12.04.2007, 00:00
Elu Eestis nagu Rootsis enne kinnisvarakrahhi
Reitinguagentuur Standard & Poor’s hoiatab, et laenukahjud hakkavad Baltikumis kiiresti kasvama.
Sel ajal, kui eestlased korraldasid vabaduse nimel
öölaulupidusid ning soetasid seepi, viina ja suhkrut talongidega,
elasid rootslased õnnelikult nagu muinasjutus.
Nende puuslik oli Kinnisvara. Aastatel 1980–1989 kasvasid kinnisvarahinnad 450 protsendi võrra. Optimistlikud arendajad ehitasid uusi maju (suuresti büroohooneid) ning pankurid usaldasid tolle ala haisid pimesi, sest kinnisvaralaenud olid kogu sõjajärgse aja paistnud silma eriti väikese riskiga.
Sveedide kinnisvarahimu oli nii kõva, et pangad heitsid kõrvale ammu läbiproovitud reeglid ning andsid laenu mõõdutundetult. Vahetevahel isegi rohkem, kui oli tagatiseks pandud kinnisvara väärtus, sest majade ja korterite hinnad kerkisid nagu pärmitainas sooja käes. Sektorisse voolanud raha andis kinnisvara hinnatõusule vaid vunki juurde.
Elu Rootsis tuksus laenamise rütmis. Aastatel 1986–1990 kasvas laenude suhe sisemajanduse kogutoodangusse 43 protsendilt 68 protsendile.
See meenutab paljuski Eesti elu aastal 2007.
Reitinguagentuuri Fitch värske uuring näitab, et erasektorile antud pangalaenude suhe SKTsse on meil viimase viie aastaga kasvanud 26 protsendilt 78 protsendini ehk kiiremini kui tollal Rootsis.
Hoobi sai ka Manitski endine firma
Kriis sai alguse sügisel 1990, kui raskustesse sattus kinnisvaraga tegelnud finantskontor Nyckeln, mille nimi tähendab võtit.
Paraku osutus too Göteborgi firma kogu tuleviku võtmeks. Kolinal kukkusid kokku ka teised kinnisvaraarendajad. Teiste hulgas varises põrmu kinnisvarafirma Infina. Helgetel aegadel juhtis toda ettevõtet Jaan Manitski. Temal aga vedas: “1989. aastal likvideerisin kõik oma Rootsiga seotud varad ja kolisin Brüsselisse. Läksin Infinast, sest sinna tuli uus peaomanik. Tal oli teine nägemus, tahtis laieneda teistesse riikidesse. Alustas väga hoogsalt. Esimesed märgid oli positiivsed, aga võeti ka suuremat riski. Hiljem andis see kõvasti tunda.”
Pangad paiskasid kinnisvara müüki sellises koguses, et hinnad kukkusid üha madalamale ja madalamale. 1993. aastaks olid kinnisvara hinnad madalamad kui aastal 1982 ehk buumi alguses.
Kõik see pani omakorda löögi alla pangad. 1992. aastal pidi Nordea maha kandma ligi 7 protsenti laenudest ning Swedbank umbes 4,5 protsenti.
Krahh päädis Rootsi krooni devalveerimisega. Kroon kaotas hoobilt ligi neljandiku väärtusest.
Üks otsuse tegijatest oli Rootsi Panga president Bengt Dennis, kes kunagi kuulus ka Hansapanga nõukokku.
Riigi majandus elavnes, sest Rootsi kaubad muutusid välismaal odavamaks. Välisvaluutas laenu võtnud inimesed ja ettevõtted aga kaotasid kõvasti.
Sügisel Swedbanki peakontoris käies küsisin mitme sealse inimese käest, kuidas pank kunagise kinnisvarakrahhi üle elas. Ikka ja jälle sain vastuseks, et “ei tea, ma ei töötanud siis veel siin”. Teiste hulgas ütles nii ka hiljuti oma lahkumisest teatanud panga PR-juht, Paldiski paadipõgenike järeltulija Henrik Kolga. Ta lisas: “Aga üldiselt oli raske, väga raske.”
