Ehedus
“Neeger läheb igal hommikul randa. Vaatad, et passib niisama,
ainult sügab oma kuradi värki, tead küll, milline see neegritel
on. Kolm päeva käisin tast mööda, siis ei pidanud vastu,
küsisin, et “votša duuin, nigger?”. Noh, ma muidugi
nigger ei ütelnud, äkki solvub, uurisin niisama, et mis passib.
Rääkis, et müüb paate. Isa ja vanaisa müüsid
paate, nüüd müüb tema ka. Oled mõne paadi
müünud ka? Ei olevat veel. Üldse mitte kunagi? Veel mitte, jah.
Kümme aastat. Anna raha, süüa tahan.
Saad aru, ta
käib kümme aastat rannas paate müümas, aga ei pane isegi
silti üles! Vot see on vaimsus! Sellest meie, valged eurooplased, aru ei
saa.
Tüübil on kontsept olemas. Tema müüb
paate, tal pole kiiret. Mina tõmbaksin ennast pooleks, raisk, ja
tõmbangi, kusjuures, paneks putka püsti, reklaamid lehte, paat kah
kohale! Sebimist oleks hullupööra, aga käšš
hakkaks jooksma... Reklaam, krediit, laienemine... Aga neeger istub, noor mees,
kolmkend viis, ütleme, ja ei aja asja keeruliseks. Küsisin, et kas
tal igav ei hakka. Vastas, et mään, tema kuulab laineid! Ma
ütlen, me oleme oma elule jõledad raamid ehitand. Raha tuleb, aga
ehedust pole. Miski pole enam päris. Kui sa, Asko, kas või korraks
pea persest välja tõmbaksid ja maailmas ringi vaataksid, siis sa
saaksid aru, kui kuradi lollakalt me oleme ennast sisse
mässinud!”
Leemet oli oma sõiduvees. Ärgu
ainult hakaku jälle vana joraga, et mis sa, Asko, suvi läbi maal
mädaned. Ära on tüüdanud. Rabagu, äritsegu ja
sahkerdagu pealegi, et siis kuuks-paariks Taisse, Keeniasse, Indiasse, Peruusse
või Nepaali pageda, tema, Asko, on vanem ja targem.
“Võtame kas või sinu,” hakkaski Leemet pihta.
“Kui sa vähemalt elaksid siin, aga sa oled ju terve talve Tallinnas,
Asko, Mustamäe korteris kõnged! Millal sa viimati Soomes
käisid?”
“Kolm aastat tagasi,” vastas Asko.
“Linn tegi füüsikaõpetajatele konverentsireisi
välja, noh, nagu parematele või nii. Mind võeti ka
ühes. “
Leemet tõstis käed otsekui
meeleheites taeva poole. Ta ise oli nädala eest Keeniast tulnud.
“Mis sa teed siin üldse päevad läbi?”
“Auku kaevan.”
“Mis kuradi auku? Hauda
kaevad?”
“Niisama auku. Maja taha. Võib-olla teen
tiigi. Võib-olla ei tee.”
Kui mehed purju jäid, ei
saanud Leemet muidu, kui pidi videokaamera teleka külge ühendama, et
Asko liikuva pildi abil ühetoonilisest Eestimaa suvest kirevasse Aafrika
talve sikutada. Pärast safari-kaadreid (kaelkirjak, giid, sebra, Land
Rover, reklaamplakat lõviga) pilgutas Leemet silma ning vahetas
kassetti.
“Nii, vaata nüüd! Ma lasin neegril
Helenale taha keerata! Valus laks egole, aga raisk, naisel on kah õigus
tunda saada, kuidas ehe neegri...”
“Ma ei taha seda
vaadata,” ütles Asko ning pani teleka kinni.
Talvel
võtsid Leemet ja Helena pangast laenu ning põrutasid Okeaania
saartele. Leemet tuli tööltki ära, et ei peaks enne märtsi
Eestisse tagasi tulema.
