EKSPRESSI ARHIIVIST: "Ema, kas ma jäängi elu lõpuni halvatuks?!”
Artikkel ilmus esmakordselt 6. jaanuaril 2012.
Tallinna Lastehaigla tohtrite kiire ja õige insuldidiagnoos päästis koolitüdruku surmast või raskest invaliidsusest.
Poolpikkade pruunide juustega Anna*, ühe Lasnamäe kooli neljanda klassi tüdruk, potsatab kohvikus toolile ja jääb jalgu kõlgutades emale rõõmsalt otsa vaatama. Mitte miski ei reeda seda “ekstraordinaarset” diagnoosi, mille Tallinna lastehaigla neuroloogid talle mullu veebruaris panid. Aga kui ema palub Annal jope lukk lahti teha, pusib tüdruk tükk aega ning vanemad jälgivad seda pingsalt, justkui lahendaks nende tütar mõnd keerulist peamurdmisülesannet. Mõnes mõttes see nii ongi. Luku avanemine ei tähenda võitu mitte üksnes Annale ja tema perele. See on suur töövõit ka Tallinna Lastehaigla neuroloogidele.
Ema, mul on paha olla!
Mullu 8. veebruaril läheb kolmanda klassi tüdruk Anna pärast kooli sõbranna juurde.
Kella ühe paiku päeval tunneb Anna end halvasti. Sõbranna vanem vend helistab kohe Anna emale ja ütleb, et tüdrukul on halb.
“Miks Anna ise ei helista?” imestab ema ja palub anda toru tütrele. Ta kuuleb lapse hädist häält ja sõnu “mul on paha olla”, kuid ei oska ka siis muretseda. Anna pole eriti haige olnud, vahel vaid köhad–nohud. Aga talv on olnud külm, kõikjal viirused, laps võib olla külmetanud, oletab ema. Ta paneb siiski autole hääled sisse ja sõidab tütrele järele.
Anna näeb kehv välja, kõik viitab algavale külmetushaigusele.
“Pane riidesse, sõidame koju,” ütleb ema. Laps hakkabki jopet selga ajama, kuid ema näeb, et midagi on valesti. Anna lükkab parema käe varrukasse, kuid teine kehapool justkui ei liigu.
“Palun pane ka teine käsi sisse,” palub ema tütart.
“Ma ju panen!” ütleb tüdruk. Ta ei saa aru, et kuigi ta enda arvates kätt liigutab, tegelikult see siiski ei liigu.
Ema mõistab kohe, et asi on tõsine, haarab telefoni ja helistab kiirabisse. Kiirabi saabub mõne minutiga ja teeb kindlaks, et lapse keha on tõesti osaliselt halvatud. Kiirabiarst oletab insulti. Ema teada on see vanemate inimeste haigus, mille raskemate vormide korral võib tagajärg olla täielik halvatus või surm…
Poolteadvusetu Anna tõstetakse kiirabiautosse, arst võtab ühendust lastehaiglaga ja annab teada “võimalikust insuldiga lapsest”.
Tegelikult on äärmiselt haruldane, et Annal sellist haigust üldse kahtlustatakse. Kogu maailmas kiputakse diagnoosimisega hiljaks jääma, sest keegi ei oska eeldada lastel harva esinevat insulti ehk nn orbhaigust. Kui aga insulti ära ei tunta, jääb aju hapnikuvaegusse ning patsient võib pöördumatu ajukahjustuse tõttu halvatuks jääda või isegi surra.
Annal aga veab – parasjagu on esmaspäeva keskpäev ja kõik arstid tööl. Lastehaigla neuroloogiaosakonna juht dr Valentin Sander annab intensiivraviosakonnale “häire”.
Insuldiravi kestab sisuliselt ainult hetke
Kui Anna saabub lastehaiglasse, sõidutatakse ta kanderaamil kiiresti läbi tunneli kõrvalmajja Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse magnettomograafi alla ehk arstide keeles “torusse”. Tavaliselt pole see aparaat üheski Eesti haiglas ööpäev ringi käepärast. Aga Annal veab taas – “toru” juhtub vaba olema.
Radioloog tuvastab, et Anna aju üks piirkond on ägedas hapnikupuuduses. See omakorda on seotud kaelapiirkonda jääva peamise aju verevarustust tagava veresoone muutusega. Ehk lühidalt – lapsel on tõesti insult!