Konkurent lasi uurida Hansapanga äritegevust
Kas Rootsis juhtunud kriis kordub 15 aastat hiljem Baltimaades, on paljuski Rootsi pankurite, Balti riigimeeste ja siinse rahva teha.
Reitinguagentuuris Standard & Poor’s valmis kaks nädalat tagasi ettekanne teemal, kuidas mõjutab Hansapanga hoogne äritegevus tema meretaguse emapanga Swedbanki tulemusi.
Erinevalt tavalistest hinnangutest pole kõnealuse töö olemasolu näha reitinguagentuuri veebikü ljelt: seda ei saa avalikult osta, sest analüüsi tellis oma tarbeks Põhjamaade suurim pank Nordea.
Juba ette võib öelda, et pangaklientidel pole põhjust muretseda – Standard & Poor’si rehkenduste kohaselt teenib Swedbank kasumit isegi nn musta stsenaariumi rakendumisel.
Musta kava puhul arvestab reitinguagentuur, et Swedbank kannab aastatel 2008 ja 2009 maha 5 protsenti Balti laenudest (praegu rehkendatava 1,35 protsendi asemel) ehk kordub 90. aastate alguses Rootsis juhtunu. Kontserni tulu aktsia kohta kukuks neil aastatel vastavalt 57 protsendi ja 62 protsendi võrra.
Kuid on veel üks asi, mida raport ei maini. Must stsenaarium võib kaasa tuua Eesti rahvusliku äri kunagise lipulaeva Hansapanga iseseisvuse kadumise ja tema muutumise filiaaliks, millele vihjas Finantsinspektsiooni juhataja Raul Malmstein oma kõnes Riigikogu ees juba mullu suvel.
Hansapanga juht Erkki Raasuke ütles Ekspressile: “See pole nii, et käime Rootsist korraldusi saamas. Aga kui me siin põlve maha paneme, siis on filiaalistumine oodatav tulemus.”
Kasum kukub isegi helge kava korral
Standard & Poor’s arvestab praegu siiski nn helge stsenaariumiga. Kuid ka sel puhul soovitab pangaanalüütik Mats Andersoni käe all valminud paber Swedbanki aktsiaid müüa, sest need võivad lähema aasta jooksul odavneda kuni kümnendiku võrra.
Põhjuseks tulevased laenukahjud Eestist, Lätist ja Leedust. Kusjuures pärast märtsikuist Eestis-käiku muudeti ennustus korstnasse lendavate laenude osas ligi neli korda süngemaks.
Standard & Poor’s rehkendab, et ka helge kava korral kahaneb tulu Swedbanki aktsia kohta tänavu 1,7 protsenti, tuleval aastal 12,8 protsenti ja 2009. aastal 11,6 protsenti.
“Läti majanduslik olukord on meie peamine mure, kuid Eesti ei ole kaugel maas,” märgib paber. “Leedu toimetulek on vähesel määral parem kui kahel ülejäänul.”
Suur osa Baltikumi voolanud rahavoogudest on investeeritud kinnisvarasse nagu omal ajal Rootsis. Standard & Poor’s kirjeldabki siinset kinnisvaranõudlust sõnaga exceptional, mis tähendab ühekorraga nii “eriline” kui “arengupeetusega”. Kuigi rahva sissetulekud on märksa väiksemad kui Lääne-Euroopas, ületavad Vilniuse kinnisvarahinnad juba Stockholmi ja Berliini omi ning Riias maksavad korterid rohkem kui Viinis ja Frankfurdis.
Hansa ja SEB kaotavad turgu
Helge stsenaarium eeldab, et valitsused, kohalikud võimud ja pangad astuvad õigeid samme ülekuumeneva majanduse jahutamiseks. Standard & Poor’s loeb seejuures sõnad peale ka Swedbanki juhtidele. Tuletab meelde, et neile kuulub kolmandik Balti turust ning turuliidrina peaksid nad võtma endale vastutuse ja tegutsema nagu “keskpank”.
