Elage enne, kui tissid välja venivad!
Janek Mäggi (36) on mees, kellel on kogemusi peagu igas kommunikatsiooni puudutavas vallas. Ta on töötanud Äripäeva reporterina, olnud Ühispanga asepresident ja PR-direktor, avaldanud luuletusi, pidanud nüüdseks kümmekond aastat isiklikku suhtekorraldusfirmat.
Tema ülesastumine märtsikuisel Eesti meeste tervise konverentsil äratas sadades Eesti naistes Mäggi endagi meelest ootamatult tugevaid tundeid – peamiselt viha, solvumist, pahameelt.
Tõsi, see polnud konverents, mis sadu naisi ja ka mehi nii väga erutas. Selleks oli aadressil www.tarbija24.ee/?id= 239316 ilmunud kokkuvõte Mäggi esinemisest, milles sedastati uljalt: “Naised elavad oma elu valesti. Naiste suur viga seisneb selles, et nad käivad ülikoolis, teevad magistrantuuri, teevad karjääri ja siis neljakümneselt otsustavad hakata tegema lapsi. 40 on utreeritud, aga kui te 30selt hakate endale meest otsima, siis te muidugi ei leia – see rong on lootusetult läinud.”
Kolmekümnendates mehe puhul olevat lood teistsugused: “Tal on töö, tal on natukene haridust, tal on mõistust, ta saab asjadest aru, võib-olla tal on auto, võib-olla tal on koht, kus elada.” Aga naiste puhul olla selleks vanuseks “olukord muutunud juba keerulisemaks – nad ei ole enam nii säravad, nad ei ole nii innukad”.
Sel teisipäeval andis Mäggi – kõhn, säravate silmadega, elavalt žestikuleeriv, kohati närviliselt mõjuv – Ekspressile intervjuu, arutledes koos filmirežissööri ja kirjaniku Kadri Kõusaarega (29) vananemise ja suhete üle. Ja selle üle, mismoodi on parim õnneni jõuda.
Krister Kivi: Oled sa nõus teesiga, et selle artikli ilmumise järel sa oled – või vähemasti oled üheks hetkeks olnud – Eesti naiste poolt kõige vihatum mees?
Janek Mäggi: See on kummaline, sest (pikk paus) ma ei tahtnud küll kedagi solvata. Aga... eks ma isegi helistasin pärast artikli ilmumist ühele tuttavale daamile ja küsisin, et mis ma pean nüüd tegema. Ja tema arvas, et sellist märklauda, kelle pihta oma äng välja tulistada, oli ühiskonnal väga vaja. Ma ei usu, et need, kes on rahulikult ja mõttega oma elu elanud, nüüd hirmsasti vihastusid.
Kui minuealised mulle väga sümpaatsed daamid on õnnetud, siis mulle teeb see kurba meelt. Ja ma olen märganud sellist asja, et väga paljud neist, kellel ei ole sobivat suhet, on õnnetud. Aga väga paljud neist, kellel on, on ka õnnetud. Nii et põhimõtteliselt ollakse igal juhul õnnetud, kui nüüd veidi liialdada.
Seega tegelikult oleks võinud ka teisiti arutleda: mehed on liiderlikud, ei too raha koju, õllekõhud, kiilakad...
Kivi: Kui nüüd jõuda suurema või väiksema kaarega tagasi su esinemiseni, siis sa andsid mõista, et 30aastase mehe puhul on auto ja elukogemus ja kapital ja veidi mõistust väärtuseks, aga sama vana naine, isegi kui tal on samad näitajad, on rongist igal juhul maha jäänud.
Mäggi: Mõttekäik oli tegelikult selline, et naisi käib ülikoolis 1,5 korda rohkem, lõpetab 3 korda rohkem. Nad on nii targad, need naised, et nad ei taha igasuguseid rumalaid jobusid mehi. Ütleme nii, et kui sa lähed mõnes restoranis kööki, siis seal on ainult peakokk, kes on mees, ja kõik ülejäänud on naised. Ja – ma ei taha nüüd kasutada seda sõna – aga kui kõik see kanakari ümber ühe peakoka tiirleb, siis üks saab ta, aga teistel on paratamatult kurb olukord.
Kõusaar: Aga miks sa arvad, et nad ümber selle ühe peakoka tiirlevad? Küll nad siis leiavad mingid... kokapoisid endale. Üks saab peakoka ja teine saab mingid väiksed vidinad.
Kivi: Ühesõnaga, sinu mõte oli selles, et naised peaksid seni, kuni neil on kaubanduslikku välimust, rabama endale selle peakoka ja siis hiljem mõtlema, mida oma eluga veel teha?
Mäggi: Kadri mõte oli täpsem, sest neil tuleks võtta ikka kokapoiss. Peakokk on tavaliselt kinni juba.
Kõusaar: Aga miks peakokk kinni peab olema? Ma olen näinud küll neid peakokkasid, kes pole sugugi kinni!
“Keskmine eesti mees ju naistele ei kõlba!”
Kivi: Sa ütled, et naised elavad oma elu valesti. Mismoodi nad peaks elama, et elada oma elu hästi? Sa justkui annaks mõista, et on viga, et nad käivad ülikoolis...
