Selle artikli ilmumise päeval oodatakse Brüsselist tähtsaid uudiseid - kas Euroopa Ülemkogu moodustavad 27 liikmesriigi valitsusjuhid suudavad öelda oma eelis tuse Euroopa Liidu "presidendi" ja "peaministri" nimetamisel?

Jutumärgid pole juhuslikud. Ametikohad peavad olema täidetud Lissaboni leppe tingimuste kohaselt 1. detsembriks, kuid seesinane lepe ise jätab mõlema ameti tegeliku sisu uduseks. Venelaste ütluse "annab jumal ameti, annab ka mõistuse" euroo palik versioon kõlab "annab jumal inimese ja küll tuleb siis ka amet".

Mida see tähendab? Siin ongi abi Nõukogude Liidu või siis pigem selle kommunistliku partei ajaloo tundmisest. Nagu vanemad inimesed mäletavad, oli NSV Liidu valitsejaks ning tegeliku võimutäiuse hoidjaks tegelane, keda nimetati "NLKP peasekretäriks". Mitte "rahvakomissaride nõukogu esimees" või midagi sama kõlavat. Lihtsalt üks sekretär. 

Kuidas sai juhtuda, et "sekretär", mis siis, et "pea", oli 1/6 planeedil piiramatu võimuga valitseja? 

Kõik tänu diktaator Jossif Stalinile. 1922. aastal sai ta suhteliselt silmapaistmatu positsiooni partei ridades - ta oli keskkomitee peasekretär ehk siis lihtsalt üks tipp-bürokraat, kes erinevalt poliitbüroo liikmetest oli üldsusele täiesti tundmatu kuju. 

Ometigi suutis ta oma andeid rakendades (ülivõimekas intrigeerija) muutuda partei "halliks kardinaliks", kes kõrvaldas tasapisi kõik konkurendid, saavutas partei lihtliikmete enamuse toetuse ning saigi lõpuks riigi ainuvalitsejaks. Olles seejuures edasi "peasekretär". 

Sealt sai alguse nõukogude diktaatorite ametinimetuse traditsioon. 

Kui küsida, milline võim ja millised volitused on ELi "presidendil", siis kuuleb vastuseks ausa tunnistuse, et ega keegi täpselt tea. Ka tema positsioon suhetes Euroopa Komisjoni presidendiga (ELil on kombeks kaks presidenti korraga?) pole selgelt kirjeldatud. Kõik sõltub sellest, mismoodi hakkavad konkreetsed isikud neis ameteis käituma. Millise traditsiooni nad loovad. 

Sellega muutubki arusaadavaks, miks Euroopa Liidu liikmesriikide valitsusjuhtidel läheb liidu uute tippjuhtide nimetamine nii raskelt.

Oletame, et presidendiks nimetatakse Briti kunagine peaminister Tony Blair. Lihtsalt oletame. Blair pole nende hulgast, kes piirduks vaid Euroopa Ülemkogu järjekordsete istungite ettevalmistamisega. Mis tundubki justkui olevat presidendi peamine ülesanne, sest ta peab tagama eesistumise järjepidevuse pikemaks ajakas. Praegu vahetub iga poole aasta tagant eesistujamaa, "president" aga oleks ametis kaks ja pool aastat. 

Blair suhtles omal ajal USA, Hiina ja Venemaa juhtidega. Ta oli peaminister riigis, mis olemata enam ülivõimuks, söandab siiski ajada globaalsel areenil iseseisvat poliitikat. Isegi kui see iseseisvus väljendus USA toetamises ülejäänud Euroopa kiuste (nagu see oli 2003. aastal Iraagi sõjaga). Tema hüüdnimi "teflon-Tony" reedab võimet elada üle ka kõige suurem mudaloopimine ja vaibaalune kabinetimaadlus. Nimetage Blairi-taoline inimene ELi presidendiks ja see amet võibki omandada reaalse võimu. 

Vaatame nüüd teist enamnimetatud kandidaati, kelleks on Belgia peaminister Herman van Rompuy. Rahvusvaheliselt on ta "hr Eikeegi". Tõtt-öelda on ta seda ka ELi sees. Kindel, et meie lugejad polnud seda nime veel paari nädala eest elus kordagi kuulnud. 