Mis sätib pangahärrad dilemma ette: kui keerad majanduse mõistliku mahajahutamise huvides laenukraane koomale, pöörduvad kliendid väiksemate pankade poole. Kui aga kütad laenuturgu endise tempoga edasi, kasvab suure mürtsuga maandumise oht.
Kolm-neli aastat tagasi ronis Hansapank nn vastutustundlikku laenupoliitikat ajades ise sellisesse lõksu. Uuringud näitasid küll klientide rahulolu kasvu, kuid rahvale jäi mulje, et teised pangad käituvad tuure kogunud laenurallis lahkemalt. Pangajuht Erkki Raasuke tunnistas tookord Ekspressile, et pank tegi kodulaenude turul möödalaskmisi, müües tooteid kallimalt kui konkurendid. Kõik see viis eraisikute panganduse juhi Andres Liinati lahkumiseni ning laenutingimuste lõdvendamiseni.
Standard & Poor’s eeldab siiski, e t juba tänavu peaks Hansapanga laenukasv jääma 30 protsendi piiresse ning tuleval kahel aastal kahanema 15 protsendi peale.
Märtsi keskel Riias esinedes kinnitaski Swedbanki tegevjuht Jan Liden, et ootab “tänavu märgatavalt väiksemat krediidimahtude kasvu kui mullu”.
Ka Eesti Panga asepresident Andres Sutt ütles Ekspressile, et laenukasvu järkjärguline aeglustumine on nii keskpanga kui ka kommertspankade ja Eesti majanduse hea käekäigu huvides. Üldine suundumus Eesti pangandusturul on viimastel kuudel olnud laenustandardite karmistamise poole.
Ta märkis: “Praegu on Eestis tegutsevate pankade kapitalinõuded Euroopa kõrgeimad. Pangad on paremini valmis olukordadeks, kus majanduskonjunktuur on ebasoodne ning klientidel võib tekkida probleeme võetud kohustuste täitmisega.”
Eesti poliitikud istuvad käed rüpes
Märtsis hoiatas reitinguagentuur Fitch Skandinaavia panku siit kandi riskide eest ja teatas, et võib alandada Balti riikide reitinguid. Kanadas kaotas Jean Chretien 1995. aastal samasuguse otsuse peale valimised ja peaministri koha. New York Times kirjutas, et reitinguagentuuride mehed juhivad tegelikult maailma.
Aga mitte selles maailmanurgas. Läti Panga president Ilmar Rimsevics alustas hiljuti mainekampaaniat ja teatas, et vastupidi – riigi reiting võib hoopis tõusta! Ta pani valusalt mööda. Möödunud nädala neljapäeval lükkas Fitch Läti reitingu stabiilselt negatiivseks.
Mida teevad Eesti poliitikud? Enamjaolt mitte midagi. Nad lihtsalt istuvad käed rüpes ega pane justkui tähelegi, et finantsmaailma džunglites maalitakse olukorrast Baltimaades, ka Eestis, üha tumedamaid pilte.
Eestil on reitinguagentuuride silmis küll veidi parem seis kui lätlastel, kuid põhjus peitub osalt asjaolus, et eestlased esitlesid siin käinud analüütikutele meie probleeme veidi muretumalt kui lätlased.
Enam ei pea poliitikud tegutsemist kartma, valimised on möödas. Aeg on tõmmata riigi kulusid kokku ja näidata jõuliselt välismaailmale, et valmistume võimalikuks kriisiks hoolikalt.
Rahandusminister Ivari Padar ja Eesti Panga president Andres Lipstok peaksid tegutsema oma riigi huvides samamoodi nagu firmajuhid enne börsile minekut roadshow’de ajal.
Muidu saame loota vaid Rootsi pangahärrade tarkusele. Nemad meile laenubuumiga hukatust toovad, nemad peavad meid ka päästma.
