Eksootilisel tuleriitusel Lilleoru keskuses pöörduti loodusjõudude poole

Lilleoru koolituskeskus Tallinna lähedal on üks väga eriline koht. See on mitmesuguste kultuuritraditsioonidega tegelevate inimeste hingelistest probleemidest vabanemise paik, kus õpetusi jagab Ingvar Villido. Maris Sander osales möödunud nädala lõpus toimunud eksootilisel Indiast pärit tuleriitusel Havan Holil.

Pühapäeva varahommikul pisut enne kaheksat käib Lilleoru keskuse köögis vilgas askeldamine. Idamaistes pidupäevariietes naised keeravad kookospähklite ümber punast paela, torgates sinna vahele lilleõisi ja viirukit. Suur paks kõuts Näu vaatab toimetavaid inimesi laisalt pealt.
Keskuse üks liige Küllike pakub mulle keskuse ravimtaimede peenardelt korjatud teed – peaaegu pool seinatäit riiuleid on täidetud erinevate teepurgikestega. Valin “Selge pea ja rõõmsa südame” tee. Olemine on veel ju unine ja südamerõõmu võib alati rohkem olla.
Jätan joogi riiulile jahtuma ja enne riitusele minemist käin ära maja ülakorrusel, kus rätsepaistes istuv teenistust korraldav Ivar paneb mulle otsaette punase ja kollase kirju värviga täpi, sekka mõni tera riisi. (Täpp peab aitama mõtteid kõrgemale koondada, kollane värv sümboliseerib Jumala meesaspekti, punane naisaspekti ja riis hinge.)  
Asun kohe algaval tuleriitusel ohverdamiseks kookospähklit lilledega ehtima. 
Küllike selgitab, et kookospähkel sümboliseerib inimest: “Selle peal on tihedad egoismikiud, sees aga puhas õndsusemahl. Sümboolne ohvriand puhastub läbi tule ja kannab ka palved kohale.”
Vaatan, et laual on veel ka õunu ja banaane ja teisi puuvilju, ilmselt lähevad ka need tulle.
Kollase (headuse, Krišna ja Višnu sümbol) ja valge (puhas teadvus, Šiva) lillega kaunistatud puuvili peos, kiirustame peaaegu viimastena metsamajakesse, mille keskel on suur lõke sügavas samuti lilledega ehitud tuleasemes. Riitusel muide pilti teha ei tohi.
Mul on paksud riided seljas, sest õues on parajalt külm. Viimasel lõkkeaseme äärsel kohal rätsepaiste sisse võtnud, surevad jalad kohe ära, sest paksud püksid on jäigad. Vahetan asendit ja istun põlvili. Vaatan uudis­himulikult ringi: küünlad põlevad, pidulised istuvad, värvilised täpid otsaees, vaikselt ja keskendunult tule ümber ringis. Siin on nii noori kui vanu, naisi ja mehi. Tuleaseme taga on kolm suurt pilti keskuse inimestele oluliste õpetajatega.
Riitust toimetav Ivar räägib alustuseks, et Havan Holi on iidne tuletseremoonia, millega tähistatakse inimese ja looduse ärkamist talvisest pimedusest. Holil saab paluda tarkust, et hästi läheks, ja tulle visatud ohvritega vabanetakse pahedest.
“Havanil ohverdatakse tulele tänuks spetsiaalset teraviljade segu. See on nagu midagi, mida me anname endast ära – tahame vabaneda.  Esimest osa teen mina üksinda, seda kutsutakse lingami pudžaks, teises osas ohverdatakse üheskoos,” selgitab mees.       
Tseremoonia algab.
Ivar loeb sanskriti- ja hindikeelseid palveid ja hakkab suuri lilleõisi tuleaseme eri osadesse paigutama. Ta paneb väiksesse savi­anumasse viirukit ja sinna peale söed, nii et sealt hakkab tossu tulema. Seejärel valab ta mitmesuguseid aineid lõkke kõrval olevale spetsiaalsele kivile ehk Šiva sümbolile lingamile. Ja loeb samal ajal palveid – mantraid. 
Algab ühine ohverdus.
Ivar loeb lühikese mantra. (Osa mantraid kajastavad loovust, osa tarkust, osa kõrvaldavad takistusi.)
Teised ütlevad selle peale üheskoos kõva häälega “Svaha” (see tähendab “see olgu nii, ma ohverdan”) ja viskavad kõik oma ohvriannid tulle: kookosed, teraviljad, õunad, lilled, ühel mehel puder.   
Ja niimoodi kümneid kordi. 
Tseremoonia on muutunud tõeliselt pingestatuks, selle kiirenenud ja intens iivsem rütm aitab sellele tõhusalt kaasa. Hinges on põnevus, ärevus.
Kõikidel on silmad kinni ja mul kohe ka, sest suits ajab silmad hirmsasti vett jooksma.
Püüan midagi soovida, sest ette loetavatest mantratest ma aru ei saa. Mõtlen, et soovin tarkust ja heasüdamlikkust.
Siis lõpeb ühisohverdus.
Algab valguse ohverdamine, osalejad tõusevad püsti. Ühele alusele pannakse põlema pisikesed küünlad, millega saab kordamööda ohverdamas käia. Paarid käivad seda tegemas kahekesi, neid on muide mitu. 
Mõned riituselised võtavad kätte eksootilised pasunad ja hakkavad nendega kõvasti tuututama, keegi helistab kella. Riitus on muutunud veelgi jõulisemaks.
Kuni valgus saab ohverdatud.
Lõpuks saavad osalejad endale veel peopessa kollast ghiist ja mannapudrust tehtud magustoitu, mis ära süüakse. Sellel on head pähklid sees, ehkki üldmaitse on natuke võõras. Söön palli ära ja olen õnnelik, et sain sel päeval esimese suutäie süüa. 
Veel mõned toimingud ja tseremoonia lõpeb. Enamik osalenuid jääb aga veel kirtanile – laulma sanskritikeelseid palvusi.
Olen liikunud ukse kõrvale istuma.
Vaatan laulvaid inimesi ja tunnen, et olen väsinud ning samas väga tänulik, et mul on võimalik sellisest erilisest intiimsest kogemusest osa saada.   

