Elamusi ujuvast linnast
“Passid, passid, andke siia oma passid!”
Käredahäälne naisterahvas sagib mööda Tallinna lennujaama VIP Lounge’i ja korjab kohaletulnutelt ära isikut tõendavaid dokumente. Neid on tema peos juba terve pakk, ning milline pakk see on. Seal on kaitseminister Jaak Aaviksoo pass ja Riigikogu spiikri Ene Ergma pass, kaitsejõudude juhataja kindral Ants Laaneotsa oma ja Sven Mikseri ja Mati Raidma oma. Ainult president Toomas Hendrik Ilvest ja USA suursaadikut Stanley Davis Phillipsit ei ole veel kohal – nemad jõuavad lennujaama VIP-Lounge’i väikese viivitusega pärast kella kuut.
Rohekas ülikonnas ja kikilipsus Ilves (ta pole soovitust mugava
riietuse osas võtnud nii tõsiselt kui näiteks Aaviksoo)
pressib espressomasina nuppu ning laiutab nõutult
käsi: aparaat kohvi ei anna. Tibukollases vestis valgepäine
Stanley Davis Phillips haarab oma pihku kohaletulnute käsi, et neid siis
varahommiku kohta muljetavaldava energilisusega raputada.
“Oh, good
to see you, how are you!? Good to see you!”
Buss kiirustab valge ja eraldusmärkideta
reaktiivlennukini C-20 Gulfstream IV, mis pargib lennuvälja
järvepoolses sopis, üsna traataia lähedal. President Ilves valib
endale esimese rea vasakpoolse nahktugitooli, näpus kergeks lugemiseks
kaasa võetud P.
Ricoeuri ingliskeelne “Memory-History-Forgetting”, mil
paksust otsekui piiblil. Kaks lennusaatja rolli täitvat rohelistes
tunkedes sõjaväelast kannavad laiali kohvi ja vett ning kolm ja
pool tundi hiljem taasühineb lennuk maaga Sigonella
sõjaväelennuväljal. Sihtkoha nimi avaldati alles
viimasel hetkel, sest esialgse plaani kohaselt pidi Gulfstream lendama
Kreetale, kuid kuuldavasti on koju – Virginia osariigi poole –
kiirustav USS Enterprise liikunud Vahemerel edasi kiiremini, kui algul
arvati.
Soojus. Sinine suvetaevas – ja mingi hiiglaslik
lumise tipuga mägi otse silmapiiril. Kuskohas see Sigonella lõppude
lõpuks asub?
Sitsiilias, teab keegi – ja mägi
taamal on Etna vulkaan.
Nüüd saab
delegatsioon selga päästevestid ja pähe kiivrid,
mis koosnevad kolmest kolju tähtsamaid osi kaitsvast kilbist ja
kannavad sinist märgistust VIP. Paksud kaitseprillid ja suured
raadiovastuvõtjaga varustatud kõrvaklapid kuuluvad komplekti
juurde.
Uus lennuk – see, mis president Ilvese ja tema
kaaskonna saarest 40 miili kaugusel seilava USS Enterprise’i peale peab
toimetama – on tüüakas kahe propellermootoriga C-2A
Greyhound. Ta on ehitatud kandma nii kaupa kui inimesi ning sissepääs
toimub seetõttu allalastavast tagaluugist. Toolid asetsevad
seljatoega sõidusuunas ning niihästi põrandal, seintel kui
ka lae all on näha looklemas loendamatuid kaableid, voolikuid ja trosse.
Isiklikud asjad tuleb ära anda või pista tasku, sest
kui midagi juhtuks libisema lennuki juhtimist võimaldavate trosside
vahele – nii selgitab empaatililiselt lennuki lüheldane piloot,
mitte pikem kui 170 cm –, oleks see tõesti “väga,
väga halb”.
Et maanduda
lennukikandjal, mis lõikab merd kiirusega 33–36
sõlme, tuleb Greyhoundil haakida oma pidurduskonks Enterprise’il
olevatesse trossidesse, milliseid on lennukikandja tekil neli. Parim on
kasutada kolmandat trossi, kuid kui piloot ühelegi pihta ei saa, on tal
sekundi murdosa aega mootorid täisvõimsusele lülitada ja veel
ühele katsele minna.
Seda kutsutakse “bolting” ja
“bolting” tuleb ette&a
mp;n
bsp;umbes viiel juhul sajast.
