Ehk meie kallale ei tulda
Läinud nädala kolmapäeval tuli muidu vaikselt toimetav Eesti Pank oma kvartaliülevaates lagedale julgete soovitustega, kuidas ohjeldada Eestis levivat tarbimishullust. Ettepanek kaotada eluasemelaenude intresside maksutuludest mahaarvamine ja KredExi garantii tekitas avalikku pahameelt. Ekspress uuris Hansapanga Eesti juhi Erkki Raasukese käest, mis nüüd laenuturul toimuma hakkab.
Kui paljusid inimesi Eesti Panga avaldus mõjutab?
Protsentuaalselt suhteliselt väikest osa. Kui Eestis elab teatavasti 1,35 miljonit inimest, kellest umbes 570-580 000 on tööhõivelised, siis eluasemelaene on praegu võtnud natuke alla 60 000 inimese. Kui need sammud kuidagi mõjutavad, siis konkreetse ajaperioodi jooksul üht osa inimestest, heal juhul 10-15 protsenti nendest kodulaenu võtjatest. Aga see on spekulatsioon. Ei tea, kas see läheb neile üldse korda.
Kas ettepanek lõpetada intresside mahaarvamine laenumaksetelt läheb läbi?
Ratsionaalselt võttes ei ole seda vaja, sest laenu võttes ei pööra sellele tähelepanu ei finantseerija ega ka laenuvõtja. See on boonus, mis lisandub hiljem ja sellega saab loomulikult midagi mõistlikku ette võtta. Kui see soodustus nüüd kaob, siis on see pigem psühholoogiline faktor kui mingi rahaline piiraja. Eesti eluasemelaenuturg kasvab praegu suurusjärgus 800 miljonit krooni kuus ja möödunud aastal oli tagasiarvestatav summa kokku 136 miljonit krooni.
Kas Eesti Pank ei ole läinud eraisikuid ületarbimise eest hoiatades liiga lihtsat teed ja ei peaks pigem hoiatama riigisektorit liigse kulutamise eest või muretsema elujõulise ettevõtluse pärast, et suurendada eksporti?
Need on kõik sellised käibetarkused. Mantrat, et eksporti oleks vaja kasvatada, on nii palju korratud. Öelda täna, et üks või teine asi on liiga lihtne, on liiga vara. Võibolla need meetmed ei tööta ja osutuvad liiga lihtsaks. Järelvalveorgani ülesanne ongi kasutada kõiki meetodeid, nii importi piiravaid kui ka eksporti toetavaid. Keskpanga käitumine on olnud siiamaani pigem pakkumist piirav ehk on pandud pankadele regulatsioone peale. Nüüd on esimene kord, kus läbi oma sõnumi üritatakse ka nõudlust piirata. Kõik sõltub sellest, kuidas neil õnnestub oma sõnum nüüd kohale viia. Kui inimesed suudavad end oma tahtmistes piirata, siis ehk muid meetodeid polegi tarvis kasutusele võtta.
Kas pangad kardavad, et kuna maksejõulisem elanikkond on endale laenud ära võtnud, siis jäävad järele piiri peal sissetulekuga potentsiaalsed laenuvõtjad?
Eluasemelaenud on olnud tänaseks turul juba aastat seitse. Arvata võib, et kelle elujärg on olnud parem, ei ole need seitse aastat oodanud, vaid on oma elujärge veel rohkem parandanud. Loogiline on, et juurdetulijad on suures osas proportsionaalselt väiksemate sissetulekutega kui need, kellel laenud juba olemas.
Kui meil oleks kartus madala sissetulekuga uute laenajate ees, siis oleks hästi lihtne neile lihtsalt mitte anda laene. Aga tegelikult ei esinda need turule tulevad uued inimesed oluliselt suuremat krediidiriski. See on rohkem suure pildi teema - üldine laenumaht kokku on jõudnud sellisesse suurusjärku, kus inimeste finantsvabadus on jäänud üsna tillukeseks. Mõned arvavad, et see on läinud lausa ohtlikult väikeseks ja kui tuleb mõni tagasilöök – näiteks intressid tõusevad, majanduskasv ei ole nii suur kui oodatud või et läänest ei laenata piisavalt palju uut raha – siis võib see kaasa tuua valusa kokkutõmbumise.
Eestis on eluasemelaen 15 protsendil peredest. Kas see on meie oludes lagi?