Kesse tahab lumelopas solgerdada. Asko sai
postkaardi. Templilt, mille oli löönud kellegi kauge ja tundmatu
postitöötaja käsi, luges ta “Melekeok, Palau”.
Vana aasta lõpus käis Asko Puhjas. Ema oli haige ning Asko
mõistis, et isegi nõnda püsiv nähtus nagu kuskil
maakohas elav esivanem ei pruugi
ajavoolule vastu pidada. Ema oli saanud kirja Majurost, Marshalli saartelt.
Ülejäänud talve käis Asko tööl ning luges
vaheldumisi tehnikaajakirju ning “Aiapidaja käsiraamatut”.
Viimane oli tal ammu peas.
Leemetil polnud kombeks naist venna poole
kaasa võtta. Ei teagi, kas jättis ta naise koju taktitundest
või selleks, et törts mehejuttu rääkida. Asko naine oli
kolm aastat tagasi pärast õpilastele korraldatud Leedu-reisi
bussijuhiga kokku kolinud.
Kui Leemet suvila uksele kolkis, jäi
Askol augukaevamine kus seda ja teist. Kaugelt kaasa toodud rummipudeli kork
plumpsatas lahti. “Kurat, jah, hakkab pihta jälle!”
hädaldas Leemet. “Ei jõudnud sinu juurestki mitu kuud
läbi tulla! Kontaktid, kontrahtid, turundus! Võlad on peal, kurat,
inkasso oli arved ära arestinud. Poleks Helena papaaša pappi
luhvtitanud, me oleks surnud sinna Vanuatule, raisk!”
Edasi
sai Asko teada, et eurooplased on kaotanud seose loodusega. Deebetkaart
blokeeritud, krediitkaart limiidini tühi ja ongi krõška.
Põliskultuurid elavad veel ehedat elu, need, keda me pole suutnud
asjade-maailmaga tuksi keerata. Pärismaalasel ei ole probleem palja
persega käia, tema püüab kala, teeb lõkke üles,
sööb. Läheb, paneb oma naist. Teine päev püüab
jälle kala, viib naise nooremale õele ja paneb toda.
“Vot nii elavad!” kiitis Leemet. “Ikka hoopis teine
vaimsuse tase! Täpselt sama värk oli Saharas. Beduiinidel on telgid
püsti, telkide vahel kallid vaibad otse liiva sees. Kuulavad päev
läbi raadiost kuuldemänge. Aga meie siin... Muud ei ole kui kontoris
passimine, telefoni ja arvuti otsas.”
Asko ei öelnud
midagi. Ta kreemitas käsi. Talv oli naha õrnaks teinud, ei see
talunud enam labidavart. No pole viga, küll harjub, nagu iga suvi.
Vaevalt oli Leemeti uus ettevõtmine (miskit
tavapärasest paremate tolmuimejatega, Asko ei saanudki pihta, mis
täpselt) tuurid üles võtnud, kui rännukihust haaratu
Helenat ühes võtmata Brasiiliasse põrutas.
Asko
õpetas füüsikat ja ootas kevadet.
Leemet
pühitseti šamaani õpilaseks.
Asko kaevas auku.
Leemet käis Eestis, alustas kalakasvanduse rajamist ning kadus
varsti nelja tuule poole.
Asko tegi moosi, marineeris kurke
ning kõpitses suvilat talvekõlbulikuks. Vahepeal kaevas auku
ka.
Leemet saatis foto endast pilusilmsete tüdrukute seltsis.
Pisut vettinud postitemplil seisis Yangon, Myanmar.
Asko kaevas
auku. Leemet reisis. Puulehed läksid kollaseks, lumi sulas, lilled
tärkasid. Ühel päeval, kui Asko jälle suvilas kükitas,
oli Leemet platsis. Asko polnud üksi. Ta oli tüdrukute kehalise
kasvatuse õpetaja maale külla meelitanud.
Algul olid
kõik kolm natuke kohmetud. Siis koukis Leemet pudeli välja ning
olemine läks hulga lahedamaks. Kui Leemet värvikalt kirjeldas, kuidas
ta oli kord alles hommikul avastanud, et sihvaka asiaaditüdruku
küljes tolknes noku, naerdi nii, et Askol läksid pooleldi
näritud hapukurgi tükid ninna.
