Artikkel ilmus Eesti Ekspressis 26. augustil 2010.

Lugu sellest, kuidas 85aastane Maria Merivälja pansio­naadist minema viidi ja mis tema varaga juhtuma hakkas.

Maria (85), lumivalgete juuste ja mälulünkadega vanainimene, kes viidi vanadekodust minema.
Ikoonimaalija Tiina Veisserik (69), Maria kauge sugulane, kes Maria pansionaadist ära viis ja kelle ema oli mõni aasta tagasi Lea Kanguri hoole all. Tiinal jäi sellest hea mälestus.
Kristlik laulja Lea Kangur (45), Veisseriku sõbranna, kelle nimele kanti kogu Maria raha ja kellele kingiti Maria korter.
Helgi Kuusk (80), laulja ema, kes nüüd Mariat oma majas hooldab ja kedagi uksest sisse ei lase.
Semiootikadoktor Peet Lepik (75), Maria lähem sugulane, kellele Maria 2006. aastal vormistatud testamendiga pärandas kogu allesoleva vara.
Liina, Maria hea tuttav (ja eluaegse sõbranna Jutta minia), kes on esindanud Eestis Maria Šveitsi sugulaste huve.

Viis-kuus aastat tagasi hakkas Maria oma sõbrannale kurtma, et keegi viib suhkru ta suhkrutoosist minema. Tema segamini korteris Lasnamäel võis leida paarikümne tuhande krooni väärtuses rahanutsakaid (Šveitsi sugulaste saadetis) küll põrandalt, küll madratsi alt, aga Maria ei mäletanud, kust või millal need talle saadetud olid.

Mariale määrati sotsiaaltöötaja, kes aeg-ajalt kohale tuli ja toa lapiga üle tõmbas. Aga peagi mõistis Maria, et üksi elamisest ei tule enam midagi välja.

Lihtne see vanadekodusse minek ei olnud. Kaua istus Maria oma kodus, kohvrid pakitud, kuni ühel päeval teatas, et “lähme!”, ja sõbranna minia Liina sõidutas ta autoga kohale.

Nii sai Mariast 2007. aasta jaanuaris Merivälja pansionaadi elanik.

Ajapikku Maria tervisehädad süvenesid.

Vahel leiti Maria pansionaadi hämaras nurgas üksinda istumas. Kui Maria läheneva külalise ära tundis, seletas ta ärevalt, et kardab niiskust, ja et kui juba niiskus majas sees, on varsti ka seagripp järel!

Mariat nähti aeg-ajalt koridorinaabritega pahandamas, kurjalt kepiga vehkimas, veepudeliga valvelauatöötajat viskamas.

2007 diagnoositi Marial dementsus kahtlusega Alzheimerile. Juunis 2010 koliti ta ümber geriaatriaosakonda (pansionaadis öeldakse lasteaed), kus ta ajuti vägagi selge peaga, sealsamas aga sügaval udustes fantaasiates elas ja toimetas.

Pikas seelikus, kuldraamiga prillid ees, pats kuklas, astub mulle oma ajalooliste kummutite ja lühtritega korteris vastu ikoonimaalija Tiina Veisserik, Maria kauge sugulane.

“Miks peab haritud inimene elama ebaväärikas keskkonnas! Kellega räägib ta siin kunstist ja kirjandusest?!”

Ikoonimaalija Veisserik võrdleb Merivälja pansionaati kanalaga, kus kanad külgegi ei saa keerata.

Kui Tiina Veisserik teada sai, et Maria on geriaatriaosakonda viidud, vedas ta Maria juurde tuttavaid kristlasi, kes palvetasid, et Maria nõustuks pansionaadist ära tulema.

Maria lähem sugulane, semiootikadoktor Peet Lepik arvas, et Maria võiks elada edaspidi nende juures. Peet Lepiku naine Mall oli Mariat seitse aastat aidanud, kasinud ja vannitanud. Nüüd oli ta alustanud Maria palvel ettevalmistusi, et Maria enda juurde elama võtta.

Oli veel kolmas arvamus, mida esindasid pansionaadi juhtkond ja Maria Šveitsis elavad sugulased – et las Maria olla rahulikult pansionaadis edasi. Raha Marial oli, millega pansionaadi eest maksta – 2006 oli ta müünud maamaja, tal oli arvel üle paarisaja tuhande, ja vajadusel oleks ta saanud panna müüki ka linnakorteri.

7. juulil 2010 istusid kõik Merivälja pansionaadi direktori Tiina Saarma juures koos, ja jõuti otsusele, et Mariat pansionaadist niipea välja ei kirjutata. Las perearst vaatab Maria 12. juulil üle, siis otsustatakse, mis saab.

Aga arstiga Maria kohtuda ei jõudnud. Kaks päeva varem, 9. juulil ilmus Tiina Veisserik Merivälja pansionaati, vormistati dokument, et Maria on pansionaadist eemal üheksa päeva, ja Maria viidi ära. Liina hakkas Mariat otsima, viie päeva pärast (16. juulil) leidis niidiotsa üles. Maria oli viidud ikoonimaalija Veisseriku sõbranna, kristliku laulja Lea Kanguri ema Helgi juurde, kes on ise juba kaheksakümmend aastat vana, aga kellele Maria olevat kuueteistkümnes vanainimene, keda ta hooldab. (Nii ütleb Helgi ise.)

Liina laskis ukse taga kella, aga tulemusteta. Pansionaadi-rahva soovitusel kutsus Liina politsei, kellel ei olnud aga midagi teha, sest Maria ütles, et on majas vabal tahtel ja temaga on kõik korras.