Mida temast teadjamad kirjutavad? Enne mullu peaministriks saamist oli ta Belgia rahandusminister. Intellektuaal, kuue raamatu autor, kirjutab ka haikusid, askeetlike eluviisidega. Kristlik demokraat, aga tema õde osales selle aasta eurovalimistel kommunistide nimekirjas. Peaministriks valiti möödunud aastal seepärast, et Belgiat tabanud järjekordse valitsuskriisi ajal polnud viiest erakonnast koosnevas koalitsioonis keegi tema vastu.  Tema valimispiirkond on Brüsseli kõrval olev ala, kus on viimastel aastatel olnud äge keeletüli flaami- ja valloonikeelse kogukonna vahel. Ilmselt oskab van Rompuy hästi laveerida. 

Erinevalt Blairist võib Rompuyd kujutada ette Andrus Ansipile vajalikke pabereid toomas ja kui eestlane palub, siis võib-olla ka tassikest kohvi.

Oktoobri alguses ilmus ajakirjas Foreign Policy iroonilisevõitu artikkel, kus toodi välja ELi presidendile vajalikud omadused ja tema koduriigi soovitavad parameetrid. 

ELi president peab olema igav (sama igav nagu EL ise), ta peab olema parempoolne tsentrist, olema sõjavastaselt meelestatud (pole end rüvetanud Iraagi sõja toetamisega), valdama prantsuse keelt; tulema väikesest riigist, kus maksab eurovääring. 

Kui vaadata nende parameetrite valguses Eesti kandidaati Toomas Hendrik Ilvest, siis... Kolmele parameetrile ta küll vastab (igav, väikesest riigist, prantsuskeelne), aga sellest jääb ilmselgelt väheks. 

Lätlaste Vaira Viķe-Freibergal on samuti kolm plussi ja sama palju miinuseid. Ta ei ole igav (halb!), ent samas kui uskuda ajakirja Economist, siis talle võib kasuks tulla see, et ta käis 2005. aastal ainsa Balti liidrina Moskvas võidupühal (hea!). Inimene ei nori Venemaaga tüli - see on Euroopa salongides argumendiks. 

Aga ega see päästa. Baltlaste šanssidest võib tõsiselt rääkida ainult nende endi kodupublik. Võttes arvesse nii kandidaatide "kvaliteeti" kui ka ELi siseseid jõujooni, siis on ilmselt eelistatud Beneluxi esindajad. 

Nüüd pikemalt ELi "välisministrist". Ka tema ametijuhend on ebamäärane. Euroopa Komisjon (mida juhib José Manuel Barroso ja kus töötab Siim Kallas) jääb ka edaspidi vastutama selliste valdkondade eest nagu arenguabi, väliskaubandus ja ELi edasine laienemine. 

Enamik ELi nn välisministri ajast kulub selleks, et kooskõlastada oma arvamused 27 liikmesriigi väisministrite arvamusega. Väiksematega pole ehk muret, aga piisab sellestki, kui tuleb Londoni, Pariisi, Berliini, Madridi ja Varssavi seisukohtasid n-ö harmoniseerida. Edasi peab välisminister leidma ja tööle võtma 6000-8000 ametnikku, juhatama rahvusriikide välisministrite igakuiseid istungeid ja olema Euroopa Komisjoni asepresidendina Barroso juures asjalik ning tegus (tuleb osaleda igal nädalal istungil). Kuid mis peamine: liikmesriikide, eriti suurte, välisministeeriumid ei kavatse oma eesõigustest loobuda ja seda saab ELi "kah välisminister" pidevalt tunda. Seda näitab juba seegi, et brittide tungival nõudmisel ei kõla tema ametinimetus mitte "välisminister", vaid "kõrge esindaja".

Nagu vilunud homo europensis'ed ütlevad: mitte amet, vaid põrgu, mida ei sooviks isegi vaenlasele.

Õnneks pole ka sellesse ametisse Eesti kandidaadil (taas Toomas Hendrik Ilves) erilisi väljavaateid, sest erinevalt ELi "presidendist" kui väikeriigi esindajast tahetakse "välisministriks" suure riigi poliitikut. Tundub, et Lääne-Euroopa oluliste otsustajate sümpaatia kaldub ühe vana Itaalia kommunisti poole. See amet võib-olla olekski talle karistuseks paras.