Muuseas – Swedbanki peakontor Stockholmi kesklinnas töötab seniajani majas, mis ehitati hotelliks ja mille pank krahhi ajal halva laenu katteks endale sai.
Nende puuslik oli Kinnisvara. Aastatel 1980–1989 kasvasid kinnisvarahinnad 450 protsendi võrra. Optimistlikud arendajad ehitasid uusi maju (suuresti büroohooneid) ning pankurid usaldasid tolle ala haisid pimesi, sest kinnisvaralaenud olid kogu sõjajärgse aja paistnud silma eriti väikese riskiga.
Sveedide kinnisvarahimu oli nii kõva, et pangad heitsid kõrvale ammu läbiproovitud reeglid ning andsid laenu mõõdutundetult. Vahetevahel isegi rohkem, kui oli tagatiseks pandud kinnisvara väärtus, sest majade ja korterite hinnad kerkisid nagu pärmitainas sooja käes. Sektorisse voolanud raha andis kinnisvara hinnatõusule vaid vunki juurde.
Elu Rootsis tuksus laenamise rütmis. Aastatel 1986–1990 kasvas laenude suhe sisemajanduse kogutoodangusse 43 protsendilt 68 protsendile.
See meenutab paljuski Eesti elu aastal 2007.
Reitinguagentuuri Fitch värske uuring näitab, et erasektorile antud pangalaenude suhe SKTsse on meil viimase viie aastaga kasvanud 26 protsendilt 78 protsendini ehk kiiremini kui tollal Rootsis.
Hoobi sai ka Manitski endine firma
Kriis sai alguse sügisel 1990, kui raskustesse sattus kinnisvaraga tegelnud finantskontor Nyckeln, mille nimi tähendab võtit.
Paraku osutus too Göteborgi firma kogu tuleviku võtmeks. Kolinal kukkusid kokku ka teised kinnisvaraarendajad. Teiste hulgas varises põrmu kinnisvarafirma Infina. Helgetel aegadel juhtis toda ettevõtet Jaan Manitski. Temal aga vedas: “1989. aastal likvideerisin kõik oma Rootsiga seotud varad ja kolisin Brüsselisse. Läksin Infinast, sest sinna tuli uus peaomanik. Tal oli teine nägemus, tahtis laieneda teistesse riikidesse. Alustas väga hoogsalt. Esimesed märgid oli positiivsed, aga võeti ka suuremat riski. Hiljem andis see kõvasti tunda.”
Pangad paiskasid kinnisvara müüki sellises koguses, et hinnad kukkusid üha madalamale ja madalamale. 1993. aastaks olid kinnisvara hinnad madalamad kui aastal 1982 ehk buumi alguses.
Kõik see pani omakorda löögi alla pangad. 1992. aastal pidi Nordea maha kandma ligi 7 protsenti laenudest ning Swedbank umbes 4,5 protsenti.
Krahh päädis Rootsi krooni devalveerimisega. Kroon kaotas hoobilt ligi neljandiku väärtusest.
Üks otsuse tegijatest oli Rootsi Panga president Bengt Dennis, kes kunagi kuulus ka Hansapanga nõukokku.
Riigi majandus elavnes, sest Rootsi kaubad muutusid välismaal odavamaks. Välisvaluutas laenu võtnud inimesed ja ettevõtted aga kaotasid kõvasti.
Sügisel Swedbanki peakontoris käies küsisin mitme sealse inimese käest, kuidas pank kunagise kinnisvarakrahhi üle elas. Ikka ja jälle sain vastuseks, et “ei tea, ma ei töötanud siis veel siin”. Teiste hulgas ütles nii ka hiljuti oma lahkumisest teatanud panga PR-juht, Paldiski paadipõgenike järeltulija Henrik Kolga. Ta lisas: “Aga üldiselt oli raske, väga raske.”
