Võrdsuse eest Baltikumist ja kaugemaltki marssima tulnud toimetati paraadipaigaks valitud ja spetsiaalselt tühjakstehtud jõeäärsele alale bussidega. Uhkuskõnni vastu meelt avaldama kogunenud – nagu ka seda osa linnarahvast, kes üritust vaid vaadata oleks tahtnud - hoiti samal ajal kinni teisel pool Neirise jõge või paraadipaigast mitusada meetrit eemal, märulipolitsei poolt turvatud traataedade taga.

Nii oli ka Leedu tüdruk Smilte (25) sunnitud temast kaugel eemal toimuvat paraadi jälgima üle barrikaadide, silmitsi laialimineku käsklusi andvate politseinikega ja vaid meetreid eemal raevukaid geivastaseid loosungeid skandeerivast meestesummast. „Me oleme noor riik, kes, nii nagu 20aastane poiss või tüdruk, ei saa aru sellest, mis tema ümber toimub ja häbeneb seda,“ leidis Smilte. „Ma tahtsin oma abikaasaga osaleda, aga selleks pidi end registreerima ja me olime veidi pettunud. Me lootsime, et saame paraadiga ühineda tänaval -- nagu mujal Euroopas.“

Belglanna Liesbeth (28), kes toimetati registreeritud paraadilosalejana teisele poole politseinike spaleeri, tundis samuti tühjust: „Eelmisel nädalal käisin ma pride’il Kaplinnas. Seal oli väga tore. Inimestel oli väga lõbus, kõik rassid kõndisid koos. Siin, Leedus, on aga kogu eraldatus muutnud selle pride’i pigem hirmuparaadiks kui uhkuseparaadiks.
Ma olin 16-aastane, kui ma kogesin esimest korda homofoobset vägivalda: läksin Belgias pride’ilt koju ja kandsin veel vikerkaarevärvilisi riideid -- mind ründasid skinheadid, kes laulsid natsilaule ja karjusid, et mind tuleks otse Auschwitzi saata. Õnneks mu sõbrad päästsid mind siis, me pääsesime. Sellist hirmu homofoobsete inimeste ees nagu toona, ei olnud ma kuni tänaseni tundnud. Praegu tunnen ma samamoodi. Ma arvan, et siin on nii suurt turvalisust tarvis -- keegi ei taha ju surra,“ ütles Liesbeth. “See on märk, miks me oleme nii eemal inimestest. Ju see on nii ohtlik. Aga pride on pride alles siis, kui sa saad end näidata.”

EESTI GEINOORI OSALES PARAADIL ALLA KAHEKÜMNE: „Sel aastal on palju turvalisem tunne kui näiteks läinud aastal Riias,“ arvasid Maret (23), Martin (24) ja Arne (25), meenutades seda, et 2009. aastal tuli Lätis igaühel ise paraadi vastu meelt avaldama kogunenute summast läbi minna, et siis aiaga eraldatud pargialal pride’i pidada.
Leedu üliturvaliseks organiseeritud paraadil ei jäetud midagi juhuse hooleks: osalejad toimetati kohale kesklinnast rinnakaartide alusel ja bussidega.

SHOKEERITUD BELGLANNA:“Me teeme dokumentaalfilmi Balti ja Belgia pride’idest ja olen hämmingus, et Euroopas võivad geinoorte reaalsused nii erinevad olla,“ ütles Brüsselist kohaltulnud Liesbeth (28). „Neid erinevusi ma tahakski maailmale näidata.“

VÄGIVALDNE HOMOFOOBIA ON LEEDUS REAALSUSEKS: “\Jah, ma kartsin siia tulla, kõik mu sõbrad hoiatasid mind, et ole ettevaatlik,“ tunnistas Leedu geinoor Paul (20). „Mina ei ole oma elus väga palju homofoobiat kogenud, aga peaaegu kõik mu sõbrad on puutunud kokku nii nendevastase psühholoogilise kui füüsilise vägivallaga. Üks mu sõber on praegu haiglas Kaunases, sest ta tahtis meile tuua vikerkaarelippu ja keegi nägi seda tema käes. Ta peksti läbi selle eest. ”