Mäggi: Ei, seda ma ei öelnud. Lihtsalt, kui neljakümneselt hakkab naine meest otsima, siis talle, juba väga targale ja haritud naisele, meest enam ei leidu.
Kõusaar: Aga miks sa arvad, et nad neljakümneselt hakkavad otsima? Ma arvan, et kõik hakkavad otsima siis, kui hormoonid tärkavad. Esimese suhtega ei pea abielluma ju lihtsalt, hakkama lapsi saama. Ma arvan, et kõik otsivad kogu aeg.
Mäggi: Jah, nõus. Mina ütlesin lihtsalt, et õues vihma sajab ja on oht saada märjaks, kui sobivate riieteta välja minna. Noor naine on atraktiivne, kihvt, läheb vanematele meestele peale. See on ju uuringutega ära tõestatud, et naistel on väga palju eeliseid kuni vanuseni 30 ja meestel on eeliseid vanuses 30–55. Ja siis, kuskil 55aastaselt, saabub tasakaal.
Kõusaar: Siis on mõlemad out!
Mäggi: Ma tuleks tagasi oma algse mõtte juurde. Eesti mehed võiksid teha rohkem sporti, mõelda rohkem oma tervisele, näha paremad välja. Sellest oleks ühiskonnale päris palju kasu. Siis ei oleks ka sellist probleemi, et naised kurdavad, et neil ei ole sobivat kaaslast.
Kõusaar: (võidukalt) Jõuamegi sinna, et probleem on meestes ja mitte 30aastases vinges naises, kes hoolitseb enda eest ja käib trennis ja on haritud. Ma näen vahel tänaval oma koolivendi, keda ma pole näinud aastaid, ja siis ma sageli õudusega lausa ehmun, sest neil on vats ette tekkinud.
Mäggi: Jube!
Kõusaar: Ja on lõualott, noh. Ma ei saa aru, miks peab olema 30aastasel mehel vats, kui ma olen temaga 12 aastat käinud samas klassis ja tean, et ta ei kaldu paksusele ainevahetuse poolest. Ta on lihtsalt ennast täis õginud, ta suitsetab, ta joob – millest me räägime! Kui sa näed Eesti tänaval elegantselt riides, hästi lõhnastatud kena meest, siis see ei ole eestlane. Vähemalt 95protsendise tõenäosusega.
Mäggi: (meelitavalt) Siin sinus räägib Eesti naine, sest see pilt, mille sa lõid, on daamide poolt, väga veetlevate daamide poolt, meedias loodud.
Kõusaar: Ja tänavapildis tõestatud! Avage oma silmad. Probleem on pigem meestes, kes on liiga magedad. Vinged naised ei taha neid.
Mäggi: (võidukalt) Seda ma ju ütlesingi! Mida ma siis ütlesin! Ma võin oma mütsi ära süüa, et kui sinusuguse daami käest küsida, et kas see, teine või kolmas mees sulle sobiks, siis sa ütled, et ei sobi.
Mehed peaksid ennast üles tuunima? Jah!
Kõusaar: Ma toon näite: käisin New Yorgis joogatrennis ja seal oli mehi ja naisi keskmiselt pooleks. Eestis, ükskõik mis trennis ma käin, on seal 85–95 protsenti naisi, olgu see siis jooga või ujumine või bodypump.
Kivi: Mul jääb mulje, et te Kadriga kuidagi lepite praegu kokku, et mehed peaksid end üles tuunima ja olema vinged igatpidi?
Mäggi: (krapsakalt) Jah!
Kivi: Samal ajal oled sa äsja Powerhouse’i kodulehele postitanud oma artikli “Eesti mehe töö on mehetöö!”, mis on ilmunud Õhtulehes ja mille kokkuvõte on selline: “Naiste ootused meestele on liiga kõrged. Nad on sunnitud olema (üli)edukad ja kui nad seda pole, langevad nad hukkamõistu alla.” Et kas sa pole siin nagu natuke... kahepalgeline?
Mäggi: (rutakalt) Kokkuvõtte tegi minu kolleeg, kes selle üles pani. Aga tegelikult on ühiskondlik surve ka. Vaata, on probleem, aga on ka surve. Et te peate olema. Ja tegelikult oleks ju tore, kui nad oleksid, aga nad ju ei ole.
Kõusaar: Kui me räägime 30aastastest vallalistest naistest, siis me ei pea ju ilmtingimata rääkima yuppie-naistest. Võib ju olla ka boheem või igavene tudeng, kes näiteks doktoritööd kirjutab ja kes pole bimbovälimusega. Milleni ma veel tahan jõuda, on see, et tänapäeval on üleüldse raskem endale partnerit leida, sest inimesed on niivõrd erinevad üleüldse. Ei loeta enam samu raamatuid, ei vaadata enam samu saateid -- kõik on eraldi ja väga raske on puzzle tükkidel kokku saada
Kivi: Mu meelest üks peamisi probleeme on tänapäeval ka see, et kõigil on pidevalt tunne, et kohe võib tulla uksest sisse keegi, kes on veel parem. Et on tore küll niisama tšillida ja vaadata, aga päriselt mingit otsust ära teha ei taheta.