On veel üks võimalus
– mille kohta kaks rohelistes tunkedes sõjaväelast, kes
kontrollivad turvarihmu ja teevad ohutusinstruktaaži, kasutavad eufemismlikku
väljendit “äärmiselt ebatõenäolisel juhul, kui
meil seisab täna ees väike ujumine”.
Ujumamineku
puhuks on lennuki laes väike, umbes kanalisatsioonikaevu suurune kollase
hoovaga avariiluuk ja millegipärast mõtlen ma peaaegu terve
õhusõidu, et siin, päästevestidest, prillidest ja
hiigelkiivritest maskeerituna, kössitab täiesti äratundmatuna
suurem osa Eesti riigivõimust. President ja Riigikogu spiiker,
kaitseminister ja kaitsejõudude juhataja, rääkimata paarist
tavalisest parlamendiliikmest.
Kui peaks juhtuma kõige
halvem, siis oleks minust kui täiesti asendatavast
ajakirjanikust ilmselt ilus mullitada vee all seni, kuni nemad on
luugist välja saanud. Aga suudaksin ma seda teha? Tahaksin ma
seda teha? Oleksin ma sääraseks matrossovluseks valmis?
Me laskume rappudes allapoole. Näha pole midagi, sest aknaid on
Greyhoundis vaid ühes reas ja seal istub Ilves.
“Here we
go, here we go,” kisavad tunkedes sõdurid ootamatult ja teevad
kätega õhus paar viibet. See on juba varem kokkulepitud
märguanne, et lennuk maandub – ei, prantsatab
– kohe 342 meetri pikkuse Enterprise’i pardale ja
siis...
Mulle kukub laest sülle hiigelsuur vatirull –
nähtamatu, kuid sellegipoolest umbes tonn raske – ning litsub
keha vastu tooliseljatuge laiaks, pigistab kerest välja nii õhu kui
ka kõnevõime. Metalli luust ja lihast läbilõikav
krigin ja tugev rappumine, otsekui sõidaks teerull
maanteekraavi, ning siis, täpselt kaks sekundit hiljem –
täielik rahu ja vaikus.
Kostab käteplagin, vaimustunud,
õnnelik, täiesti spontaanne, ja luuk avaneb aeglaselt, lastes
trümmi sisse päiksevalgust. On näha sinist merd ja rohelistes
tunkedes kogusid, peas ebaproportsionaalselt suured kiivrid.
Oma
kuju ja värvi poolest võiksid nad sama hästi olla Maa
esmadelegatsiooni vastuvõtjad planeedil Marss.
Maailma pikim ja maailma esimene tuumajõul
töötav lennukikandja USS Enterprise ei ole lihtsalt ujuv
lennuväli. See on midagi enamat – metallist sipelgapesa, kus
lennukeid tõstavad tenniseväljakusuurused liftid, kuid inimputukad
liiklevad ühelt tekilt teisele redeleid meenutavate kitsukeste treppide
abil. Sadade väikeste ruumide labürint, milles tube ühendavad
üksteisega veekindlad luugid või siis lihtsalt ümarad
avaused seintes. Neist aukudest läbiastumine või -pugemine
nõuab keskendumist, kuid ümarnurkade kasutamine annab laevakerele
vastupidavuse ja tugevuse, mida ajaloos on ka vaja läinud. Mitte ainult
sõdades ja lahingutes, millistest tänaseks 47aastane Enterprise on
osalenud oma sünni järel kõigis (vaid kümme päeva
tagasi Pärsia lahel olles startisid tema pardalt lennukid Afganistani
poole). Suurim katsumus tabas laeva täiesti rahulikul hetkel.
14. jaanuaril 1969 kell 8.19 hommikul lõhkes Enterprise’i tekil
rakett MK-32 Zuni, mis oli üle kuumenenud naabruses seisva lennuki
mootorilõõsast. Järgnenud uued plahvatused rebisid
lõhki laeva teki ja lasid lõõmaval lennukikütusel
voolata aluse sisemusse.
Kuigi tulekahju saadi kontrolli alla
üsna ruttu, hukkus 27 (teistel andmetel 28) inimest. Vigastatuid oli
üle 300.
Tänaseks ei
ole sellest suurõnnetusest Enterprise’i sädeleval teraskerel
mõistagi vähimatki jälge, nii nagu pole laeva pardal enam
kedagi, kes õnnetust meenutada suudaks. Tänu tuhandetele noortele
sõduritele jääb meeskonna keskmine vanus 19 aasta piirimaile
– ning ka ohvitserid veedavad missioonidel keskmiselt järjest vaid
kuus kuud.