Proovisime seda uurida. Analüüsisime kättesaadava statistika alusel inimeste laenuvõimet ja järeldasime, et hetkel liiga palju täiendavat ruumi ei ole. Aga me kasutasime seal palju lihtsustusi, näiteks et pank reeglina ei luba kasutada keskmisest sissetulekust üle kolmandiku laenu intressi ja põhiosa tagasimakseteks. Samas tuginesime deklareeritud sissetulekutele ja kõik sissetulekud ei pruugi ju olla deklareeritud ja kindlasti ei olegi. Võttes kõike seda arvesse jõudsime järeldusele, et eraisikute laenuturu kasv peaks minema natuke vaiksemaks, jätkuma senise 40 asemel kümneprotsendise kasvuga.
Hansapank on alati takka kiitnud Eesti Panga avaldusi, kuid ometi pole reaalseid samme astunud.
Olgem täpsed, seda ütles Indrek (Neivelt – toim). Kui me poleks nõus sellega, mida keskpank teeb ja hakkaksime sellele vastu töötama, siis me teeksime nende töö oluliselt raskemaks. Praegu oleks see äärmiselt rumal tegu, sest keskpank on õige asja eest väljas. Kõige parem oleks, kui nad leiaksid mingi viisi panna inimestele pea sisse mõte mitte võtta nii palju laenu, siis ei peaks ka meile piiranguid seadma. Kui keegi tuleb ja seab sulle piiranguid ja sa oled sellega rahul, siis võib tekkida küsimus, kas sa oled päris adekvaatne.
Kas pank vaatab nüüd siis laenutaotlejaid karmima pilguga?
Me tegime natuke häält umbes 12 kuud tagasi, kui vaatasime, et eraisikud hakkavad järgmisel aastal olema pigem laenajad ja mitte enam deponeerijad. Lootsime, et ka teised turuosalised seda jälgivad, aga panime sellega täiesti mööda. Jaanuaris tulid konkurendid väga agressiivsete pakkumistega peale ja sealt see õige kasv alles algas. Kui vaadata iga krediidiportfelli eraldi, siis ma arvan, et me ei tee ühtki halba otsust. Aga kui vaadata neid kõiki koos, siis laenukoormus on kasvanud majanduse jaoks sedavõrd suureks, et tagasilöögid hakkavad olema nähtavad hoopis teistes sektorites.
Kas väidate, et Hansapangal olid üllad plaanid laenuandmist piirata, aga pahad Nordea ja Ühispank rikkusid need soodsate pakkumistega ning teil ei jäänud muud üle kui hinnaralliga kaasa minna?
Ei, nii küll ei saa väita. Me panime ise samamoodi kaasa. Mõnikord ei ole nii, et sul on hea ja halb valik. On halb, halvem ja päris koledad valikud. Eesti on mitmes mõttes unikaalses olukorras just finantsturgude tasakaalu mõistes. Päris mitmed tavalised turumehhanismid ei toimi. Praegu on päris suur nõudlus eraisikute laenude järele, aga pakkumist ei ole, sest deposiit pole kuhugi kasvanud. Hind peaks justkui üles minema, aga on tulnud hoopis alla.
Praegu kinnisvaraturul toimuvat on võrreldud 1997. aastaga, ainult et siis ostsid inimesed laenude eest aktsiaid. Kas need on võrreldavad?
Ei ole üldse võrreldavad. Aktsiaturgudel oli kokku umbes 10 000 investorit, rahaline maht oli tilluke. Ma kahtlen, kas see miljardi kanti oli. Praegune laenude maht tuleb aasta lõpuks kusagile 23-24 miljardi krooni vahele. 1996. aastal oli eluasemelaenude jääk seitse miljardit, tänavu on ainuüksi kasv olnud nii suur. Praegune turg on jaotunud palju suurema hulga inimeste vahel. Süsteemselt vaadates on olukord palju riskantsem, sest osalisi on rohkem. Tol korral oli ka „kokkukukkumine“ pigem emotsionaalne, sest paljudel investoritel tegelikult ei olnudki seda raha, mida nad vahepeal arvasid endal olevat.
Olete öelnud, et laenude liigne finantseerimine välisrahast on ohtlik. Millise määrani oleks see Eesti riigile talutav?
See on pisut lihtsustatud, et on ohtlik. Kõik sõltub sellest, kuidas välisfinantseerimine on üles seatud. Siin me erineme ülejäänud turust. Kui teised pangad piltlikult öeldes tõstavad telefoni ja ütlevad emapangale, et saatke meile raha juurde, siis meil on Swedpangaga väga väikesed finantseerimiseliinid üleval ja me oleme tahtlikult hoidnud pakkumisi vabal turul.
Kui tõsiseks hinnata ohtu, et paljud laenuvõtjad ei osta kortereid endale, vaid lootuses need hindade tõustes vaheltkasuga maha müüa?
