda rannikut Iisraeli piiri poole. Mere ääres seisavad kümned pooleli jäänud hotellid – kivimonstrumid, kus kohalik Tarkovski leiaks mitu maailmalõpu tsooni. Tegelikult on see aga lihtsalt valearvestuse tsoon. Turiste jäi terrorismihirmus vähemaks, polnud mõtet projekte lõpuni viia ja mahalammutamine on samuti kallis. Toomas näitab kaljurahnu, millelt veeretati alla kämpingusse kaks lõhkeainetega dzhiipi, mis tapsid kaks juudi turisti. Paarkümmend kilomeetrit eemal on Taba Hilton, kus hukkus 21 inimest. Nüüd on Siinais turvameetmeid tugevdatud. Iga tund patrullivad politseinikepaarid mööda kallast. Kohati tunnen sedasama imelikku lainet, mida olen tundnud nii Iisraelis kui Liibanonis – kõik on kuidagi nii rahulik ja helge, kuidagi algne. Plastmasstoolidel vesipiipu imevad mehed, kes vaatavad karjakesi koos ühte telekat, kusagilt krapist kostuvad ekstaatilised viisid. Rahu... ja kusagil all on pinge, mille ma ise välja mõtlen.
Jõuab kätte meie esimene kõrbesafari. Sedakorda Siinai kõrbes, Moosese radadel. Meie teejuhtideks on kaks beduiini, Toomase sõbrad. Möödume kõrbe sisse peitunud beduiinitelkidest. Naiste näod on üleni kaetud. Kitsast avast paistvad silmad löövad aga külalisi nähes särama. Kohe tassitakse meie ette pambud ehete ja käsitööga, kuigi me kasutame oma vähest araabiakeelset sõnavara: “La! La!” (Ei! Ei!) ja “Ma fliss fluss” (Pole raha!). Mehed pakuvad teed – kanget ja ülimagusat – nagu tee espressot. Enamusel on kenad näojooned ja lagunenud hambad. Ehk seetõttu, et hambaarst kõrbestiili juurde ei kuulu. Välja arvatud meeste käes helkivad mobiiltelefonid, näib kõik nii nagu sajandeid tagasi. Kolm ööd ja kolm päeva Siinai kõrbes kuluvad kiiresti. Me ei näe ühtki turisti. Näeme kanjoneid, koopaid, uskumatult selget tähistaevast. Öösel ulub tuul nagu õudusfilmis. Loojangud, tõusud, düünid, massiivsed kivilahmakad vaheldumas liivaväljadega, mis vastavalt valgusele tooni muudavad. Kuiv vaikus. Rahutus on mujal. Toomas räägib, et turistide põhimarsruut on Coloured Canyonisse, kus graffitit on rohkem kui paljast kivipinda ja vaikust võib-olla üldse mitte. Lõunaks küpsetavad beduiinid gaasipriimusel värsket leiba, juurde pakuvad kitsejuustu ja värsket salatit, õhtuks ühepajarooga kana ja juurviljadega, hommikuks omletti ubadega. Ja kanget magusat teed. Beduiinid tunnevad iga kivi ja mäge, nad on vaikse loomuga ning näivad igati omas elemendis - ometi suhtuvad turistid (ka egiptlastest turistid) neisse kui alamatesse a la miks teie, beduiinid, ei ole nagu meie - kirevates särkides lärmitsejad?
Sattusime nägema üht kaamelirallit ja seda võib juba nimetada lõunamaiseks kaoseks – beduiinide vaikne loomus oli kusagile koopasse varjule pandud. Tolmupilves kulgesid kõigepealt kaamelid ja nende ratsanikud, järgnesid dzhiibid kaasaelajatega. Hiljem algas äge vaidlus, kes ikka täpselt mahtus esikümnesse ja kui palju võiduraha keegi saama peaks.
Ristsed käes, asume pärast paaripäevast toibumist ja snorkeldamist teele Siwa oaasi poole. Kõigepealt bussiga Kairosse. Ilusamaks see linn aasta jooksul pole läinud. Samas leiab siit alati midagi raju – seekord vaatleme Kairo katuseid. Pea igal katusel on mingi kambrike või väljaehitis, kus inimesed elavad. See on uskumatu. Ööbime Aleksandrias. Järgmine varahommik mööda Vahemere rannikut kõigepealt Marsa Matruh´sse ja siis Siwasse. Kokku umbes 20 tundi bussiga.
