Kohtumine Aleksander Matiga toimus Tallinnas sel teisipäeval avalikus kohas, mida ta palub Ekspressis mitte nimetada. Ta ei ole huvitatud liigsest tähelepanust.

Matt ilmub kohtumisele riietuses, mida võib iseloomustada sõnaga “mugav”. Ta kannab punaseid tosse, stiilseid prille ja sportliku sviitri rinnal on ristatud kontidega pealuu.

“Suitsetad? Jood?” küsib Matt käigu pealt. Saanud eitava vastuse, teatab: “See on paha.”

Matt on tige. Ta ei hoia epiteete kokku ja väljendab igal võimalikul viisil oma närvilisust ja pahameelt VEB Fondi ümber kujunenud olukorra üle.

“Ma tahan rõhutada, et austan sügavalt Eesti parlamenti. See on Eesti inimeste valik,” teatab Matt. “Kuid mulle näib, et need inimesed valiti parlamenti seadusandliku tegevuse, mitte uurimiskomisjoni moodustamise jaoks.”

Eriti pahane on Matt uurimiskomisjoni esimehe Rainer Vakra peale. Vakra ütles hiljuti, et peab Matti kogu VEB Fondi mõistatuse võtmetegelaseks.

Nimelt koostas Eesti Pank 1995. aastal dokumendi, mille kohaselt oli firmal TSL International Moskva Vnešekonombankis arvel üle 32 miljoni USA dollari. See paber aitas TSLil külmutatud raha välja nõuda.

Käesoleva aasta algul tunnistas Eesti Pank, et andmed dokumendis olid valed. TSLi arvel ei olnud 32 miljonit dollarit.

Kuna just Matt oli TSLi president, siis tahaks komisjon teda küsitleda. See pole aga õnnestunud, sest meest pole suudetud üles leida. Ometi on Mati kujul tegemist Eesti kodanikuga.

“Ma ei põgene ega varja ennast kellegi eest,” selgitab Matt. “Käin Eestis küllalt tihti. Siin elavad mu vanemad.”

Ettekandja saabumine katkestab meie vestluse.

“Noh, teed või kohvi ikka joote?” küsib Matt.

“Teed.”

Matt pöördub ettekandja poole ja teatab vene keeles: “Tooge mingi mitte kõige kallim tee.”

Algatus kohtumiseks tuli Matilt endalt kuu aega tagasi, kui ta helistas mulle varjatud telefoninumbrilt.

$ $ $

Mitmed poliitikud kahtlustavad, et teile tehti omal ajal ettepanek. Kirjutame Eesti Panga dokumenti suurema summa, sina saad oma osa ja keegi saab ülejäänu – ja kõik on plussis.

Vaadake, osa inimesi usub Jeesus Kristust, teine osa usub Muhamedi. Viktoria, ma küsin praegu teie käest: kui palju teil rahakotis raha on, kas te teate?

Oluliselt vähem kui 32 miljonit.

Aga te ju ometi teate, palju teil raha on?! Ja mina tean, kui palju mul täpselt oli. Ma ei mõista, milles asi. Mulle kanti üle täpselt nii palju, kui palju oli minu kontol.

Kujutame nüüd ette sellist olukorda. Te lähete panka ja ütlete: “Mul on seal kontol üks summa, aga teie kirjutate, et mul on 89 miljonit eurot. Ja kui ma selle summa kätte saan, maksan teile, ütleme, 2 kuni 4 protsenti.”

On see reaalne? Me võime mõelda välja mida iganes, aga raha – see liigub. See jätab jälgi.

Võltsida võib arvatavasti igasugust kirja. Aga võltsida raha – ma arvan, et ei.

Ja kui see oleks äkki võimalikuks osutunud, siis miks ainult 32 miljonit? Ma ei oleks siis selle summaga piirdunud.

Mis te arvate, miks komisjon on teist nii huvitatud? Teid nimetatakse 32 miljoni dollari asjas võtmeisikuks.

No kuulge, Vakra võib mind nimetada võtmeisikuks või kelleks iganes. Tegelikult, miks ma sinna ei lähe?

Sellepärast, et ma võin kaotada enesevalitsuse ja nimetada neid nimedega, mis nad on ära teeninud. Ma leian, et härra Vakra võiks tema eeldusi arvestades juhtida näiteks aatomilaeva või elektrijaama. Täpselt samasuguse tulemuslikkusega, millega ta juhib uurimiskomisjoni.

Uurimisega peavad tegelema uurimisorganid, kohtud peavad kohut mõistma, aga parlamendisaadikud peavad tegelema seaduseloomega.

Ja kui härra Vakra tahab luua Eesti Vabariigi uurimiskomitee, siis on ta lihtsalt uksega eksinud. Las parlament kirjutab talle suurepärase soovituskirja ja ta läheb uurimisorganitesse tööle.

