Oleme kogu taasiseseisvusaja olnud elektripeo osalised samamoodi nagu mõned aastad tagasi laenupeol. Laenupeo pohmelli ravime ehk veel mõne aasta, “elektripohmell” aga kipub tulema pisut pikema ja sügavama mõjuga.

Elektritootmisel on see häda, et tegemist on äärmiselt kapitalimahuka ettevõtmisega ning kapitalikulud kipuvad moodustama lõviosa kulubaasist. Arusaadavalt on aga avatud turul konkurentsivõimeline vaid madala kulubaasiga tootmine ning sellised (põlevkivi)võimsused saavad meil otsa juba lähiaastatel.

Kuna viimase paari aastakümne jooksul suuri elektrivõimsusi rajatud pole (erandiks vaid üksikud koostootmisjaamad – müts maha nende arendajate ees!), siis edasise suhtes on meil valik: kas hakata importijaks või toetada oma elektritootmisvõimsuste rajamist oluliste subsiidiumidega.

Viimast võimalust silmas pidades tuleb teada, et ei eksisteeri elektritootmisviisi, mille rajamine Eestisse saaks toimuda ilma tarbija taskust makstava subsiidiumita. Isegi plaanitavas Eesti tuumajaamas toodetud elekter vajab Vene elektri piiranguteta turul osalemise tingimustes väga suure tõenäosusega subsiidiumi. Ilma subsiidiumita ei pääseks elektritootmisettevõte aga turule tootma ning pole olemas investorit, kes sellistes tingimustes elektritootmisesse investeeriks. Selle väite kinnituseks olgu siinkohal tuuleenergeetika ning koostootmisjaamad, mida juba toetatakse. Kuid tuuleenergeetika vajab balansseerimist ning koostootmise maksimaalne osalus koguvõimsusest ei küüni ka tulevikus üle 20 protsendi.

Teine alternatiiv on elektrit importida, millele aastast 2013 avanev elektriturg ahvatleb.Turufundamentalismi eufoorias tuleb aga püüda endalt küsida: kes on need, kes oma tooted turule toovad? Juhtmeid pidi oleme ühendatud Läti, Leedu, Venemaa ja Soomega. Esimese kahega on lihtne: nemad on käitunud meist veelgi vastutustundetumalt ning on käsi väljasirutatult idapiiril. Soomega saab meid loodetavasti aastal 2016 ühendama kokku 1000MW kaablivõimsust, kuid vaatamata pidevale, aastakümneid kestnud elektritootmisesse investeerimisele on ka soomlased elektrit importiv riik, tehes seda ca. 20 protsendi ulatuses oma tarbimisest. Kolmveerand Soomesse imporditavast elektrist tuleb Venemaalt.

Järelikult, ka meie ainus tõsiseltvõetav alternatiiv importelektri puhul on Venemaa (kas otse või Soome ja Läti) kaudu, kellel on meiega võrreldes olematu kulubaas (CO2, keskkonnatasud, riiklikud elektriinvesteeringud e. olematu kapitalikulu), tänu millele saaksime oma pohmellile vähemasti ajutiselt odavat ravimit.

Täna hoiab meie elektrisüsteemi toimimise jaoks üliolulist sagedust nö. Volga hüdrojaamade kaskaad. Pole teada ning meie otsustada, kui kaua ning millistel tingimustel Venemaa seda jätkata soovib. Teada on, et venelased sooviksid pigem seda, et iga riik suudaks oma sagedust ise hoida. Ka lihtne talupojaloogika toetab seda.

Sestap on turufundamentalistide rõõmuks ka meil maailmas ilmselt kõige efektiivsemalt töötav elektriturg (Nordpool), kuid valitseva mõjuga müüjaid kahetsusväärselt vaid üks ning sellegi energiamajanduse juhtimine ei käi mitte majandus- vaid poliitikareeglite kohaselt.