Me tõuseme kaptenisillale, kuhu on kaetud kerge
vastuvõtulaud. Lihavardad ja roheline seller, juustukangid ja nii
soolase kui ka magusa täidisega tuuletaskud. Ainus mitte-ameerika asi on
siin laual Eesti paberlipp.
All, ligi saja meetri
sügavuses laotub laiali lõputu meri, kohati lausa silmariivavalt
eresinine ja ilus.
Ma saan korraga aru, mis siin laeval teistmoodi
on.
93,500 tonnine Enterprise ei kõigu laineid
lõigates vähimalgi määral.
Nüüd läheme vaatama, kuidas käib
lennukite õhkutõstmine. Päästevestid pannakse taas
selga, kiivrid ja prillid seatakse näo ette.
Kui Briti
lennukikandjatel aitab lennukeid õhku saada stardiraja suusaotsa
meenutavalt kõver ots (ski-jump ramp), siis ameeriklased on
jäänud truuks aurukatapuldile. See on jalahoop, millega
lennukid laeva pardalt minema lüüakse – sellise kiirusega, et
kui stardirada otsa lõpeb, õhuvool tiibade all juba
kannaks.
Trumminahku rebestav müra. Kummide põlemise
lõhn ja terav kütusehõng segunevad soolase mereõhuga
väga eriliseks kokteilks.
Endast valgeid aurupilvi maha
jättes tuiskavad hävitajad üksteise järel õhku:
vajaduse korral suudab Enterprise tulistada välja lennuki
iga 37 sekundi järel.
Kümmekond minutit hiljem hakkavad
hävitajad naasma – tiibu kõigutades laskuvad nad taevast,
sätivad end õigele kõrgusele, haaravd konksuga trossist ning
kihutavad välgukiirusel ja metsiku mootorimöirgega vaatajatest
mööda, et jõuda täispeatumiseni kõigest sadakond
meetrit eemal.
Väljatõmmatud tross
lohiseb mööda laeva metalltekki tagasi ja pinguldub
automaatselt. Äsja maandunud hävitaja on oma tiivad harjunud
kombel juba kokku voltinud.
“Väga ilus.
No niisugust asja oma silmaga näha, see on ikka...” on
spiiker Ergma kogetuga silmanähtavalt rahul. “Tunnistan
üles, et mul on selliste asjade vastu teatav huvi, sest kuidas sa muidu
saad niisuguse laeva peale? Ja täna ei ole raske päev saalis
ka.”
Kõnnime mööda koridore,
ronime mööda treppe.
“Palju te tegelikult teate
operatsioonist “Kestev vabadus”?”, küsib seinal
olev infostend möödujalt. Siin on
väike kokkuvõte Talibani olemusest ning mõned pildid
sel sajandil juhtunust – põlevad kaksiktornid ja valges turbanis
Osama ja president Bush Afganistani presidendi Hamid Karzaiga kätlemas.
Nüüd veel treppe, mis viivad alla angaaritekile, kus
pargib kümneid ja kümned kokkupandud tiibadega hävitajaid,
mõnel neist erivärvilised vedelikud kõhu alt välja
tilkumas. Angaar on tohutu, kuid korraga plärisevad kellad ja terve sein
nihkub paari sekundiga eest, muutes saali senisest veel kaks korda
avaramaks. Nüüd on see ruum otsekui jalgpalliväljak ja siin
kätleb Ilves ka valitud mereväelastega, patsutades neid seljale ja
tähendades omamehelikult: “What’s up.”
Ergma, Aaviksoo ja Mikser uudistavad angaari avatud küljest Vahemerd.
Selja tagant näeva
d nad ühel eriti sõbralikul hetkel välja nagu perkond,
abielupaar juba ammu täiskasvanud pojaga.
Pärin admiral Daniel P. Hollowaylt, kui palju
USS Enterprise’i käigushoidmine aastas maksab. Ilmselt pole see
kõige parem küsimus, sest kuigi vastust hakatakse Washingtoniga
kohe kooskõlastama, ei õnnestu täpset numbrit kunagi teada
saada.
“Miljon dollarit päevas,” ütleb
Jaak Aaviksoo mulle hiljem.
Just käitlemiskulud on
põhjus, miks Eesti sellist laeva kaitseministri sõnul endale
eales lubada ei saa (“Unustame ära”!), kuigi ostuks
– umbes 5,6 miljardit dollarit – võiks raha
teoreetiliselt isegi jätkuda.
Nüüd
laevasisemuses peituv kontrolltekk ja siis väike puhkus.