Anna haiglasse saabumisest on selleks hetkeks kulunud kaks tundi.
“Olukord on seda nägu, et läheme täispangale,” otsustab dr Sander. Osakonnajuhatajana ei osale ta kaugeltki kõigi haigete ravimisel, vaid ainult väga eripäraste juhtumite korral.
Tohtrid kasutavad sama võtet nagu täiskasvanute puhul – Anna veresoonde süstitakse trombi lahustavat ravimit, mille kogus arvutatakse kehakaalu järgi. Arstid on ausad ja ütlevad Anna vanematele otse – tüdruku seisund on väga ohtlik, valmis tuleb olla kõige halvemaks…
Järgnev ööpäev möödub Anna vanematel teadmises, et ravil võib olla kaks tulemust: tütar kas paraneb või sureb. Arstid jätavad targu ütlemata, et nende arvates eksisteerib surmast palju hullem võimalus – laps võib täielikult invaliidistuda ehk jääda mõistuseta voodihaigeks.
Dr Sander ütleb, et insuldiravi kestab “sisuliselt ühe momendi, mille jaoks on vähe aega” – raviks on üksainus süst, mille peab tegema võimalikult kiiresti pärast haigusnähtude avaldumist.
Sellega luuakse patsiendile eeldused maksimaalseks paranemiseks.
Anna jääb lastehaigla intensiivraviosakonda. Kuigi ema-isa tahavad ööseks lapse juurde jääda, ei soovita arstid seda – jõudu on vaja tulevikuks hoida. Vanemad pole sügavalt usklikud, aga koduteel sõidavad ometi kirikust läbi. Kirik on juba suletud, kuid nad paluvad väikest hetke enda jaoks. Õpetaja lubabki.
Õhtul helistab ema kodust haiglasse. Ta kuuleb, et tütar on tulnud teadvusele, kuid magab parasjagu.
“Ma väga palun, kas ma saan temaga rääkida,” anub ema. Osakonna õde annabki toru edasi ja ema kuuleb õrna lapsehäält… See kõne rahustab vanemaid veidi, kuid öö jääb neil ikkagi magamata.
Järgmisel hommikul on vanemad juba varakult haiglas ning dr Sander teatab hea uudise: “meditsiinilise pilguga” vaadates on Annal paranemise märgid täiesti olemas ning tüdruk on viidud tavaosakonda. Operatsiooni pole tarvis teha.
Kas lapse elu on päästetud, uurib ema nende sõnade sisu. “Jah,” ütleb
dr Sander. “On küll!”
Kuid nüüd algab tõeline ravi – taastusravi. Just selle kvaliteedist oleneb Anna tulevik. Arstid mingeid prognoose ei tee.
Taastusravi tähendab lõputuid treeninguid
Insuldist toibuv Anna saab kõigest aru ja suudab ka vaevaliselt rääkida. Ent keha ei liigu, ta ei saa istuda, ainult lamab. Annat peab söötma. Taastusravi tähendab lõputuid harjutusi füsioterapeutide juhatusel, samuti massaaže. Kätele-jalgadele lisaks on Annal halvatud ka nägu, selle vastu aitavad miimikaharjutused.
Ühel päeval, pärast väsitavat treeningut, hakkab Anna äkki nutma. Ta vaatab emale otsa ja küsib: “Ema, kas tõesti jääbki minuga elu lõpuni nii?”
Ent läbimurre toimub juba nädal hiljem, kui Anna tõuseb istuma. Esialgu küll toe abil, kuid igal juhul on see samm edasi. Isa läheb ja üürib ratastooli ning lubab Invaru teenindajatele: “Varsti toon tooli tagasi, siis võtan käimisraami!”
Poolteist kuud hiljem, märtsi keskpaigas, kirjutatakse Anna haiglast välja. Sealt sõidab ta vanematega kaheks nädalaks Haapsallu rehabilitatsioonikeskusse ja siis jälle tagasi lastehaiglasse taastusravile.
Aprillis – ema sünnipäevaks – hakkavad Annal jalad liikuma. Isa viibki ratastooli tagasi ja toob tütrele käimisraami.
Kooli Anna kevadel enam ei jõua, kuid ta õpib haiglas ning lõpetab edukalt kolmanda klassi. Ema võtab end töölt lahti – hakkab enda sõnul “täiskohaga emaks”. Iga päev sõidab kogu pere Tallinna lähedalt linna haiglasse taastusravitreeningutele.