Lea Kangur lubas nii pansionaadile kui Liinale, et Maria tuuakse pansionaati tagasi 19. juuliks. Ei toodud.

26. juulil sattusid Maria uues elupaigas kokku Maria sugulased ja tuttavad, kes tundsid muret, kas Maria on ikka elu ja tervise juures. Kired lõid lõkkele. Karjuti, vaieldi, räägiti üksteisest üle. Kristliku laulja ema vehkis kaikaga ja tungis Liinale kallale. Ikoonimaalija karjus, laulja oli endast väljas. Kohale kutsuti pansionaadi direktor ja politsei.

Kõige keskmes istus 85aastane Maria, lumivalgete juustega väike vanainimene, ja vahtis enese ette.

Pansionaadi direktor nägi Mariat järgmine kord 30. juulil, kui Maria sõidutati Merivälja pansionaati, valged gladioolid näpus, “kuraasikas, üles löödud, ja sõnad suhu pandud”. Leping pansionaadi ja Maria vahel lõpetati.

“Mis me ootame, käime Maria juures ära!” pakub Tiina Veisserik. “Siis te näete, et Mariat ümbritseb armastus!”

Uks on lukus, telefon ei vasta. Läbi õitsvate kassitappude ronime ikoonimaalija Veisserikuga Helgi aeda. Rütmiliselt nagu väikeste poiste luuremängus koputab Veisserik õuepoolsele uksele, ja uks avaneb.

“Tere, Helgikene!”

“Tere, Tiinakene!”

“Tulime vaatama, kuidas meie Mariakene elab!”

Maria on pikali voodis, sirutab Veisserikule käe ja suunab talle oma peaaegu pimedad silmad.

Hooldaja Helgi siblib ümber voodi, pakatades energiast nagu loksuv kana, agaralt intiimse hügieenivaldkonna üksikasju tutvustades.

“…Me sõime kisselli ja banaani, näe, suu praegu veel banaaniga koos. Me panime toolidele varuriideid peale, sest vahepeal tuleb meil pissi …”

Maria on hetketi väga terane – ta meenutab sajandialguse Peterburi moode, õpinguid kunstiakadeemias. Ta ütleb, et talle Helgi juures täitsa meeldib.

30. juulil, samal päeval, kui Maria hooldekodust välja kirjutati, kanti kogu Maria raha – 227 000 krooni – Lea Kanguri MTÜ arvele, mille tegevusvaldkonnaks on kristlik noortetöö ja vanainimesed. Maria kinkis Lea Kangurile ka oma korteri.

Dokumente Marial enda käes ei olnud (pass ja ID-kaart olid pansionaadis hoiul), aga see polnud takistus. Veisserik ja Kangur lasksid teha vanainimesele uued dokumendid ja tehingud läksid libedalt.

Ja 7. augustil helistas Maria sugulastele Šveitsi ja palus saata endale raha – niisugust asja pole Maria iial varem teinud – ja Šveitsi sugulane kuulis agaraid naishääli Mariale kõrvalt sõnu ette ütlemas.

Kristlik laulja Lea Kangur ilmub nädal tagasi toimetusse. Ta vabiseb. Ta esitab kategoorilise nõudmise, et lugu Mariast lehes ei ilmuks. Helistab politseisse, nõuab, et trükimasinad seisma pandaks, informeerib ajakirjanikke oma teenekast elust kaks pikka tundi.

Nädal hiljem käitub Kangur taltunumalt. Ta põhjendab, miks Maria raha tema arvele kanti – vanaproua tundnud muret, et kolmandad inimesed tema rahaga ebaselgeid tehinguid teevad.

Ta sõidutab Maria tema uuest kodust Hansapanga Liivalaia tänava kontorisse, kus Mariale luuakse uus tähtajaline hoiuarve, sinna kannab Kangur üle 170 000 krooni. 60 000 jääb Maria endisele arvele. Maria konarliku allkirjaga pangadokumendid läkitatakse ka toimetusse näha.

Maria sugulane Peet Lepik tahtis Mariale lugeda Tsvetajeva ja Tjuttševi luulet (originaalis), sest Tsvetajeva ja Tjuttšev on maria lemmikud. Ja arutada asjade üle, mis viimastel kuudel juhtunud on. “Ta ju ei saa aru, mis toimub! Kuidas saab inimest puuri panna!?”

Aga ühendust Mariaga ei ole Peet Lepikul kolme nädala jooksul lubatud võtta.

Augusti algul nägi Merivälja pansionaadi direktor Tiina Saarma üht pansionaadi ratastoolis klienti Lea Kanguriga juttu ajamas.

Järgmisel päeval rääkis klient direktorile õnnest särades, et kaua ta siin pansionaadis ei ole. “Üks kena naisterahvas lubas mind kodus hooldamas hakata käima ja tahtis kunagi kokku saada!”

Direktor soovitas ratastoolis kliendile, et parem jätku see kokkusaamine ära.

Mul on vanaprouaga kokkulepe, et me peame teda ülal, hooldame, kindlustame, kindlustame arstiabi ja toidu, nii et elutingimused ei ole halvemad kui pansionaadis.
Vanaproua sugulased saavad vanaprouat külastada, ainult et sobiv aeg tuleb varem kokku leppida.
Vanaproua viibib allakirjutanu juures enda vabal tahtel ning on võimeline oma soove väljendama täiesti vabalt.