 

Lilleoru keskus (www.lilleoru.ee )

Lilleoru keskus sai alguse 1992. aastal
Ingvar Villido joogatreeningutest.
Kõige olulisem keskuse tegevuse juures on koolituse pool. Väga populaarsed on suvised seminarid ja laagrid, kus tegeldakse näiteks inimese sisemise arengu või muutuse, loovuse arendamise ja looduslähedase ravi õppimisega.
Tallinnast paarkümmend kilomeetrit Tartu poole jääva Aruvalla külas asuva keskuse maid on 1993. aasta suvest saati ühenduse liikmed talgutel korrastanud, ehitanud sinna maju, kõrvalhooneid, sakraalehitisi, rajanud ravimtaimede aia ja põllulapid. 
Lilleoru keskuses elab püsivalt 13 inimest, kellest enamik käib Tallinnas tööl. Pidevalt hoolitseb sealsete templite ja majade eest perenaine Iivi. Suurem osa rahvast külastab keskust nädalavahetusel (umbes 50 inimest, suvel on külastajaid sadades), sest siis toimub kogu aeg üritusi.
MTÜ Lilleoru liikmetest 9 tegelevad aktiivselt kriya jooga õpetamisega üle Eesti. Ent keskuses käib ka mitmeid arhitekte, ettevõtjaid, raamatupidajaid, õpetajaid, kunstnikke, kokkasid ja ehitajaid.
Sel kevadel alustavad keskuse kauaaegsemad liikmed Lilleoru talu juurde ökoküla loomist, kuhu plaanib elama minna samuti umbes 50 inimest. Siis soovitakse ka kohapeale luua rohkem töökohti.
Lilleorus on kavas välja arendada suurem koolituskeskus, mis keskendub inimese sisemisele areng-muutusele, joogale, loovusele ja looduslähedasele eluviisile.
Põhjamaades on umbes 50–60 sedalaadi ökoküla või keskust, ainuüksi Taanis on neid 20–30.  
Eri traditsioonide õpetused Lilleorus hõlmavad praktilist kriya joogat, hinduismi, budismi, kristlust, dzog-chen’i, Haidakhandi Babadži, indiaani, tolteekide jm õpetusi.
Keskuses saavad üritustest ja laagritest osa võtta kõik huvilised.