Siwas sajab meile kohe ligi kümme väikest poissi, kes kõik pakuvad oma eeslirakendit. Valime huupi. Poiss ütleb, et tema nimi on Moussa ja tema peab meid nüüd terve Siwas veedetud aja sõidutama. Toomas ähvardab, et võtame kohe kellegi teise, kui ta meile turistihinda pähe määrima peaks hakkama. Poisi kollakad silmad lähevad kurvaks, aga jõuame kaubale. Moussa jopele on kirjutatud “Modern Style”, aga meie vanker loksub mööda mudasavionnidest, teemajadest, pisikestest poodidest, eeslirakenditest ja kalabiiades meestest. Kõigepealt korraldab Moussa meile tuuri ümber Siwa. Amuni tempel ja oraakel, mida külastas 331. aastal e Kr Aleksander Suur, et teada saada seda, mida ta juba niigi teadis: et ta on jumal... 6.saj e Kr pärit templist pole suurt midagi säilinud – hoopis huvitavam on Gebel al-Mawta ehk Surnute mägi, mille Ptolemaiuse aegsetes hauakambrites siwid end Teise maailmasõja ajal itaallaste pommide eest varjasid. Esile võiks tõsta Si Amuni hauakambrit, kus joonistused on hämmastavalt hästi säilinud, eriti laemaaling - naine, kel oleks justkui silikoonrinnad – kaks suurt palli.
Jõuame tagasi Siwa keskusse - 13. sajandist pärineva Shali kindluse juurde. Tolles labürindis elati sajandeid annaalidele teadmata elu – sest võõraid sisse ei lastud, ja kui lastigi, ei kippunud nad hiljem oma muljeid avaldama. 1926. aastal muutis kolmepäevane vihm kindluse elamiskõlbmatuks ja nüüd võib seal vabalt ringi jalutada ja vaid aimata, mis siin keset kõrbe kunagi podises või kees.
Siwa on ikka täiesti teine maailm – arhetüüpne oaas. Tänu oma geograafilisele eraldatusele, on siwide eriline, berberi juurtega kultuur ja keel säilinud suhteliselt puutumatuna. Endiselt elatakse mullast ja savist majakestes, kasvatatakse datleid ja oliive, eeslid korisevad ja huikavad. Okei, on turiste, aga mitte eriti palju... Ainukesed autod on kas veoautod või kõrbedzhiibid. Kui naine 17-aastaselt abielus pole, on ta juba lootusetu vanatüdruk. Abielusid korraldavad muidugi perekonnad. (Miskipärast meenub mulle üks Indias kohatud tüdruk, kes ootas just oma pulmi mehega, keda ta paar korda näinud oli. Aga see on ju hea, et vanemad abielusid korraldavad, väitis tüdruk. Kui midagi nihu läheb, on see nende süü.) Naise ülesanne on hoida kodu ja lapsi, ilma meheta väljas ei tohi käia, isegi turul mitte. Tegelikult on Siwa üks suur küla, inimesi on umbes 24 000.
Ja lõpuks oleme me Suures Liivameres – sellessamas, kuhu pärsia kuningas Kambyses kaotas terve armee ja kus liiv on aastasadade jooksul võtnud ka lugematuid teisi. Tegelikult on vaid 30 protsenti Saharast liivakõrb, ja mõned neist protsentidest asuvad Siwa ümber. Seda ilu ja valgusevoolu ei ole võimalik kirjeldada. Ausalt. Seda peab kogema, et oleks kus hiljem mälestustes lennata... Teeme paar ühepäevast safarit erinevate korraldajatega, et valida kõige kompetentsemad teejuhid pikale matkale Siwast Bahariyasse, mis on 450 km kõrbeteed (ehk vähemalt 9 tundi sõitu), ja sealt edasi Valgesse ja Musta kõrbesse. Safarikorraldajad on erinevad – tasub valida mees, kes viib ikka kaugemale kõrbesse, mitte ei tiiruta mobiililevis ja turistikohtades (milleks on siinkandis kuuma- ja külmaveeallikad, mis alati kubisevad inimestest ja mille kõrval on tihtipeale ebamaalilise välimusega mineraalveevabrik). Niisiis teeme oma valiku ja asume koos kuue teise backpackeri, nelja juhi ja kahe dzhiibiga teele. Kuna meil pole lubasid (mille hankimine Kairost võtaks 10 päeva aega), aga kuuel kaasturistil on, peidetakse meid checkpointide ajaks autokastis varustuse alla. Ebamugavused kompenseerib kõrbe ilu, mis muutub nüüd järk-järgult kivisemaks. Kõige tipp on täiskuuöö seenelaadsete kivimoodustistega Valges kõrbes, kus kohtuvad unenägu, tegelikkus ja LSD ilma LSDta.