Aga kui tõsiselt rääkida, siis mida mul on rääkida inimestega, kes võltsivad tagantjärele globaalseid sündmusi?

Selle komisjoni ülesanne ei ole tõde välja selgitada, kui nad ei näe dokumentidest, millised õiguslikud suhted olid selleks hetkeks kehtestatud.

Milline on teie isiklik hinnang Vakra avaldusele, et ta ei suuda teid üles leida?

Jumal küll, kui ma saaksin teate uurimisorganitelt, oleksin juba ammu seal olnud. Sest ma olen seaduskuulekas inimene.

Aga miks ma peaksin minema ja selgitama midagi ebakompetentsetele inimestele, kellest jääb mulje, nagu ei oleks nad päriselt mõistuse juures?

Kahtlustan, et neid on palganud mingi poliitiline jõud. Saage aru, igaüks peab tegelema oma asjaga. Tema on parlamendisaadik, aga mitte uurija, ja miks ma peaksin vastama tema mingitele küsimustele: “Ja mis seal siis 25 aastat tagasi oli?”

Teate, mul on temale ka terve hunnik küsimusi. Võib-olla härra Vakra varastas lasteaias teistelt lastelt barankasid?

Palun, seda mõtet ei maksaks edasi arendada...

Miks mitte? Mulle meeldib. Ühesõnaga, mul on küsimusi. Ja ma kutsun nüüd Vakra välja ja hakkan talle neid küsimusi esitama.

Aga kust on pärit see arv – 32 miljonit dollarit? Miks see kanditi TSLi kontole?

See oli minu raha. See tähendab, see ei olnud minu raha, vaid Vene-Singapuri firma TSL Internationali oma.

Millega TSL tegeles?

Kaubandusega selle kõige laiemas tähenduses. Müüsime kõike, alates niklist ja alumiiniumist kuni arvutiteni.

Kas te tunnete isiklikult Eesti Panga juhte Siim Kallast ja Vahur Krafti?

Selleks, et teha pangaoperatsiooni ja raha üle kanda, ei ole vaja kellegagi kohtuda.

$ $ $

Mati kindel seisukoht on see, et Eestil pole seoses VEB Fondiga üldse vaja oma pead murda. Ta leiab, et Moskvasse kinni jäänud raha läks täiesti seaduslikult Vene riigile.

Oma sõnade kinnituseks palub Matt mul otsida üles kaks dokumenti 1992. aastast, millele kirjutasid alla Vene president Boriss Jeltsin ja Ülemnõukogu esimees Ruslan Hasbulatov. Ülesanne osutub lihtsaks. Leian soovitud paberid Eesti Panga veebiküljelt VEB Fondi materjalide hulgast.

Iseenesest ei tõesta need kaks dokumenti VEB Fondi kontekstis midagi. Matt räägib, et on olemas veel kolmas dokument, mis puudutab valitsustevahelist kokkulepet NSV Liidu välisvõla tasumise kohta. Ja sellele kirjutasid alla kahe osapoole – Venemaa ja Eesti esindajad (Välisministeeriumi pressiesindaja Minna-Liina Lind ütleb Ekspressile, et sellist lepingut ei ole – EE).

“Te näete dokumente... Millisest VEB Fondist on üldse jutt?” küsib Matt. “Eestil ei olnud juba 1992. aastal enam vahendeid kui niisuguseid. Kõiki Eesti NSV vahendeid hoiti NSV Liidu Vnešekonombanki kontol.

Järelikult, kui Venemaa teatab, et kogu kontol olev raha on blokeeritud ja see suunatakse NSV Liidu välisvõla tasumiseks, siis see tähendab, et Eesti raha seal enam ei olnud.”

Matt on ahelsuitsetaja, lõpetab ühe sigareti, võtab kohe järgmise. Matti jutt kubiseb mat’idest, praktiliselt iga teine sõna. Mõndagi ebatsensuurset lendab ka ajakirjanike aadressil. Eriti ärritavad teda Eesti meedias ilmunud artiklid, kus teda süüdistatakse VEB Fondist raha välja pumpamises.

Kohtumise lõpetab Matt lausega: “Ja kui kaua see lugu VEB Fondiga teie meelest veel kestab?”Kes on Aleksander Matt?

Sündinud 1962. aastal Tallinnas. Eesti kodanik.

2008. aasta Forbesi Vene rikaste edetabelis 258. kohal. Ajakiri Finans hindas tollal tema vara 270 miljonile dollarile.

Omas suurosalust viinavabrikus Veda, mille tuntuim toode oli viin Russkii Razmer. Vedas esitas 2008 pankrotiavalduse.

Peterburi endise linnapea Anatoli Sobtšaki tütar Ksenia Sobtšak on nimetanud Aleksander Matti oma pere lähedaseks sõbraks.

On käinud äriasjades kohut näitleja Mihhail Bojarski perekonna ja laulja Aleksandr Rozenbaumiga.