Mäggi: Just-just! Et raudselt on kusagil keegi, kes on veel parem!
Ilu on kindlaim investeering
Kõusaar: Lugesin Economistist väärtussüsteemide erinevusest, et kui Lääne ühiskonnas on pidevalt kartus, et äkki keegi armastab mind mu raha pärast või äkki keegi on minuga koos ainult minu ilu pärast, siis hiinlaste jaoks sellist muret ei ole, sest seal on kõik sama väärtusega: ilu, hea süda, rikkus, tarkus. Asset on asset (kasulik omadus, väärtus – EE).
Kivi: “Äkki ta on minuga koos mu hea südame pärast?”
Mäggi rõkatab naerda.
Kõusaar: (arutlevalt) Kui nüüd küüniliseks minna, siis raha on kindlam asset kui ilu. Sest ilu hakkab kustuma iga aastaga, aga raha, kui ta on sul õigesti investeeritud, aina kasvab.
Mäggi: Aga ilu kestab ju praeguses ühiskonnas ka kauem kui raha. Viie aastaga inimesed ei ole nii palju vanemaks jäänud, aga raha on jäänud kõigil kõvasti vähemaks.
Ripptiss leiab oma õllekõhuga kiilaka
Kivi: Kas see, mismoodi sina oled oma elu elanud – alustanud 19aastaselt monogaamset ja siiani püsivat abielu – ma nüüd eeldan, võib-olla eksin...
Mäggi: (repliigi korras vahele) Täitsa püsib jah.
Kivi: Kas see on viis, mismoodi kõik peaksid elama? Kas ka teised peaksid tegema samamoodi, et elada “paremini”?
Mäggi: Ma arvan, et igaüks peab ikka tegema nii, nagu tundub õige. Kui minuealised inimesed jõuavad arusaamiseni, et on olnud piinavalt valus mõttetult elatud aastate pärast, siis kuidas sa sellise järelduseni jõuad nüüd, peaaegu 40aastaselt?
Kõusaar: Kui kasutada seda rongi paralleeli, siis mina ütleks, et kunst on otsustada, mis peatuses maha minna. Kogu aeg ootad, et maastik läheb ilusamaks, aga ühel hetkel... on äkki ainult poriväljad ja kruusatehased.
Mäggi: (mõtlikult): Jah, paratamatult ikkagi elus ühel hetkel tehakse midagi viimast korda, ja sel hetkel sa ei pruugi teada, et nüüd on viimane kord, kui sööd, magad, armastad...
Kivi: Esined konverentsil...
Mäggi: Jah, esined viimast korda konverentsil. Ja kui jälle ei kutsutaks, ega ma siis ei topiks ka oma nina mitte kuskile.
Kivi: Tarbija24.ee lehel ilmunud artikli kohaselt kõnelesid sa konverentsil ka kirikuõpetajast, kes olevat sulle rääkinud, ma tsiteerin, “naistest, kes tema juures käivad kurtmas ja küsimas, mida nad peaksid tegema. Kirikuõpetaja öelnud, et kui naisel on juba “tissid välja veninud, tagumik suur ja tal on olnud miljoneid erinevaid suhteid, mida ta pole suutnud pidada, siis miks ta ootab, et keegi teda veel tahab”? Vastab tõele?
Mäggi: (justkui vastu tahtmist) No peaaegu. Ma ei tea, kui täpselt seal tsiteeritud on, aga daamid olid käinud tema juures mitte pihil, vaid lihtsalt kurtmas –
Kivi (irooniliselt): Nüüd korraga daamid?
Mäggi: (kiirkõnes) Ei, nad ise nägid ennast sellisena, see oli oluline - et nad ise nägid. Noh, et sa tuled ja kurdad mulle, et ma olen nii vana, kole, õudne, mis ma nüüd pean tegema, see oli point!
Kõusaar: (pragmaatiliselt) No siis ongi harmoonia, et see väljaveninud tagumiku ja rippuvate tissidega naine läheb selle kiilaka ja õllekõhuga mehe juurde. Neil on hea süda, nad tšillivad, nad mõtlevad elu põhiväärtuste üle.
Kivi: Kadri, kas sa usud, et sellisel paaril võiks ka seksuaalelu olla?
Kõusaar: Kust mina tean! (mõtleb) Ma arvan, et muidugi võib, ma arvan, et ongi. Kellel tahes võib seksuaalelu olla, ma räägin siin 80aastastest ja nii edasi. Ühe mu tuttava lapsehoidja, kes on mingi 25aastane tšikk, ütles, et ta elu kõige vingem seksküsimus oli 80aastase mehega. Et seenior oli väga tähelepanelik ja...
Kivi: Nii et rong tuli huilates tagasi?
Kõik naeravad; õhus on kergendustunnet.
Kõusaar: Houellebecq on kirjutanud, et tänapäeval on armastuse tingimusteks vajalikud umbes samasugused kriteeriumid, nagu omal ajal olid natsi-standardid – pead olema noor, ilus, terve ja blond. Kuid kõik see on ju meediashow.