Ja juunis teeb Anna isale sünnipäevakingi – tal hakkavad käed liikuma.
Põhiküsimus – miks?
Sügisel läks Anna neljandasse klassi. Esimesed nädalad käis ema tütrega kaasas ja aitas tassida koolikotti, sest vasak kehapool on tüdrukul nõrgem. Arstide soovitusel ja kooliga kokkuleppel saab Anna nädalas ka ühe lisapuhkepäeva.
Loomulikult tahab ema teada, miks tema täiesti terve lapsega niimoodi juhtus. Paraku oskavad arstidki ainult oletada. Tõenäoliselt – aga see on tõesti vaid hüpotees – on loodus mänginud vingerpussi ajal, mil Anna oli alles looteeas.
Ent vanematele ei mahu pähe, et “vanainimeste haigus” last tabas. Sellel peab ju olema mingi selge põhjus! Ning nad paluvad dr Sanderil konsulteerida ka välismaiste neuroloogidega. Sander peab seda igati mõistlikuks sooviks ning Anna haiguslugu koos analüüside ja uuringutulemustega saadetaksegi Saksamaale, Berliinis asuvasse Charité kliinikusse. Vastus saabub kahe kuu pärast: ka saksa tohtrid ei oska haiguse kindlat põhjust öelda, kuid ravi tunnistatakse adekvaatseks.
Lastehaigla arstid peavad Anna juhtumit kummaliseks.
“Tomograafiaga selgus, et veresooned on normi tagasi läinud. Kahjustusest pole jälgegi,” räägib dr Sander.
Ent insuldi põhjus teeb arstidele ikkagi muret. Põhjust teades saaks ju selliseid juhtumeid ennetada.
“Põhjus võis olla näiteks viirushaigus või nakkuslik haigus, mis tekitas veresoontes ägeda muutuse, see omakorda vereringehäire ja insuldi. Ja nagu viirushaigusega ikka – kui sa ellu jääd, siis lõpuks paraned! Koed taastuvad.”
9aastane Anna pole aga sugugi noorim insuldiga patsient dr Sanderi praktikas, tal on tulnud ravida ka aasta ja 8 kuu vanust last. Insulti saadakse isegi looteeas. Nende insultide põhjusi on uuritud, kuid selgust pole veel saadud.
Eestis esineb laste insulte keskeltläbi kord pooleteise aasta jooksul. Anna juhtum andis “ainest” paljudeks arstiteaduslikeks ettekanneteks. Üks, praktilise kallakuga ettekanne aga tehti kiirabiarstidele kui esmasele lülile, kes peab teadvustama, et sellised asjad võivad tõesti ka lastega juhtuda.
Ent mis saab Annast?
“Laps ei ole veel täiesti terve. Ühe poole käsi ja jalg ei liigu veel nii hästi, kuid tema mõtlemisvõimega on kõik korras ja ta saab hästi hakkama. Väga raske haiguse kohta – super!” annab dr Sander haruldasele haigusloole hinnangu.
* Anna nimi on muudetud.
Mis on insult?
■Insult on järsu kuluga ajutegevuse häire, mille põhjus on kas ajusse järsult tekkiv verevalandus või verevoolu vähenemisest või lakkamisest tingitud ajukoe kärbumine.
■Üldjuhul peetakse insulti n-ö vanainimeste haiguseks, mille olulisemad riskitegurid on veresoonte lupjumist põhjustavad kõrge vererõhk, suitsetamine, südamehaigused ja suhkurtõbi. Tegelikult võib insult esineda ka lastel, neil põhjustavad aju verevalandust veresoonte kaasasündinud arenguhäired. Verevoolu lakkamisega seotud insuldi tekkepõhjused jäävad lastel enamasti teadmata.
■Eestis haigestub esmakordsesse insulti ühe aasta jooksul umbes 4000 inimest, haiguse risk suureneb koos vanusega.
■Insuldi hoiatussümptomid on järsk, seletamatu tuimus või sipelgajooksutunne ühes kehapooles, äkitselt tekkinud tõsine peavalu, nägemishäire, rääkimisraskused või kõnes takerdumine, äkki tekkinud kohmakus või liikumatus.
■Insuldi edukaks raviks on äärmiselt tähtis kiire ja õige arstiabi.