Konkurent lasi uurida Hansapanga äritegevust
Kas Rootsis juhtunud kriis kordub 15 aastat hiljem Baltimaades, on paljuski Rootsi pankurite, Balti riigimeeste ja siinse rahva teha.
Reitinguagentuuris Standard & Poor’s valmis kaks nädalat tagasi ettekanne teemal, kuidas mõjutab Hansapanga hoogne äritegevus tema meretaguse emapanga Swedbanki tulemusi.
Erinevalt tavalistest hinnangutest pole kõnealuse töö olemasolu näha reitinguagentuuri veebikü ljelt: seda ei saa avalikult osta, sest analüüsi tellis oma tarbeks Põhjamaade suurim pank Nordea.
Juba ette võib öelda, et pangaklientidel pole põhjust muretseda – Standard & Poor’si rehkenduste kohaselt teenib Swedbank kasumit isegi nn musta stsenaariumi rakendumisel.
Musta kava puhul arvestab reitinguagentuur, et Swedbank kannab aastatel 2008 ja 2009 maha 5 protsenti Balti laenudest (praegu rehkendatava 1,35 protsendi asemel) ehk kordub 90. aastate alguses Rootsis juhtunu. Kontserni tulu aktsia kohta kukuks neil aastatel vastavalt 57 protsendi ja 62 protsendi võrra.
Kuid on veel üks asi, mida raport ei maini. Must stsenaarium võib kaasa tuua Eesti rahvusliku äri kunagise lipulaeva Hansapanga iseseisvuse kadumise ja tema muutumise filiaaliks, millele vihjas Finantsinspektsiooni juhataja Raul Malmstein oma kõnes Riigikogu ees juba mullu suvel.
Hansapanga juht Erkki Raasuke ütles Ekspressile: “See pole nii, et käime Rootsist korraldusi saamas. Aga kui me siin põlve maha paneme, siis on filiaalistumine oodatav tulemus.”
Kasum kukub isegi helge kava korral
Standard & Poor’s arvestab praegu siiski nn helge stsenaariumiga. Kuid ka sel puhul soovitab pangaanalüütik Mats Andersoni käe all valminud paber Swedbanki aktsiaid müüa, sest need võivad lähema aasta jooksul odavneda kuni kümnendiku võrra.
Põhjuseks tulevased laenukahjud Eestist, Lätist ja Leedust. Kusjuures pärast märtsikuist Eestis-käiku muudeti ennustus korstnasse lendavate laenude osas ligi neli korda süngemaks.
Standard & Poor’s rehkendab, et ka helge kava korral kahaneb tulu Swedbanki aktsia kohta tänavu 1,7 protsenti, tuleval aastal 12,8 protsenti ja 2009. aastal 11,6 protsenti.
“Läti majanduslik olukord on meie peamine mure, kuid Eesti ei ole kaugel maas,” märgib paber. “Leedu toimetulek on vähesel määral parem kui kahel ülejäänul.”
Suur osa Baltikumi voolanud rahavoogudest on investeeritud kinnisvarasse nagu omal ajal Rootsis. Standard & Poor’s kirjeldabki siinset kinnisvaranõudlust sõnaga exceptional, mis tähendab ühekorraga nii “eriline” kui “arengupeetusega”. Kuigi rahva sissetulekud on märksa väiksemad kui Lääne-Euroopas, ületavad Vilniuse kinnisvarahinnad juba Stockholmi ja Berliini omi ning Riias maksavad korterid rohkem kui Viinis ja Frankfurdis.
Hansa ja SEB kaotavad turgu
Helge stsenaarium eeldab, et valitsused, kohalikud võimud ja pangad astuvad õigeid samme ülekuumeneva majanduse jahutamiseks. Standard & Poor’s loeb seejuures sõnad peale ka Swedbanki juhtidele. Tuletab meelde, et neile kuulub kolmandik Balti turust ning turuliidrina peaksid nad võtma endale vastutuse ja tegutsema nagu “keskpank”.