Eesti aastane elektritarbimine on 7TWh, mis tähendaks totaalse impordistsenaariumi puhul tänasega võrreldes ca 5,5 miljardi krooni ulatuses suuremat importi. Arvestades mullust SKPd elaniku kohta, peaksime impordi katmiseks looma ca 15 500 täiendavat töökohta, et elektriostu finantseerida. Keeruline, kas pole?

Midagi pole teha, peame jääma oma senise kivisse raiutud seisukoha juurde: Eestis peab eksisteerima oma elektritarbimist rahuldav kogus konkurentsivõimelisi elektritootmisvõimsusi.

Soomlased on aastakümneid järjepidevalt tootmisesse investeerinud ning seetõttu kapitalikulu ühikule tunduvalt väiksem kui meil, kes me oma väljakukkuvad võimsused lähema kümnendi jooksul pea täismahus asendama peame. Nende lõpptarbija hind korruselamu kliendile oli mullu 1. juulil keskmiselt 150,4 EUR/MWh ehk 2,35 kr/kWh (allikas: Energiamarkkinavirasto), suurtarbijatel küll mõnevõrra väiksem.

Ma ei näe võimalust, et meil see vabaturu tekkides väiksem oleks. Arvestades paratamatult kõigile tootmisliikidele makstavaid subsiidiume, olulisi võrguarendusi ning uute investeeringute kapitalikulu mõju tootmishinnale saab see ilmselt olema kõrgem, et mitte öelda oluliselt kõrgem. Aastal 2020 tasuks arvestada hinnaga 3 kr/kWh. Ja nüüd on paslik aeg oma elektrikulud üle lugeda ning ettevõtmiste konkurentsivõimet hinnata!

Nende numbrite taustal on aeg müüte murda ning neid meil jagub. Suurim neist muidugi põlevkivielektri konkurentsivõime. Tuuleenergia Assotsiatsiooni poolt koostatud ja äsja valminud uuringu tulemusena selgus fundamentaalne teadmine: paljukirutud tuuleenergia koos ebaühtluse balansseerimisega (sic!) on orienteeruvalt 40-45 protsendi võrra ühiskonnale odavam kui seni kroonijuveeliks peetud põlevkivielekter.

Põhjusi on mitu. See, mida tavainimene teab, on põlevkivielektrile makstav iga-aastane toetus, mida muuseas makstakse sõltumata sellest, kas seal elektrit toodetakse või mitte.

Ülejäänud asjadest pole meil aga kombeks rääkida.

Esiteks, CO2 kulu, mida kõik CO2 emiteerivad elektritootmisettevõtted ostma peavad, kuid mille emiteerimata jätmine võimaldab riigil kulutamata osa rahvusvahelisel turul müüa.

Teiseks, saamata jääv kasum õlitootmisest. Egas ilmaasjata pole riigile kuuluv energiaettevõte võtnud suunda kütusetootmisele. Õlitootmine põlevkivist on elektritootmisest oluliselt kasumlikum. Olukorras, kus iga tonn meie rahvuslikku rikkust on arvel (aastas saame kaevandada vaid loetud hulk põlevkivitonne), tulebki ressurssi kõige otstarbekamalt kasutada. Eriti veel, kui õli tootes saame elektritootmisega võrreldes ühe põlevkivitonni kohta tulu üle 300 krooni rohkem.

Kolmandaks: põlevkivi kasutamisel on otsekuludes kajastamata ühiskonna kaudsed kulud. Energiamajanduse riikliku arengukava aastani 2020 KSH aruandes on selliste kulude määraks hinnatud 5,1 EUR iga MWh toodetud põlevkivielektri kohta.

Ning neljandaks, samuti nagu tuuleelekter vajab balansseerimist, ei saa ka põlevkivistsenaariumi puhul hakkama ilma reguleerivate võimsuste rajamiseta ning nende mõju tuleb samuti arvesse võtta.

Jutu kokkuvõte: odav elekter on müüt. Juba lähiajal tuleb Eestil teha valusad otsused uute tootmisvõimsuste rajamise toetuste osas, mida seni on kogu taasiseseisvusaja jooksul (põlevkivierandiga) vaid edasi lükatud.

Loo autor on OÜ Energiasalv juhatuse liige.