“Tead sa, meil on nende pakistanlastega üks igavene häda. Viimati ajasime nad naaberkülast minema… Sa ei kujuta ette, nad sõid kõik küla koerad ära!”

Vangutame koos vestluskaaslasega pead. Kreeklane võtab suure sõõmu kohalikku veini, mis — nagu ikka — odavam kui vesi, läidab järjekordse isetehtud sigareti ja leebub.

“Teisalt, mis siin ikka imestada — meie ei söö koeri, indialased lehmi, moslemid sigu. Aga no kõik küla kaheksa koera, jätnud vähemalt ühe alles. Ei! Selle peale ajasime nad kõik Ateenasse tagasi. Mingu ja õgigu seal koeri edasi!”

“On neist teile kasu ka, pakistanlastest?” uurin.

“Ei-no, oli ikka, tahtsid, et üks töö ära teeks, maksid talle 20 eurot, see kutsus kaks sõpra, maksis kummalegi viieka, ise vaatas, tegi suitsu, jõi ouzot ja mida rohkem purju jäi, seda rangemaks muutus.