Telefon. Heigo Rohtla Haanjamaalt otsas.

“Halloo, kas seekord tuled?”

“Oh, ma tõesti ei…!”

“Kolmas aasta räägin sama juttu, aga sa ei tule!”

“Alati oli midagi ees …”

“Tule!”

Nädala pärast helistan tagasi. Olen nõus.

Jalgratturile lõõtsub tuul alati vastu ja tee läheb mäest üles. Ratsanikku vastutuul ei häiri, mägi samuti mitte. Hobuse seljas ei pea väntama ja kui vaja, saad hüpata üle kraavi ja ronida läbi võpsiku. Aga mis peamine – hobune tekitab elevust.

Niipea kui kabjaplagin nurga tagant kostma hakkab, visatakse suvemajade õuedel rehad ja hekikäärid kus seda ja teist, lapsukesed upitatakse üle kollaste talujorjenite – vaadake, need on hobused! Suguvõsa vanim liige talutatakse toast välja: tuleb sulle meelde meie vana Uuba!?

Parimad jutud ja meeldejäävamad kohtumised saavad alguse kaevu ääres hobust jootes ja lahkumisel lehvitakse sulle rõõmsalt nagu laulupeol.

Paljajalu astub ta meile vastu, pikad lech-walesa-vuntsid nina all, juuksed kukla taga sabas. See juhtub Suurest Munamäest neli kilomeetrit eemal Hallimäel, Maasikmäe talus.

“Mul on internetis koduleht, sealt saab ka nime vaadata, aga no kirjutage – Sapas Kalju, sünnilt mulk!”

Ta on loodusemees, tehnikamees, leiutaja ja poeet. Elab kasinalt, poes käib harva.Üksvahe ei söönud talv otsa muud kui kartuleid ja moosi. Tänavu pistis mõne nädalaga kinni kuus ämbritäit maasikaid – ei raatsi kulutada.