Ma ei usu, et kinnisvarahinnad peaksid kogumastaabis väga palju edasi ronima. Küllap nendes piirkondades, kus pakkumine on piiratud – kesklinn ja vanalinn – tuleb ikka järgmisi, kes on valmis rohkem raha välja käima. Äärelinnades oleme juba ehitusmaksumusest üle. Maa on küll läinud kallimaks, aga eramuehitamise hind pole ju enam päris jupp aega muutunud.
Kui palju jälgite, mida räägivad kinnisvaraanalüütikud?
Tõsisemad analüütikud räägivad ikka kõik üsna ühte juttu juba mõnda aega. Nad on üsna konservatiivsed. Kinnisvarahindade kukkumist ei ole Eestis nähtud tegelikult juba päris pikka aega ja ma julgen kahelda, kas me peaksime seda nüüdki nägema. 1998-1999 lihtsalt kinnisvarahinnad mõnda aega ei tõusnud. Tehingute aktiivsus lihtsalt langes, aga hinnad iseenesest mitte.
Eesti Pank on nagu Maggie Simpson
Kes austab Ameerika musterperekonda Simpsoneid, teab, millest jutt. Multifilmi alguses sõidab ema Marge autoga poest koju, kõrvalistmel lutti imev pesamuna Maggie hoolega mängurooli keeramas. “Mis on roolikeeramisest ja tuututamisest kasu, kui sa ei juhi rattaid,” tõmbab Arco Vara arenduse projektijuht Hannes Kuhlbach paralleeli Eesti Panga võimalustega turgu suunata.
Kuhlbach usub, et inimesed on pigem nõus muude kulude arvelt püksirihma pingutama, aga oma kodust ei loobu. Eluasemelaenude kasvukõver läheb laugemaks nagunii, sest paljud on endale kodu juba soetanud. Kui praegu kerkib Tallinna lähiümbruses uusi eramaju nagu seeni vihmas, siis nii see kindlasti ei jää. Omad korrektiivid teeb lisaks nõudluse rahuldamisele ka Euroopa Liidus kehtima hakkav käibemaks uutele kinnistutele.
Jõukamad on laenud juba ära võtnud
Uuringufirma Emor küsitlus näitas, et eestlaste laenuvõtmishuvi on raugemas. Kui ülemöödunud ja möödunud aastal kavatses laenu võtta peaaegu iga neljas pere, siis tänavu kõigest 13 protsenti peredest.
“2000. aastal läks laenamine suure hooga lahti ja tänaseks on paljud oma plaanid täitnud,” räägib Emori projektijuht Kaidi Kandla. “Laenu on võtnud eelkõige Tallinna ja Harjumaa elanikud, keskmisest suurema sissetulekuga valgekraelistel töökohtadel kuni 40aastased lastega pered.” Nüüd tulevad laenuturule keskmise sissetulekuga pered, kelle jõud uusehitiste ostmisest üle ei käi.
Igakuised tarbimisuuringud näitavad, et kasvavad nii inimeste sissetulekud kui ka kulutused. Toidule kulub praegu ca veerand keskmise eestlase kuukuludest. Toidukaupadest soetatakse aga üha enam valmistoitu, maiustusi ja küpsetisi. Inimesed tunnevad, et saavad endale lubada rohkem ja ka asju, mida hädapärast vaja ei lähe. Samas hinnatakse sageli oma võimalusi üle ning enne järgmist palgapäeva maksab arvestatav hulk eestlasi toidupoes järelmaksukaardiga.
Keskpank jättis reservimäära samale tasemele
Sven Meimer, Eesti Panga finantsvahenduse osakonna juhataja
Eesti Pank otsustas eelmisel nädalal rakendada laenupakkumist piiravaid meetmeid pankade kohustuslike reservide osas. Reservimäär, mis mitmetes Euroopa Liiduga ühinevates riikides on 2-6 protsenti, jääb Eestis 13 protsendile. See on signaal pankadele, et laenukasv on liiga kiire. Kui langetada reservimäära näiteks kuuele protsendile, annaks see Eesti turule juurde 4-5 miljardit krooni lisaraha. Tagajärjed on väga selgelt aimatavad.
Laenukasvu piiramiseks pankadega tegelemisest ei piisa. Vajalikud on ka majanduspoliitilised meetmed ehk valitsuse tegemised. Äärmiselt tervitatav on riigieelarve tasakaalu hoidmise poliitika, millega kõik valitsused on positiivselt silma paistnud. KredEXi garantii peatamine ning tulumaksusoodustuse lõpetamine on ettepanekud valitsusele. Valitsuse esindajad on öelnud, et kabinet arutab keskpanga väljapakutut tõenäoliselt järgmise aasta alguses.