Mis sätib pangahärrad dilemma ette: kui keerad majanduse mõistliku mahajahutamise huvides laenukraane koomale, pöörduvad kliendid väiksemate pankade poole. Kui aga kütad laenuturgu endise tempoga edasi, kasvab suure mürtsuga maandumise oht.
Kolm-neli aastat tagasi ronis Hansapank nn vastutustundlikku laenupoliitikat ajades ise sellisesse lõksu. Uuringud näitasid küll klientide rahulolu kasvu, kuid rahvale jäi mulje, et teised pangad käituvad tuure kogunud laenurallis lahkemalt. Pangajuht Erkki Raasuke tunnistas tookord Ekspressile, et pank tegi kodulaenude turul möödalaskmisi, müües tooteid kallimalt kui konkurendid. Kõik see viis eraisikute panganduse juhi Andres Liinati lahkumiseni ning laenutingimuste lõdvendamiseni.
Standard & Poor’s eeldab siiski, e t juba tänavu peaks Hansapanga laenukasv jääma 30 protsendi piiresse ning tuleval kahel aastal kahanema 15 protsendi peale.
Märtsi keskel Riias esinedes kinnitaski Swedbanki tegevjuht Jan Liden, et ootab “tänavu märgatavalt väiksemat krediidimahtude kasvu kui mullu”.
Ka Eesti Panga asepresident Andres Sutt ütles Ekspressile, et laenukasvu järkjärguline aeglustumine on nii keskpanga kui ka kommertspankade ja Eesti majanduse hea käekäigu huvides. Üldine suundumus Eesti pangandusturul on viimastel kuudel olnud laenustandardite karmistamise poole.
Ta märkis: “Praegu on Eestis tegutsevate pankade kapitalinõuded Euroopa kõrgeimad. Pangad on paremini valmis olukordadeks, kus majanduskonjunktuur on ebasoodne ning klientidel võib tekkida probleeme võetud kohustuste täitmisega.”
Eesti poliitikud istuvad käed rüpes
Märtsis hoiatas reitinguagentuur Fitch Skandinaavia panku siit kandi riskide eest ja teatas, et võib alandada Balti riikide reitinguid. Kanadas kaotas Jean Chretien 1995. aastal samasuguse otsuse peale valimised ja peaministri koha. New York Times kirjutas, et reitinguagentuuride mehed juhivad tegelikult maailma.
Aga mitte selles maailmanurgas. Läti Panga president Ilmar Rimsevics alustas hiljuti mainekampaaniat ja teatas, et vastupidi – riigi reiting võib hoopis tõusta! Ta pani valusalt mööda. Möödunud nädala neljapäeval lükkas Fitch Läti reitingu stabiilselt negatiivseks.
Mida teevad Eesti poliitikud? Enamjaolt mitte midagi. Nad lihtsalt istuvad käed rüpes ega pane justkui tähelegi, et finantsmaailma džunglites maalitakse olukorrast Baltimaades, ka Eestis, üha tumedamaid pilte.
Eestil on reitinguagentuuride silmis küll veidi parem seis kui lätlastel, kuid põhjus peitub osalt asjaolus, et eestlased esitlesid siin käinud analüütikutele meie probleeme veidi muretumalt kui lätlased.
Enam ei pea poliitikud tegutsemist kartma, valimised on möödas. Aeg on tõmmata riigi kulusid kokku ja näidata jõuliselt välismaailmale, et valmistume võimalikuks kriisiks hoolikalt.
Rahandusminister Ivari Padar ja Eesti Panga president Andres Lipstok peaksid tegutsema oma riigi huvides samamoodi nagu firmajuhid enne börsile minekut roadshow’de ajal.
Muidu saame loota vaid Rootsi pangahärrade tarkusele. Nemad meile laenubuumiga hukatust toovad, nemad peavad meid ka päästma.
Muuseas – Swedbanki peakontor Stockholmi kesklinnas töötab seniajani majas, mis ehitati hotelliks ja mille pank krahhi ajal halva laenu katteks endale sai.