Kümned pokaalid on ohvitserkonna ruumides taas kord täitunud
jäävee ja jääteega ning kandikud on tulvil ehtameerikalikke
chocolate-chip cookie’sid. Ilves sirutab kerge õnneohkega käe
ja võtab küpsise või siis õigemini kaks.
“Küpsiseid? Kes soovib küpsiseid!” innustavad
ameeriklased. “Võtke veel küpsiseid, palun!”
Järgnevad kõned. Eesti on neis kõnedes väike, tubli
ja lojaalne rahvas, kes aitab Ameerikat võitluses maailma vabaduse
nimel, rahvas, kes on selles sõjas kandnud ka ohvreid. Meile
öeldakse aitäh ja meid tänatakse väga. Siis esineb
vastukõnega Ilves. Ta tänab omakorda Ameerikat ja räägib
Eestist, maast, kel polnud minevikus kahjuks võimalik aidata oma
sõpra – ega sõbralt abi saada.
Ja ongi
kõik. Meid seotakse taas kord pinkide külge, rihmad
tõmmatakse pingule, luuk sulgub, C-2A Greyhound ruleerib
stardipositsioonile ning tunkedes lennusaatjad kisendavad kätega vehkides
õhku juba tuttava hoiatuse: “Here we go, here we go, here we
go!”
Hetk hiljem paiskab metsik kiirendus (sest startimiseks
peab lennuk saavutama 2,5 sekundiga kiiruse enam kui 200 km/h) mind
turvarihmadesse, kuigi olen käsi õpetuse kohaselt kõvasti
rinnal risti hoidnud. Mu nägu on tulipunane, sest sinna tundub olevat
tulvanud kogu kehas olev veri, ja silmamunad
punnitavad välja nagu konnal, kuid need aistingud jõuavad
ajju alles siis, kui rappumine ja müra äkitselt katkevad, kui ma
jälle hingata ja mõelda saan, kui lennuki ümber on korraga
absoluutne rahu ja vaikus.
See neetud katapult läkski
katki, on tegelikult mu esimene mõte.
Arusaam, et me ripume
õhus ja lendame, tuleb alles hiljem.
Me oleme
tagasi Sitsiilias, kus päike on just loojunud ja taevas on
sügavsinine ja ergab. Sõidame lennujaamabussiga terminali poole
ning silmapiiri taustal võib näha paari mustavat küpressi.
“Meid hoiatati maandumise eest, aga see õhkutõus,
see oli ju palju hullem,” seletab Ergma valjult ja hõõrub
kaela, millele turvarihm on pigistanud suured punased vorbid.
Siis
saab igaüks rohelise nokkmütsi ja paksude kaantega diplomi, mis
tunnistab lennukikandjal maandunu honorary tailhooker’iks, ning me
istume ümber valgesse reaktiivi, kus juba tuttav laigulistes mundrites
meeskond pakub kergeks õhtueineks šokolaadiküpsiseid,
kartulikrõpse ja komme. Mismoodi sõjaväelased niisugusel
dieedil olles säilitavad oma hämmastava töö- ja
teovõime, on tegelikult mõistatus.
Veidi pärast
üheksat hakkab lahtisest kokpitiuksest paistma linnatulede hallikat kuma ja
lennuk maandub põntsatu
sega Ülemiste lennuvälja betoonrajal.
Lennujaama
VIP-saalis saan president Ilvesele (hoiab ikka veel näpus paksu
valget raamatut ja teatab pressinõunik Toomas Sildamile
nukralt, et “ei jõudnudki lugeda”) esitada kaks kiiret
küsimust.
“Millise mulje teile lennukikandjal maandumine
jättis – ja kuivõrd mõistlik oli teie meelest, et
sellises lennukis viibis korraga nii palju Eesti kõrgeid
riigitegelasi?”
Ilves teeb väikese žesti, mis annab
mõista, et küsimus on absurdne. “Ma ei mõelnud selle
peale üldse... Ma usun, et see asi puhuti üles või et me ise
puhusime selle enda jaoks üles. Ma ei ütleks, et see oli hullem kui
auto pidurdamine.”
“Kas see laev tuleks Eestile appi,
kui tarvis?”
“S e e konkreetne laev ei mahu
Jüüti väinadest läbi, aga mis puudutab Ameerika
valmisolekut rakendada viiendat artiklit (Ilves viitab NATO põhikirja
punktile liikmesriike ründe korral aidata – Toim.), siis selles ei
ole mul mingit kahtlust. Nagu täna näha oli, hindavad need inimesed
oma liitlasi väga kõrgelt.”
Ta haarab kausist
peotäie mandleid.