EESTLASTE HOMOHIRM ON SISEMINE
Belglanna Ilke (26) elas ja õppis kaks aastat Tartus ning aitas algatada sealset geinoorte ühendust, on käinud pride’idel varem Eestis ja Lätis. „Tallinnas oli vähem turvamist -- ilmselt on eestlased rahulikumad, aga eks eestlaste seas on homofoobia pigem n-ö sisemine, seda ei tulda tänavale välja näitama,“ leiab ta. “Lesbisid füüsiliselt enamasti ei rünnata, pigem solvatakse. Eestis kutsuti mind näiteks korduvalt pederastiks – ma ei taha isegi teada, mida see sõna tähendama peaks.“
Ilke loodab, et kunagi jõuavad Balti riigid lesbide, geide, bi- ja transseksuaalsete inimeste õiguste tagamise osas Lääne-Euroopa tasemele, „aga see on raske. Te olete kommunismist tulnud, see on ikka veel nii suur osa sellest, kes te olete. Ja teil on ka suur kodanikuühiskonna puudus, teil pole organisatsioone, kes inimeste eest välja astuks.“

EESTI ANARHIST TULI KOHALE OMAL KÄEL: “Ma olen siin selleks, et avaldada solidaarsust vähemustega, et kõiksugu seksuaalvähemused saaksid paremini taotleda võrdseid õigusi,“ lausus Jaan (30). Geide ja lesbide kõrval võiski paraadil marssimas näha rühma võimuvaba ühiskonda pooldavaid Leedu noori ning seltskonda oma geisõpru toetama tulnud heteroseksuaale, pea kohal plakatid kirjaga „Straight, but not narrow.“

JUTUSTAS JÕULISELT EUROOPA VÄÄRTUSTEST: Hollandist pärit Euroopa Parlamendi liige Sophie in’t Veld oli kõrvu Evelyn Sepaga üks poliitikuid, kes Vilniuses toimuvat mujalt vaatlema tuli. „Ma olen väga õnnelik, et see üritus toimus. Leedu näitas, et ta tahab olla demokraatlik riik ja see on läbimurre mitte ainult Leedule vaid kogu Euroopale tervikuna. Loodan, et kunagi saavad geiparaadid Vilniuses toimuda ka linnasüdames, ilma politsei kaitseta – nii nagu näiteks Amsterdamis.“

RÄUSKAV SEIMILIIGE: Paraad oli peaaegu lõppenud, kui kaks mustades ülikondades keskealist meest rongkäiku kimbutama hakkasid, neist üks korraldajaid ka jalaga lüüa üritades. Rabelev kallaletungija viidi korravalvurite poolt minema, tema veidi alalhoidlikum kaaslane, Leedu seimi liige Petras Grazulis, võeti aga lihtsalt kahe politseiniku järelvalve alla.
Läinud suvel homoseksuaalsust ja polügaamsust kõigis avalikes meediakanalites keelustada püüdnud Grazulies selgitas Ekspressile, et homoparaad kehastab kõike, mis maailmas kuri, loomuvastastane ja ebanormaalne. Korraldajatele kallaletungimist põhjendas mees asjaoluga, et Jõeäär polnud õigeks ajaks vabastatud ning et tema ülesanne oli Leedu seadused maksma panna.

INFOKS
Suhtumine seksuaalvähemustesse Leedus
Leedu oli viimane riik Baltimaadest, mis tühistas rahvusvaheliste organisatsioonide surve alla sattudes alles 1993. aastal homoseksi keelu.
2003. aastal keelati Leedus inimeste diskrimineerimine nende seksuaalse orientatsiooni pärast.
Leedus on samasooliste abielu seadusega keelustatud, samuti ka lapsendamine samasooliste peresse.
2000. aasta üle-Euroopalise uuringu järgi oli Leedu koos Läti ja Rumeeniaga homofoobsemaid riigid Euroopas.
2003. aasta küsitlusest selgus, et 68 protsenti leedulastest ei tahtnud elada geide naabruses.
Neli aastat hiljem programmi EQUAL raames tehtud uuringust tuli välja sama tendents: 70 protsenti küsitlusele vastanuist on selle vastu, et homoseksuaalsed inimesed töötaksid koolides. Iga kolmas vastanu oli valmis õigustama töökohas seksuaalse orientatsiooni pärast inimese diskrimineerimist.
Negatiivselt suhtuvad geidesse pigem vanemad, rahvuslased ja katoliiklikud Leedu inimesed.