„Avarii tõttu sai mul raha kokkuajamise isu õige pea otsa,“ räägib ta. „Kui sa seal voodis lesid, siis saad väga kergelt aru sellest, et sellel, kui suure hunniku keegi elu lõpuks keskpõrandale kokku suudab vedada, et sellel ei ole mitte mingisugust tähtsust.“ Ansip tunistab, et tema seis oli tollal ajal nii kehv, et ta mõtles koguni surmast: „Muidugi hakkad siis nendes oludes mõtlema, et milleks sa siin ilmas üldse oled ja tuleb tunnistada, et siis läks ka mõte sinna, et võib-olla oleks parem, kui üldse ära läheks, oleks ise vaevast lahti ja poleks ka teistel sinu pärast muret.“ Õnneks ta tervenes, sõbrad kutsusid ta poliitikasse ja praegu on ta kõige kauem Eesti riiki juhtinud peaminister. Reformierakonna-IRLI valitsust iseloomustab Ansip asjalikuna. „Praegu tegevust lõpetaval valitsusel on olnud õnn ära oodata see aeg, kus kõige sügavamast kriisist on läbi ja kus majandus on hakanud jälle kiirelt kosuma ja kui seejuures meil on olematu laenukoormus. See on midagi niisugust, millega ma ise võin rahul olla. Ma usun, et ükskord saavad ka kõige kirglikumad oponendid sellest aru, et see viis majanduskriisi läbida, oli parim võimalikest. Ma vähemalt ise usun sellesse ja see annab mingisuguse hingerahu.“