“Oh, kurat, Asko,
Regina! Asko ja Regina, te liigutage ennast natuke!” alustas Leemet vana
loengut. “Passite siin, nagu Eesti rahva muuseum!”
Asko
ja Regina tõusid ja läksid ukse poole.
“Lähetegi või?” oli Leemet keeletu.
“Head ööd!” soovis vasttekkinud paar, kellel seisis ees
esimene koosmagamine.
Leemet jäi kaminaruumi üksi. Ta
tinistas pudeli tasapisi lõpuni. Käi, palju t
ahad, inimestest aru ei saa, mõtles ta. Elavad, nagu polekski elul suurt
viga.
Tavaline hapukurk suus, ei ihagi tõelise, eheda toidu
järele! Antiloobid, ritsikad, merisead, ussid, tõugud ja vaglad
– Leemet oli kõike proovinud. Ja nüüd seisis ta venna
suvila tagaaias mõttetu augujuraka serval. Mitu tonni mulda võib
mees üksi hunnikusse ajada?
Leemet ronis poolemeetrisele
vallile, mis auku ümbritses. Raisk, et jalg ei libiseks, jõudis ta
mõelda. Järgmise asjana kukkus ta...
...soojaveelisse
džunglijõkke. Ta sumpas kaldale. Puu otsas istusid ahvid ja kihistasid.
“Naerge-naerge, sead, ma olen teiesuguse aju söönud,”
pomises Leemet. Ta astus kallast pidi edasi ning sattus lagunevatest
suurmajadest koosnevasse agulisse. See oli Fortaleza, kus mitu miljonit inimest
veetis oma argipäise elu ehedas transpordikaoses. Leemet trügis
mikrobussi ning hingas täiel rinnal higi ja meretuult. Varsti ilmusid akna
taha sebrad, elevandid, kaelkirjakud ja lõvid. Korra vilksatas
džiibitäis automaatidega neegreid, siis jõuti oaasi, kus
lakkamatult popsus kahetaktiline pumbamootor, mis niristas vett datleid ja
pisikesi banaane kasvatavate puudeni. Leemet sisenes koopasarnasesse majja.
Kummituslikes hõlstides inimkogude asemel siblisid seal ringi poolalasti
tüdrukpoisid ning pakkusid soovijatele tablette, napse ja iseennast
“onli vool lidel dolal”. Ta võttis üht-teist sisse ning
avastas ennast meetripikkuse šamaani seltskonnast. Šamaan laulis
kirikulaule ja suitsetas vahetpidamata. Koos mindi Ambos Mundose hotelli
Havannas, kus Hemingway eluõhtut veetis. Katusebaarist avanes kena vaade
suurlinnale, mis meenutas New Yorki, ainult et taamal kõrgus Eiffeli
torn. Kõikjal, kuhu silm ulatus, elasid inimesed ehedat elu, mis oli ju
ometi nõnda erinev eestlase ühetoonilisest argipäevast. Leemet
kinnitas rihmad, noogutas instruktorile ning lendas deltaplaaniga kaugusse. Ta
maandus kivisel tühermaal, kust algasid mäed. Lõdisedes ja
hõredat õhku ahmides ronis ta aina kõrgemale, kuni
jõudis Asko kaevatud augu servale. Viimase jõuga roomas ta
kaminaruumi ja jäi silmapilk magama.
Hommikul vedas
Leemet venna esimese asjana augu juurde.
“Mis kuradi asi sul
siin toimub?” nõudis ta peaaegu vihaselt aru. “Endal on
siuke asi tagahoovis ja mina olen terve varanduse lennufirmadele
andnud!”
“Millest sa räägid?” küsis
Asko.
Leemet sundis ta auku ronima ning hüppas ise
järele.
Aga augus ei olnud midagi üllatavat, ainult muld,
vihmaussid ja natuke kuivanud puulehti.